3-2-1-1-01 · Riigikohus

3-2-1-1-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2001. a

Rudolf Tauli hagi Olev Kure vastu 48 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 8. jaanuaril 2001. a O. Kure kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-66/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

15. juulil 1998. a põhjustas alkoholijoobes Olev Kurg Tõrva linnas liiklusõnnetuse, milles sai Rudolf

Taul raskeid kehavigastusi.

Hagis palus R. Taul kehavigastusest tingitud moraalse kahjuna kostjalt välja mõista 48 000 krooni,

s.o 1000 krooni kuus, eeldades, et tema terviserike kestab umbes neli aastat.

Valga Maakohtu 17. septembri 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 20 680 krooni. Otsuse põhjendustel mõisteti kostja Valga Maakohtu 28. jaanuari 1999. a

otsusega KrK § 204 lg 3 järgi süüdi. Kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtus kohus avaliku

teenistuse seaduse ja turvateenistuse seadusega teenistuses invaliidistunud töötajale ühekordse toetuse

maksmise põhimõtetest ning võttis aluseks hageja vanaduspensioni 1512 krooni kuus. Kohus mõistis

välja moraalse kahju vaid selle aja eest, mis on tõendatud arstide arvamusega, s.o 15. juulist 1998. a

kuni oktoobrini 1999. a. Kohus leidis, et sõltuvalt hageja tervislikust olukorrast võib tal tulevikus

tekkida õigus nõuda täiendava kahju hüvitamist. Hüvitisest arvestas kohus maha enne hagiavalduse

esitamist kostja poolt hagejale tasutud 2000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste

kohaselt on isikul põhiseaduse § 25 järgi õigus nõuda talle tekitatud moraalse kahju hüvitamist.

Vastavalt TsÜS § 172 lg-le 3, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas

sellega on tekitatud moraalset kahju. Maakohus leidis õigesti, et kostja põhjustas õigusvastase teoga

hagejale moraalse kahju, mis seisneb hageja sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes - pikaajalises

eemalolekus harjumuspärasest keskkonnast, vajaduses kõrvalise abi järele, teadmatuses oma tervise

paranemise võimalikkusest ning sunnitud loobumises oma harrastustest ning harjumustest. Kohus on

tuvastanud, et hageja viibis kolm kuud haiglaravil, on käesoleva ajani praktiliselt liikumisvõimetu

ning vajab kõrvalist abi.

Maakohus lähtus põhjendatult moraalse kahju suuruse määramisel hageja vanaduspensionist ning

mõistis välja hüvitise vaid selle aja eest, mis on tõendatud arstide arvamusega. Kohus ei ole moraalse

kahju hüvitise suuruse määramisel rangelt seotud hageja metoodikaga. Kuigi moraalne kahju kuulub

üldjuhul kindlaksmääramisele ühekordse hüvitisena, ei saa olukorras, kus ei ole prognoositav hageja

tervisliku seisundi edasine muutumine, võimalik kindlaks määrata hageja moraalse kahju kogu

ulatust. Seega on hagejal sõltuvalt tervislikust olukorrast õigus nõuda tulevikus kostjalt täiendava

kahju hüvitamist.

TsÜS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju

ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Sel alusel hüvitise vähendamiseks alus puudub.

Hagejale kahju tekitamises esineb kostja süü raske ettevaatamatuse vormis, kuna ta põhjustas

liiklusõnnetuse alkoholijoobes. Kuigi kostja ülalpidamisel on kaks alaealist last ja ta hüvitab regressi

korras kahju Leks Kindlustuse AS-le, ei ole tema varaline olukord sedavõrd raske, et hüvitist

vähendada. Kostja on maakohtus asja läbivaatamisel seletanud, et ta sai märkimisväärset tulu oma

kinnistul ülestöötatud metsamaterjali müügist, samuti on kostja töötuse perioodil sissetulekut omanud

tema abikaasa.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi

rahuldamata. Kohtud ületasid hagi piire, muutes hageja nõutud kahju suurust, rikkudes sellega TsMS

§ 299 lg 1.

Arvestamata kostja tegelikku varalist seisundit, jättis ringkonnakohus väljamõistetud hüvitise

vähendamata.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et moraalse (mittevaralise) kahju hüvitise võib

sõltuvalt kannatanu tervislikust seisundist välja mõista perioodiliste maksetena. Kuna hagis nõuti

kahju väljamõistmist ühekordse hüvitisena, on selle väljamõistmine teatud ajavahemiku eest käsitatav

TsMS § 229 lg 1 rikkumisena. Nimetatud sätte kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega

teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et mittevaraline kahju hõlmab heaolu

languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega

seotud füüsilise ja hingelise valu, nii juba möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus.

Selle kahju mõistab kohus välja ühekordse hüvitisena. Üksnes sel juhul, kui kannatanu kehavigastuse

mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast hüvitise väljamõistmist, võib ta nõuda

täiendavat hüvitist.

Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse

õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse

kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku

elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-

st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei

pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate

kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud

toetuse maksmine ei vabasta töö- või teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise

põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal,

et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse

üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude

võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3 alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud

mittevaralist kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud

põhimõtted. Seejärel aga otsustama hüvitise vähendamise küsimuse.

Ringkonnakohus on hüvitise vähendamist käsitledes igakülgselt hinnanud kahju tekitamisega

seonduvaid asjaolusid, kuid kostja varalise olukorra arvestamisel on jätnud täpsustamata tema tulude

suuruse. Kolleegium on seisukohal, et olenemata kostja taotlusest peab kohus õiglase hüvitise

väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus

hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4

märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib

hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele

kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise

sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Olev Kurele 21. augustil 2000. a tasutud kautsjon 207 (kakssada seitse) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik