3-1-1-119-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. veebruaril 2001. a

3-1-1-119-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 9. jaanuaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil

läbi kriminaalasja

I. K.i süüdistuses KrK § 120 lg 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. K., tema kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kannatanu LM ja riigiprokurör Tatjana Tamm.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 120 lg 4 järgi selles, et ta 5. juunil 1996. a katkestas OÜ X Erakliinikus Tartus X tn 14 ebaseaduslikult ja patsiendi tahte

vastaselt L.M.-i raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. K. põhjustas kannatanule raske tagajärje - emaka perforatsiooni soolekinnisti vigastusega, mis kuulub

üliraskete kehavigastuste liiki.

Eelkirjeldatud tegevusega rikkus I. K. EV Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud, "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhendi" p-

des 1-6 sätestatud nõudeid. Selle juhendi p 1 kohaselt on raseduse katkestamine lubatud naise omal soovil kuni 12-nda rasedusnädalani ja punkt 6 alusel on

meditsiinilistel näidustustel (12-20 rasedusnädalat) lubatud rasedust katkestada vaid riiklikus raviasutuses.

2. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2000. a otsusega mõisteti I. K. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus tuli järeldusele, et ei ole tõendatud I. K.-i

tegutsemine otsese tahtlusega ning L.M.-i raseduse katkestamine tema tahte vastaselt.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör ja apellatsioonkaebuse kannatanu. Mõlemad taotlesid ringkonnakohtult I. K.-i süüdimõistmist talle KrK

§ 120 lg 4 järgi esitatud süüdistuses.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

kannatanu L.M. Kannatanu leidis oma kassatsioonkaebuses, et I. K. on arstina eiranud kohustust patsienti teavitada tema tervislikust seisundist ning eesootavast

protseduurist. Samuti ei küsitud tema nõusolekut raseduse katkestamise teiseks katseks. Prokurör taotles kassatsioonprotestis samuti ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2000. a otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti tagasi Tartu Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Riigikohus leidis, et I. K.-il oli raviarstina kohustus informeerida kannatanut, et pärast esimest raseduse katkestamise katset tal rasedus tegelikult edasi

kestis. Riigikohus nentis, et õigus elule ja tervise kaitsele on piiramatud põhiõigused, millest omakorda tuleneb, et operatsiooniks, mis on kehalise puutumatuse

rikkumine, on vajalik küsida ravialuse nõusolekut. Riigikohus osundas ka ENSV Tervishoiuseadusele, mis seni kehtiva õigusaktina näeb ette, et operatsioone

tehakse patsiendi nõusolekul. Sellest tulenevalt leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et raviarsti tegevust, kui ta teostab aborti olukorras, kus ta pole patsienti

teavitanud või kus ta pole patsiendi soovi raseduse katkestamiseks küsinud või välja selgitanud, andmata rasedale võimalust oma tahet väljendada, tuleb käsitleda

raseduse katkestamisena ravialuse tahte vastaselt.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2000. a õigeksmõistev kohtuotsus, I. K. mõisteti

süüdi KrK § 120 lg 4 järgi ning teda karistati rahatrahviga 300 päevamäära ulatuses, so 6600 krooni. KrMK § 5 lg 2 alusel vabastati ta karistuse kandmisest. Kohus

mõistis I. K.-lt tsiviilhagi katteks välja L.M.-i kasuks 22 800.- krooni ja sundraha 700.- krooni.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

Piiramatu kassatsiooni õigust kasutades esitas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a otsuse peale kassatsioonkaebuse I. K.-i kaitsja

vandeadvokaat Tarmo Pilv. Kassatsioonkaebuses leiab kaitsja, et Tartu Ringkonnakohus on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud KrMK § 50 nõudeid, olles

põhjendamatult pidanud usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi, ehkki kannatanu enda poolt erinevates menetluse staadiumides antud ütlustes, aga samuti kannatanu

ütluste ja muude asjas kogutud tõendite vahel esineb mitmeid vastuolusid. Patsiendina on kannatanu L.M. väidetult I. K-.i kui raviarsti eest varjanud oma tegelikku

tervislikku seisundit ning haiguslugu. Kassaatori hinnangul on arvestamata jäetud I. K.-i olulisi vastuväiteid. Viimasele on omistatud neid kohustusi, mis lasusid

teisel arstil, kes tegi ultraheliuuringud ja valmistas patsiendi operatsiooniks ette.

Neil motiividel taotleb kaitsja Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning I. K.-i õigeksmõistmist.

7. Oma kirjalikud vastuväited kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele on esitanud kannatanu L.M., kelle hinnangul I. K. mitte ainult ei varjanud tema eest

raseduse püsimajäämist, vaid ka selle katkestamiseks ette võetud uue katse tegelikke eesmärke.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil rõhutas süüdimõistetu kaitsja kassatsioonkaebuses käsitletud seisukohti ja taotles süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist

ning I. K.-i õigeksmõistmist. Omapoolse kirjaliku tõendite analüüsiga toetas süüdimõistetu ise samu taotlusi. I. K. rõhutab OÜ X Erakliiniku juhataja H. S. vahetut

osa raviasutuse ja patsiendi vahel tekkinud arusaamatustes. Aktsepteerides, et toimunu ja selle tagajärgede kaasvastutajaks pidanuks olema ka dr. H. S., leidis

prokurör, et I. K.-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud KrK § 120 lg 4 järgi ning apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks põhjendatav alus puudub.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a

kohtuotsuse järeldused ei sisalda kriminaalseaduse rakendamise vigu ja nende järeldusteni jõudmisel on täidetud kriminaalmenetluse norme.

9.1 Apellatsioonikohus on oluliste meditsiiniõiguslike probleemide avamisel tuginenud AKKS § 66 kohaselt nendele seisukohtadele, mida on KrK § 120 lg 4 järgi

käsitletava kuriteokoosseisu mõtestamisel avaldanud 30. mai 2000. a kohtuotsuses Riigikohtu kriminaalkolleegium. Kahe nimetatud kohtuastme seisukohtade

ümberhindamiseks või kummutamiseks puudub käesolevas menetlusstaadiumis kehtivale õigusbaasile tuginev alus

9.2 Süüdimõistetu ja tema kaitsja viited raviasutuse ning selle juhataja osale tekkinud arusaamatustes, mis on riives inkrimineeritud kuriteoga, võivad olla

arvestatavad vaidluste lahendamisel tsiviilkohtumenetluse korras.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a kohtuotsus I. K.-i suhtes jätta muutmata, tema kaitsja kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 5. veebruaril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher