3-3-1-63-00 · Riigikohus

3-3-1-63-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. veebruaril 2001

Riigi Tarbijakaitseameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine Tarbijakaitseseaduse § 2 lg. 2

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 18. jaanuaril 2001 kirjalikus menetluses läbi Riigi Tarbijakaitseameti kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. septembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-

3/278/2000.

Riigi Tarbijakaitseameti asedirektor Enn-Toivo Annuk tegi 12. märtsil 1999 Tarbijakaitseseaduse

§ 15 lg. 1 p. 1 alusel AS-le Hansapank ettekirjutuse. Tarbijakaitseamet leidis, et AS Hansapank rikkus

tarbijale müüdud kauba kohta ebatõese ja ebapiisava teabe andmisega Tarbijakaitseseaduse §-s 4 p. 3,

§-s 6 lg. 2 ja 3, § 7 punktides 1 ja 2 ning §-s 8 lg. 2, samuti Reklaamiseaduse §-s 4 lg. 1 sätestatud

nõudeid. Ettekirjutuses kohustati AS-i Hansapank lõpetama õiguserikkumine ja taastama esialgne

olukord. Ettekirjutuse kohaselt ostis Raimond Parko 31. oktoobril 1998 Hansapanga kontorist

American Expressi reisit"ekke summas 3700 USa dollarit, mille kohta väljastati talle ingliskeelne

dokument nimetusega Sales receipt. Enne ostu sooritamist anti tarbijale tutvumiseks American

Expressi reisit"ekke tutvustav voldik. Muid dokumente ja materjale reisit"ekkide ostul müüja poolt

tarbijale ei antud. Tarbija väitel varastati temalt ööl vastu 1. novembrit 1998 Kuressaares kõik

reisit"ekid, mille kohta ta tegi avalduse Saare Politseiprefektuurile. Täitnud kohustuse teavitada

reisit"ekkide vargusest ka rahvusvahelist American Expressi operaatorit, pöördus tarbija temale antud

voldikus sisalduva teabe alusel 16. novembril 2000 Hansapanga poole, paludes välja maksta

kasutamata jäänud t"ekkide maksumuse. Hansapank keeldus kirjaliku vastusega t"ekkide maksumuse

hüvitamisest, selgitades kaotatud reisit"ekkide vahetamise või maksumuse tagastamise protseduuri

erinevalt voldikus kirjeldatust.

AS Hansapank esitas ettekirjutuse peale Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tunnistada

ettekirjutus täielikult seadusevastaseks. Kohtuistungil muutis Hansapank taotlust ja palus kohtul

ettekirjutus tühistada. Viidates Tsiviilkoodeksi §-le 394 lg. 1 leidis kaebaja, et vastavalt tema ja

American Expressi Europe Ltd. vahel 29. juulil 1992 sõlmitud käsunduslepingule vahendab ta kliendi

ja American Expressi Europe Ltd. vahelisi suhteid. Tegutsedes viimase esindajana ei ole ta antud

juhtumil müüja Tarbijakaitseseaduse § 3 p. 1 mõttes. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg. 2 kohaselt

reguleerib see seadus pangandusteenuste ostul-müügil tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd,

kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Kuna reisit"ekkide ost-müük toimus vastavalt

käsunduslepingule, siis reguleerivad Hansapanga ja R. Parko vahelist suhet Tsiviilkoodeksis käsundit

käsitlevad sätted. Kaebuse esitaja väitis, et Krediidiasutuste seaduse § 2 lg. 3 järgi kohaldatakse muid

ettevõtlust reguleerivaid õigusakte krediidiasutustele niivõrd, kuivõrd Krediidiasutuste seadusega ei

ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd Krediidiasutuste seadus on eriseadus ja Tarbijakaitseseadus üldseadus,

kohaldatakse Hansapangale Krediidiasutuste seadust. Viimase § 59 järgi on krediidiasutuste tegevus

allutatud Eesti Panga järelevalvele, mille eesmärgiks on tagada krediidiasutuste tegevuse vastavus

seadustele ja nende alusel antud õigusaktidele. Seega ei ole Hansapanga suhtes kohaldatav

Tarbijakaitseseaduse § 15.

