3-1-1-116-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 2001. a

3-1-1-116-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Uno Lõhmus ja liikmed Lea Kivi ning Ott Järvesaar vaatas 19. detsembril 2000. a avalikul kohtuistungil

kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. E. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa riigiprokurör Piret Paukštys ja M. E. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 24. mai 2000. a otsusega tunnistati M. E. süüdi KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta ja kuus kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas ühes juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. Kohtualuse vastu esitatud tsiviilhagi rahuldati ning

M. E.-lt mõisteti välja 29 505 000 krooni Maaelu Laenude Tagastamise Sihtasutuse kasuks.

2. Linnakohus tegi kindlaks, et M. E. oli 19. aprillist 1996 kuni 29. augustini 1997 Põllumajanduse Ameerika Välisabi Fondi (edaspidi fond) nõukogu liige, kelleks

ta nimetati põllumajandusministri 19. aprilli 1996. a käskkirjaga. Tema kohustuste hulka kuulus osalemine fondi juhtimises, selle vahendite sihipärases kasutamises

ja nende sihipärase kasutamise eest vastutamises. Neid ülesandeid täites oli ta ametiisik KrK § 160 lg 2 ja Korruptsioonivastase seaduse § 4 lg 2 p 15 tähenduses.

Samal ajal töötas ta Virumaa Kommertspanga (alates 10. maist 1996. a Eesti Maapanga) juhatuse esimehe ametikohal ja oli Virumaa Kommertspanga (alates

10. maist 1996. a Eesti Maapanga) aktsionär. M. E. pani ajavahemikul 19. aprill 1996. a kuni 14. detsember 1996. a toime korruptiivse teo, mis seisnes alljärgnevas:

- 19. aprillil 1996. a osales M. E. Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 ja lg 2 sätteid rikkudes fondi nõukogu otsuse tegemisel, millega anti nõusolek fondi

vahendite kajastamiseks Virumaa Kommertspanga (alates 10. maist 1996. a Eesti Maapanga) bilansis esmaste omavahenditena. Selle otsuse tegemisel osaledes

kasutas ta ära fondi nõukogu liikmete usaldust ning oma ametiseisundist tulenevat autoriteeti. Ta esitas fondi nõukogu liikmetele Virumaa Kommertspanga selgituse

sihtsuunitlustega fondide kohta ja kinnitas fondi nõukogule, et fondi vahendite kajastamine Virumaa Kommertspanga omavahendites ei kahjusta fondi huve, ning

varjas oma tegelikku huvi, milleks oli fondi raha loovutamine Virumaa Kommertspangale,

- 30. aprillil 1996. a korraldas M. E. fondist Virumaa Kommertspanga aadressil kirja väljastamise, milles anti Virumaa Kommertspangale õigus kasutada fondi raha

omal äranägemisel.

Fondi otsuse alusel kajastas Virumaa Kommertspank fondi vahendeid 29 705 000 krooni väärtuses oma bilansis esmaste omavahenditena, mille osas pangal puudus

tagasimaksmise kohustus.

14. detsembril 1996. a kandis Eesti Maapank 29 705 000 krooni fondi kontolt Eesti Maapanga reservfondi kontole, mille tagajärjel fondi vahendid vähenesid

nimetatud summa võrra.

Kirjeldatud tegevusega tekitas M. E. fondile suure varalise kahju, sest tema teo tagajärjel kaotas fond omandi rahalistele vahenditele summas 29 705 000 krooni. Teo

eesmärgiks oli võimaldada M. E. poolt juhitud Virumaa Kommertspangal fondi vahendite panga omavahenditena kajastamise abil täita Eesti Panga poolt kehtestatud

normatiive ning jätkata panga majandustegevust. Sellest tulenevalt jäi M. E.le tekkimata kahju, mis oleks tekkinud tema omandis olnud 16 100 Eesti Maapanga

aktsia nominaalväärtuse langemisega ning 38 500 krooni suuruse juhatuse esimehe kuupalga kaotamisega.