Tallinna Halduskohtu 28. aprilli 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-464/2000 tühistati Riigi

Tarbijakaitseameti 12. märtsi 1999. a. ettekirjutus. Halduskohus leidis, et vastavalt

Tarbijakaitseseaduse § 2 lg. 2 reguleerib see seadus pangandus- ja kindlustusteenuse ning kinnisasja

ostul-müügil tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste

seadustega. Pangandusteenused on reguleeritud eriseadusega, milleks on Krediidiasutuste seadus.

Klientide huvide kaitse sätestab Krediidiasutuste seaduse 5. peatükk ja krediidiasutuste järelevalve on

reguleeritud 8. peatükis. Nimetatud seadusega on järelevalve teostamise õigus antud Eesti Pangale.

Sellest tulenevalt leidis kohus, et pangandusteenuse osutamine, kliendi huvide kaitse ja

krediidiasutuste tegevuse üle järelevalve teostamine on reguleeritud Krediidiasutuste seadusega ning

pole seega Tarbijakaitseseaduse reguleerimisala. Tarbijakaitseamet on riikliku järelevalve

teostamisega AS Hansapank tegevuse üle ja viimasele ettekirjutuse tegemisega ületanud oma

pädevust. Vaidlustatud ettekirjutusega asus tarbijakaitseamet lahendama tsiviilõiguslikku vaidlust.

Juhul kui R. Parko tegi tehingu American Expressiga eksimuse mõjul, on tal õigus pöörduda hagiga

tehingu kehtetuks tunnistamiseks maa- või linnakohtusse.

Riigi Tarbijakaitseamet esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ning jätta AS Hansapank kaebus rahuldamata. Apellant

leidis, et Tarbijakaitseseaduse §-s 2 lg. 2 sätestatud piirangud kuuluvad panganduse valdkonnas

rakendamisele vaid krediidiasutuste üle järelevalve teostamisel. Antud juhtumil oli aga tegemist

Tarbijakaitseseaduse alusel lahendatava pretensiooniga. Kuna AS Hansapank kui müüja on rikkunud

tarbija R. Parko suhtes Tarbijakaitseseaduses sätestatud müüja kohustusi, siis lasub tal sama seaduse

§ 20 lg. 1 alusel kohustus hüvitada tarbijale tekitatud kahju.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. septembri 2000. a. otsusega jäeti halduskohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige

apellandi väide, et vastavalt Tarbijakaitseseadusele ja Riigi Tarbijakaitseameti põhimäärusele on

apellandil õigus oma pädevuse piires teostada nii järelevalvet kui ka lahendada tarbijate avaldusi ja

kaebusi. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna Krediidiasutuste seadus reguleerib

krediidiasutuse ja kliendi suhteid Tarbijakaitseseadusest erinevalt, siis tuleb antud juhtumil

Tarbijakaitseseaduse § 2 lg. 2 alusel juhinduda Krediidiasutuste seadusest. Krediidiasutuse kliendi

huvide kaitse on reguleeritud Krediidiasutuste seaduse 5. peatüki ja krediidiasutuse järelevalve

8. peatüki sätetega. Sellest tulenevalt puudus Riigi Tarbijakaitseametil pädevus vaidlustatud

ettekirjutuse tegemiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et R. Parko, ostes

31. oktoobril 1998 reisit"ekke Hansapanga kontorist, sõlmis ta lepingu American Expressiga. Sellest

tsiviilõiguslikust suhtest tekkinud vaidlus kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maa-

või linnakohtus.

Riigi Tarbijakaitseamet esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub

tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassaator

leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kassatsioonkaebuse motiivid on

järgmised:

Tarbijakaitseamet ei teostanud antud juhtumil krediidiasutuse üle järelevalvet. Krediidiasutuste

seaduses sätestatud järelevalve ei hõlma kaebuste ja avalduste lahendamist. Kuni 1. juulini 1999. a.

kehtinud Krediidiasutuste seadus ei reguleerinud üksikkliendi huvide kaitset. Selle seaduse alusel oli

võimalik kaitsta vaid klientide kui kogumi üldisi huve. Kliendi kaebuse lahendamist ei reguleeri ka

Eesti Panga Pangainspektsiooni põhikiri.

Antud juhtumil ei oma tähtsust see, kellele kaup kuulub, vaid see, kes kaupa müüb. Sellest tulevalt oli

Tarbijakaitseseaduse tähenduses reisit"ekkide müüjaks AS Hansapank. Tarbija õiguse eestikeelsele

teabele sätestab ka Keeleseaduse § 16.

Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud ettekirjutusega asus tarbijakaitseamet

lahendama tsiviilõiguslikku vaidlust, ületades sellega oma pädevust.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS Hansapank, et antud juhtumil ettekirjutuse

tegemisega teostas Riigi Tarbijakaitseamet järelevalvet Hansapanga tegevuse üle, ületades sellega

oma pädevust.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht:

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt.

1. Tarbijakaitseseaduse § 1 lg. 1 järgi on selle seaduse ülesanne tagada tarbija õiguste kaitse Eestis.

Sama seaduse § 2 lg. 1 kohaselt määrab see seadus kindlaks tarbija õigused kauba või teenuse

ostmisel ja kasutamisel, samuti müüja, tootja ja vahendaja kohustused tarbija õiguste tagamisel,

vastutuse ning tarbijakaitse korralduse. Nimetatud paragrahvi lõige 2 sätestab, et pangandus- ja

kindlustusteenuse ning kinnisasja ostu-müügi korral reguleerib nimetatud seadus tarbija ja müüja

vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega.

Seega pangandusteenuse korral reguleerib Tarbijakaitseseadus tarbija ja müüja vahelisi suhteid

niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega.

2. Tallinna Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna Krediidiasutuste seadus reguleerib

krediidiasutuse ja kliendi vahelisi suhteid Tarbijakaitseseadusest erinevalt, siis tuleb antud juhul

juhinduda Krediidiasutuste seadusest. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et krediidiasutuse kliendi

huvide kaitse on reguleeritud Krediidiasutuste seaduse 5. peatüki sätetega ja järelevalve

krediidiasutuse üle 8. peatüki sätetega. Otsusest ei selgu, milles seisneb see erinev regulatsioon.

3. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtis 15. detsembril 1994 vastu võetud Krediidiasutuste

seadus, mis kehtis kuni 1. juulini 1999. Selle seaduse § 59 lg. 1 kehtestas: "Krediidiasutuse tegevus

on allutatud Eesti Panga järelevalvele. Järelevalve eesmärk on tagada krediidiasutuse asutamise ja

tegevuse vastavus seadustele ja nende alusel välja antud teistele õigusaktidele". Eeltoodust ei saa veel

järeldada, et Eesti Pank teostas krediidiasutuste üle järelevalvet nende poolt kõigi kehtivate

õigustloovate aktide täitmise suhtes ja seda kõigis valdkondades.

Järelevalvet teostatakse funktsionaalsel põhimõttel. Eesti Panga järelevalvepädevuse määratlemisel

tuleb lisaks Krediidiasutuste seadusele juhinduda ka Eesti Panga seadusest. Selle seaduse IV peatükk

reguleerib Eesti Panga pädevust krediidiasutuste järelevalve teostamisel. Nimetatud peatükki kuuluva

§ 17 lg. 1 järgi teostab Eesti Pank järelevalvet kõigi Eesti territooriumil asuvate ja tegutsevate

krediidiasutuste üle Pangainspektsiooni ja oma osakondade kaudu. Sama seaduse § 23 lg. 1 sätestab,

et krediidiasutuse kontrollimise tulemuste alusel võib Eesti Pank esitada kas soovitusi töö

parandamiseks või teha kohustusliku ettekirjutuse: 1) suurendada reservkapitali või fonde,

2) katkestada laenude andmine, 3) teha omanikele ettepanek kõrvaldada ametist juhtkonna liikmed,

keda Eesti Pank loeb usalduse kaotanuks ja 4) piirata väljamakseid kasumist.