3. Tallinna Linnakohtu 24. mai 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg. Kaitsja taotles Tallinna Linnakohtu

otsuse tühistamist ning kaitsealuse õigeks mõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. septembri 2000. a otsusega apellatsioonkaebuse: tühistas Tallinna Linnakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistis M. E. õigeks.

Ringkonnakohus märkis, et süüdistuse ja linnakohtu otsuse kohaselt seisnes M. E. osalemine fondi nõukogu 19. aprilli 1996. a otsuse langetamisel nõukogu

liikmetele Virumaa Kommertspanga selgituste esitamises ning kinnitamises, et fondi vahendite kajastamine Virumaa Kommertspanga omavahendites ei kahjusta

fondi huve. Kohtuotsuse kohaselt ei oleks fondi nõukogu ilma M. E. poolse veenmiseta otsust fondi vahendite kajastamiseks Virumaa Kommertspanga

omavahenditena teinud.

Kohtukolleegiumi arvates on seadusandja mõistnud otsuse langetamisel osalemise all Korruptsioonivastase seaduse § 21 tähenduses otsuse vastuvõtmisel

hääletamist. Sellist tegevust ei ole aga süüdistuses kohtualusele inkrimineeritud. Kohtukolleegium pidas tõendatuks, et M. E. osales fondi nõukogu istungil

19. aprillil 1996. a, kuid leidis, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mille alusel oleks võimalik järeldada, et M. E. võttis osa hääletamisest ning seega ka otsuse

langetamisest. Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri väitega, et kohtualuse hääletamine otsuse vastuvõtmiseks on tõendatud, sest nõukogu istungi protokollist ei

nähtu, et ta oleks ennast taandanud.

Kohtukolleegium rõhutas, et kohtualusele esitatud süüdistus korruptsioonis põhines fondi nõukogu 19. aprilli 1996. a otsuse ja fondile kahju tekitamise vahelise

põhjusliku seose olemasolul. Sellest tulenevalt pidas kolleegium esitatud süüdistuse äralangemise aluseks ainuüksi seda, et tõendamist ei olnud leidnud kohtualuse

osalemine nõukogu otsuse langetamisel.

Ringkonnakohus asus ka seisukohale, et fondi nõukogu 19. aprillil 1996. a otsuse ja riigile tekitatud materiaalse kahju vahel puudus vahetu põhjuslik seos, sest

nõukogu otsus väljendas vaid nõusolekut kirjendada fondi vahendeid panga bilansis omakapitali real. Otsus ei saanud seetõttu olla aluseks 14. detsembri 1996. a

memoriaalorderile nr 1, millega pank, rikkudes Põhiseaduse §-s 32 ja Krediidiasutuste seaduse § 47 lg-s 3 sätestatut, kandis fondi vahendite kogu saldo fondi kontolt

Eesti Maapanga reservfondi kontole. Kuna fondi nõukogu otsuse alusel koostatud kiri ei andnud küllaldast alust fondi vahendite kajastamiseks panga bilansis, siis ei

saanud nõukogu otsus kohtukolleegiumi arvates olla põhjuslikus seoses M. E.le kahju tekkimata jäämisega, rääkimata otsuse seosest panga poolt 29 705 000 krooni

kandmisega reservfondi kontole.

Kohtukolleegium pidas alusetuks süüdistuse osa, mille kohaselt M. E. poolt toimepandud korruptiivne tegu seisnes ka selles, et ta korraldas 30. aprillil 1996. a

fondist Virumaa Kommertspangale kirja väljastamise, millega anti Virumaa Kommertspangale õigus kasutada fondi raha oma äranägemise järgi. Kolleegium juhtis

tähelepanu, et kiri oli allkirjastatud fondi nõukogu esimehe I. Norvai"i poolt, kes vastutas isiklikult allkirjastatu eest. Ringkonnakohtul ei olnud andmed selle kohta,

et I. Norvai" oleks kirjale alla kirjutanud sunni, ähvardamise, teenistusliku või muu sõltuvuse mõjul või et I. Norvai" ei saanud oma tegevusest aru.

Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et fond kaotas oma vahendid Maapanga pankroti tõttu ning seetõttu ei saanud M. E. käitumine põhjustada süüdistuses märgitud

kahju. Vastavalt fondi ja Eesti Maapanga vahel 11. märtsil 1997. a sõlmitud lepingule kohustus pank fondi vahendid fondile tagastama 10 aasta jooksul.

Põllumajandusministri 29. augusti 1997. a käskkirjaga fond likvideeriti ja tema varad ning õigused, sh nõudeõigus Eesti Maapanga vastu, anti üle Maaelu Laenude

Tagamise Sihtasutusele. Pankrotieelselt tegi Eesti Maapank nimetatud lepingu alusel esimese tagasimakse 200 000 krooni suuruses summas. Pankrotieelse seisuga

kuulus sihtasutusele seega nõudeõigus Eesti Maapanga vastu summas 29 505 000 krooni, mille tunnustamist on sihtasutus kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt

hilisema pankrotimenetluse käigus ka taotlenud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2000. a otsuse peale esitas riigiprokurör kassatsioonprotesti. Protestis palub kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ning

saata kriminaalasi uueks sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

Protsessiosaliste põhjendused

6. Riigiprokurör leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuses motiveerinud, millele tuginedes kohtukolleegium ei pea tõendatuks M. E. osalemist fondi nõukogu otsuse

langetamisel, s.o hääletamisel ning miks ta jätab arvestamata fondi nõukogu koosoleku protokolli ning tunnistajate T. Palgi ja I. Norvai"i ütlused ning sisuliselt

lähtub vaid süüdimõistetu ütlustest, kes hääletamisel osalemist eitab.

Ringkonnakohus on jätnud motiveerimata, millele tugineb järeldus, et süüdimõistetu osales fondi nõukogu koosolekul panga esindajana, mitte fondi nõukogu

liikmena.

Kassaator osundab AKKS § 29 lg-le 4, mille kohaselt peavad ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas olema märgitud motiivid, millega kohus on ühed või teised

tõendid tagasi lükanud, ja Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-98 T.T. süüdistusasjas, milles on väljendatud kohtupraktika seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos süüdi ning teisel juhul nendesamade tõendite alusel

õigeks, siis peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.

Kassaator peab kriminaalasja materjalidega vastuolus olevaks ringkonnakohtu otsuses märgitut, et M. E.-le ei ole inkrimineeritud 19. aprillil toimunud fondi

nõukogu koosolekul otsuse tegemisel osalemist, s.o hääletamist.

Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et 19. aprillil 1996. a fondi nõukogu poolt vastuvõetud otsus ei ole põhjuslikus seoses riigile tekitatud kahjuga 29 705 000

krooni suuruses summas, ei ole vastavuses faktiliste asjaoludega, mistõttu ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Kassatsioonprotesti kohaselt on ringkonnakohtu järeldused vastuolus Raamatupidamise seaduse § 3 p-ga 3, Krediidiasutuste seaduse § 37 lg-ga 2 ning Eesti Panga

presidendi 12. detsembri 1995. a määrusega nr 34 "Krediidiasutuste usaldusnormatiivid" kinnitatud krediidiasutuste omavahendite ja kapitali adekvaatsuse aruande

juhendi punktiga 2. Nendest õigusaktidest tulenevalt saab omavahenditena kajastada vaid äriühingule kuuluvat vara ning seetõttu tähendas fondi nõukogu otsus

õiguslikult oma rahalistest vahenditest loobumist panga kasuks. Seda seisukohta kinnitab kassaatori arvates ka fondi nõukogu 30. aprilli 1996. a kiri ning Eesti

Maapanga 14. detsembri 1996. a memoriaalorder, millest nähtub, et fondi vahendite reservkapitali kandmise aluseks olid fondi kirjad.

Kassatsioonprotesti kohaselt ei oma õiguslikku tähendust ringkonnakohtu otsuses nimetatud asjaolu, et fondi raha oli välja laenatud. Fond oli oma raha kaotanud

ning väljalaenatud summade tagasisaamise õigus läks üle uuele omanikule - Eesti Maapangale. Sellest tulenevalt ei nõustu kassaator kohtukolleegiumiga ka selles, et

fond sai kahju Eesti Maapanga pankroti tõttu. Kassaator rõhutab, et kahju tekkis fondile 14. detsembril 1996. a, kui Eesti Maapank kandis fondi vahendid oma

reservkapitali.

7. M. E. kaitsja esitas kassatsioonprotestile kirjalikud vastuväited. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendanud, miks olemasolevatest tõenditest ei nähtu M. E. osalemine

hääletamisel ja miks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Ta peab vääraks ka protesti väidet, et raha sai panga omandiks alles pärast kandmist omakapitali.

Omandiõigus rahale kui liigitunnustega varale läks fondilt pangale üle selle esmasel paigutamisel panka ja fondile jäi nõudeõigus sellele varale.

8. Riigikohtu istungil jäid prokurör ja kaitsja oma väidete juurde.

Kohtukolleegiumi seisukoht

9. Riigikohtu arvates kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

I

10. Seaduse ettekirjutuse kohaselt peab esimese astme kohus kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas muu hulgas näitama kohtulikul uurimisel kindlakstehtud

asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus need asjaolud loeb tuvastatuks, ja motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb

mitteusaldusväärseks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid (KrMK § 274 p-d 2 ja 3). Ringkonnakohtule, kes vaatab kriminaalasja läbi apellatsioonkaebuse või -

protesti alusel, paneb samasuguse kohustuse AKKS § 29 lg 4. Motiivide puudumine kohtuotsuses on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks (AKKS § 64 p 1). Motiivide puudumise tõttu ei saa kõrgemalseisev kohus otsustada kaebuse või protesti

ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatuse üle ega kontrollida, kas kohus on järginud kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Motiivid

on eriti olulised neil juhtudel, kui erinevad kohtud on hinnanud tõendeid sedavõrd erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune kuriteos

süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks (vt kriminaalkolleegiumi 3.märtsi 1998. a otsus T.T. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi - RT III 1998, 12, 130).

Ka käesolevas asjas on linnakohus ja ringkonnakohus samade tõendite põhjal jõudnud asja tehiolude suhtes erinevatele järeldustele. Esimese astme kohus pidas

tõendatuks, et M. E. viibis 19.04.96. a fondi nõukogu koosolekul ja osales sellel aktiivselt. Linnakohus viitab muu hulgas tunnistajatele I. Norvai"ile ja T. Palgile,

kelle kohtuistungil protokollitud ütluste kohaselt hääletas M. E. otsuse poolt (III kd tl 50 ja 51). Otsusest nähtub, et linnakohus pidas neid ütlusi usaldusväärseks

seetõttu, et need olid kooskõlas teiste tõenditega. Nii teatas Virumaa Kommertspank juba 14.03.1996. a kirjaga, millele on alla kirjutanud M. E. ise, fondi nõukogu

esimehele I. Norvai"ile, et panga juhatus on nimetanud fondi juhatusse M. E. (III kd tl 18). Põllumajandusministri käskkiri M. E. nimetamiseks fondi nõukogu

liikmeks kannab 19.04.96. a kuupäeva ja samal päeval toimunud nõukogu istungi protokollis on kohalolijana märgitud ka kohtualune (III kd tl 25).

Ringkonnakohus kirjutab otsuses, et ei ole kogutud tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et M. E. oleks osa võtnud välisabi fondi nõukogus hääletamisest

19.aprillil 1996 ja seega ka otsuse langetamisest. Taoline väide eeldanuks, et ringkonnakohus esitab otsuses põhjendused, miks lükkab ta tagasi need tõendid, millel

põhines esimese astme kohtu vastupidine järeldus. Ringkonnakohus tunnistajate ütlusi vahetult ei kontrollinud ega esitanud ka põhistust, miks ei saa asja tehiolude

kindlakstegemisel neid tõendeid arvestada. Hinnangu andmata jätmine tunnistajate ütlustele ja ülalnimetatud dokumentidele ei sisenda veendumust kohtuotsuse

õigsuses. Riigikohus leiab seetõttu, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

II

11. Asudes vaagima kriminaalseaduse kohaldamise õigsust, märgib Riigikohus kõigepealt, et ringkonnakohus on ülemäärast tähtsust omistanud küsimusele, kas M.

E. hääletas või ei hääletanud otsuse poolt lubada fondi vahendeid kajastada Virumaa Kommertspanga bilansis omakapitalina, ja vaadelnud teo ja tagajärje

põhjuslikku seost vaid fondi nõukogu 19. aprilli 1996. a otsuse ja fondile tekkinud kahju suhtena.

Korruptsioonivastase seaduse (jõustunud 20.02.1995 - RT I, 1995, 14, 170) §-s 5 ja KrK § 1642 lg-s 1 antud korruptiivse teo legaaldefinitsioonist tuleneb, et

korruptiivne tegu võib seisneda ja enamasti seisnebki mitmes käitumisaktis. Need käitumisaktid oma kogumis moodustavad tegevuse, mis koos kriminaalseaduses

kirjeldatud tagajärjega on isiku kriminaalvastutuse vajalikeks tingimusteks. Kui kriminaalasjas tõendamist leidnud faktiliste asjaolude põhjal võib järeldada, et ilma

ametiisiku aktiivse tegutsemiseta ei oleks otsust vastu võetud, siis ei oma tähtsust, kas isik ise hääletas või mitte. Kriminaalvastutuse seisukohast on oluline, et isiku

tegevus oli suunatud ja viis otsuse tegemisele, kusjuures isik kasutas oma ametikohast või ametiseisundist tulenevat autoriteeti. Huvide konflikti tekkimiseks

Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 tähenduses piisab osalemisest sellise otsuse langetamises, mis otseselt või oluliselt mõjutab tema enda või juriidilise isiku

majanduslikke huve, milles ta ise on osanik või juhtkonna liige. Samasugune huvide konflikt tekib ka siis, kui isiku tahe ja tegevus on suunatud sellise otsuse

tegemisele ja ta oma tegevusega ka saavutab soovitud otsuse.

Linnakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et omakapitali suurus tekitas Virumaa Kommertspanga juhtidele muret ja nad otsisid võimalusi selle kapitali

suurendamiseks. M. E. viis fondi nõukogu esimehe I. Norvai"iga kokku K.Veiper, kes viimast tundis. M. E. avaldas soovi, et fondi vahendeid kaasataks panga

omakapitali. Panga taotlusel arutas fondi nõukogu 19.04.1996. a fondi raha kasutamist Virumaa Kommertspanga omavahenditena ja arutelul osales aktiivselt M. E.,

kes tunnistajate ütluste kohaselt veenis nõukogu liikmeid pangale soodsat otsust tegema. Samal päeval saatis fond pangale kirja, kus väljendatakse nõusolekut fondi

vahendite kajastamiseks panga omavahenditena. 30. aprillil saatis aga fondi nõukogu esimees I. Norvai" M. E. soovil pangale kirja, milles ta kinnitab, et pangal on

õigus kasutada fondi raha oma äranägemise järgi. Nende faktide põhjal tulnuks kohtul otsustada, kas M. E. tegevuseta, kes oli ühtaegu Virumaa Kommertspanga

juhatuse esimees ja fondi nõukogu liige, oleks fondi nõukogu vastu võtnud otsust ja koostanud 30.04.1996. a kirja, millega muudeti fondi raha õiguslikku re"iimi.

12. On tõsi, et fondi nõukogus 19. aprillil 1996 vastuvõetud kollegiaalne otsus "lubada Fondi vahendeid kajastada panga bilansis I astme omakapitalina" ja 30. aprilli

1996. a kirjaga Virumaa Kommertspangale antud õigus kasutada fondi raha oma äranägemise järgi olid vastuolus Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi

valitsuste vahel 1991. aastal sõlmitud põllumajandussaaduste (kaupade) välisannetuste kokkuleppe lisa A punktiga 6, kus sätestatakse, et raha tuleb kasutada

sihtfondi moodustamiseks, mida kasutatakse laenuressursina ja krediidi soodustusena teraviljamajanduse arendamiseks, ja fondi põhikirja samasisulise punktiga 8.

Kuigi uurija keeldus otsuse teinud fondi nõukogu liikmete vastutusele võtmisest KrK §-de 161 ja 1642 järgi, ei välista see asjaolu iseenesest M. E. vastutust, kui

tema teos tuvastatakse kuriteo koosseis. Küll võib kohus tsiviilhagi otsustamisel arvestada fondi nõukogu liikmete käitumist.

13. Riigikohus ei soostu ka ringkonnakohtu järeldusega, et fondi nõukogu otsuse ja riigile tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos, ega kaitsja väitega, et fondi

nõukogu otsusega ei tekitatud fondile kahju, sest omandiõigus rahale läks fondilt pangale üle juba selle esmasel paigutamisel panka.

Omandiõigus rahale kui liigitunnustega varale läheb pangale tõepoolest üle nii siis, kui isik paigutab raha pangaarvele, kui ka siis, kui raha antakse krediidiasutuse

omavahendite suurendamiseks. Erinevus seisneb krediidiasutuse õigusliku võimu ulatuses vara käsutada ja kasutada. Vastavalt Krediidiasutuste seaduse [jõustus

20.01.1995 (RT I 1995, 4, 36) ja kehtis kuni 01.07.1999] § 37 lg-le 2 kuuluvad krediidiasutuste omavahendite hulka 1) sissemakstud aktsiakapital; 2) reservkapital;

3) auditeeritud kasum (kahjum) ja 4) allutatud võlakohustuste kaudu kaasatud kapital. Omavahendid peavad tagama krediidiasutuse usaldusväärsuse ja klientide

huvide kaitse. Seetõttu on krediidiasutusel võimalik kasutada omavahendeid kohe ja piiramatult riskide ja kahjude katmiseks, mis sisuliselt tähendab panga õigust

vara vallata, kasutada ja käsutada ehk täielikku võimu selle vara üle. Pankroti korral rahuldatakse panga omavahenditesse vara paigutanud isiku nõue pärast

võlausaldajate nõuete rahuldamist, mistõttu võimalus vara tagasi saada on sellel isikul väiksem kui võlausaldajal. Kui isik hoiab raha pangakontol, säilib konto

valdajal konto käsutamiseõigus ja pankrotist tingitud kahju on väiksem.

19. aprillil 1996 võttis fondi nõukogu vastu otsuse lubada kajastada "fondi vahendeid panga bilansis I astme omakapitalina", kuid jättis täpsustamata, millise

Krediidiasutuse seaduse § 37 lg-s 2 nimetatud omavahendina seda raha kasutada. 30. aprilli kirjas andis fond pangale vabad käed, sest lubas kasutada raha oma

äranägemise järgi. Alles 11. märtsil 1997 sõlmisid fond ja pank lepingu, et taastada fondi vahendid 2007. aasta lõpuks.

Riigikohus on seisukohal, et asjas ei oma tähtsust, kas raamatupidamislikke kandeid oli võimalik teha fondi nõukogu otsuse põhjal 19. aprillil 1996 koostatud või

30. aprilli 1996.a täiendava kirja alusel. Kahju tekitati fondi nõukogu otsuse vastuvõtmisega, millega anti põhimõtteline nõusolek kajastada fondi vahendeid Virumaa

Kommertspanga omavahenditena, mida sai kasutada ja hiljem kasutatigi panga riskide ja kahjude katmiseks.

14. Riigikohus ei soostu väitega, et väidetav kahju ei tekkinud riigil, vaid fondil kui iseseisval juriidilisel isikul. Kuna fondi asutajaks oli Eesti valitsusasutus ja fondi

tuluks oli Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt Eesti Vabariigi valitsusele annetatud kaupade müügist laekunud, seega riikidevahelise kokkuleppe alusel üleantud

raha, siis sellise vara kulutamisega tekitatud kahju saab kriminaalõiguslikult hinnata riigile tekitatud kahjuna.

Eelkäsitletuil kaalutlustel jõudis Riigikohus järeldusele, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja § 64 p-dest 1 ja 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2000. a otsus M. E. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Otsus jõustub 26. jaanuaril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Uno Lõhmus

Liikmed Lea Kivi, Ott Järvesaar