Asjaolu, et Eesti Panga Pangainspektsioonil oli õigus teostada järelevalvet krediidiasutuste üle ja teha

tol ajal kehtinud Krediidiasutuste seaduse § 60 lg. 4 alusel ettekirjutusi, ei välistanud Riigi

Tarbijakaitseameti õigust teha krediidiasutusele ettekirjutust tarbijakaitse valdkonnas ilmnenud

seaduse rikkumise korral. Pangainspektsiooni poolt teostatava järelevalve korras ei olnud võimalik

nõuda Tarbijakaitseseaduse, sealhulgas keelenõuete rikkumiste kõrvaldamist.

3. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 2 p. 1 kohaselt on Riigi Tarbijakaitseametil riikliku järelevalve

volitused. Sama seaduse § 12 määrab kindlaks tarbijakaitseameti õigused ja kohustused. Selle

paragrahvi lõike 1 punkti 3 järgi on tarbijakaitseametil õigus lahendada ametile esitatud avaldusi ja

kaebusi tarbijate õiguste ahistamise kohta, kaitsta tarbija õigusi ja huve kohtus ning punkti 4 järgi

teha suulisi hoiatusi või nimetatud seaduse §-s 15 sätestatud ettekirjutusi.

Tarbijakaitseseaduse § 15 lg. 1 punktide 1, 2 ja 3 järgi on tarbijakaitseameti ametiisikul õigus teha

müüjale, tootjale või vahendajale järgmisi kirjalikke kohustuslikke ettekirjutusi: 1) lõpetada

õiguserikkumine ja taastada esialgne olukord, 2) peatada kohustuslike nõuetele mittevastava või

saate- või müügidokumentideta kauba või teenuse müük ja 3) vabandada avalikult tarbijate ees.

Antud juhtumil tegi Riigi Tarbijakaitseameti asedirektor AS-le Hansapank kohustusliku ettekirjutuse

Tarbijakaitseseaduse § 15 lg. 1 p. 1 alusel.

4. Ekslik on ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et "AS Hansapank ei tegutsenud

R. Parkole reisit"ekke müües mitte müüjana tarbijakaitseseaduse mõttes, nagu ekslikult leiab apellant,

vaid esindas TsK § 394 lg 1 kohaselt volituse alusel American Expressi täites talle American Expressi

poolt 29. juulil 1992 käsunduslepinguga antud käsundit". Sellisel juhul käsunduslepingu alusel

müüdud kauba puhul, kui volitaja asub välisriigis või on tarbijatele tundmatu ettevõtja, jääks tarbija

ilma oma seaduslike huvide lihtsustatud korras kaitsmise võimalusest, mille näeb ette

Tarbijakaitseseadus.

Tarbijakaitseseaduse § 3 p. 2 järgi on müüja füüsiline või juriidiline isik, kes vahetult müüb või pakub

kaupa või teenust tarbijale. Tarbijakaitseseaduse eesmärgiks on tagada tarbija õiguste kaitse isiku

suhtes, kes talle vahetult kaupa pakub. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust, kes on kauba omanik või

müüja tsiviilõiguse mõttes.

Seega on õige kassaatori seisukoht, et antud juhtumil oli AS Hansapank R. Parkole reisit"ekkide

müüjaks Tarbijakaitseseaduse mõttes.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 5 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Riigi Tarbijakaitseameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. septembri 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/278/2000 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Riigi Tarbijakaitseametile kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 6. veebruaril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann