3-1-1-9-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 25. jaanuaril 2001. a.

3-1-1-9-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 23. jaanuaril 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

U.P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena olid kohtuistungile kutsutud U.P. kaitsja määratud korras vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

Kohtuistungile ilmus vandeadvokaat Margo Normann, kes esitas 22. jaanuaril 2001. a väljastatud orderi selle kohta, et ta on volitatud kokkuleppel

U.P-ga kaitsma viimast Riigikohtus. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, lubas määratud kaitsjal protsessist lahkuda.

Asjaolud ja menetluse käik

1. U.P. tunnistati Järva Maakohtu 21. septembri 2000. a otsusega süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks

ja kolmeks kuuks ning KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 alusel liideti mõistetud karistused täielikult ning U.P.

lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat ja kolm kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama

kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 21. septembrist 2000. a.

Muuhulgas mõisteti U.P. KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et ta isikuna, kellel on karistatus huligaansuse eest, 16. aprillil 2000. a kella 14.35 paiku

P-s S-A tn xx maja juures, olles alkoholijoobes, paljude inimeste nähes, põhjuseta ja huligaansel ajendil, solvas teenistuses mitteviibivat

politseikadetti S.D-t. Kohtualune sõimas kannatanut ebatsensuurselt, sülitas talle kaks korda näkku, lõi rusikaga näkku, püüdis lüüa jalaga keha

pihta, sülitas kannatanu mütsi sisse ning viskas mütsi maha.

Järva Maakohtu 21. septembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse U.P. kaitsja Endla Heinsoo, kes vaidlustas kohtualuse

süüdimõistmise KrK § 195 lg 2 järgi ning karistamise KrK § 139 lg 2 p 2 järgi.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2000. a otsusega jäeti Järva Maakohtu eeltoodud otsus sisuliselt muutmata. Selle

resolutiivosas tehti täpsustus, millega loeti kantuks tema poolt eeluurimise ajal vahi all viibitud aeg 1. juunist 2000. a kuni 3. juunini 2000. a , s.o 3

päeva. Esitatud apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu poolt U.P. kuriteole antud õiguslik hinnang on õige ning kohtuotsus on küllaldaselt motiveeritud.

Menetlus Riigikohtus

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu U.P., kes palub tema

suhtes tehtud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi Järva Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et

ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme.

3.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohtu istungil rikuti tema kaitseõigust.

Apellatsioonkaebuse esitanud kaitsja E. Heinsoo tegi kohtule taotluse kriminaalasja arutamise edasilükkamiseks detsembrisse 2000. a, tuues

põhjenduseks enda pikaajalise haiguse. Kassaator selgitab, et kuigi ta andis ringkonnakohtu istungil allkirja kaitsjast loobumise kohta, ei mõistnud

ta sellest tulenevaid tagajärgi õigesti. Kassaatori arvates oli kriminaalasja arutamine tema poolt valitud kaitsja osavõtuta ebaõige ning sellega rikuti

KrMK § 361 sätteid.

Kassaator ei nõustu asjaoluga, et tema süüdimõistmine rajati muuhulgas anonüümsete tunnistajate "Maali Suvi", "Juuliuse", "Kalmeri" ja "Atsi"

ütlustele, kes aga kohtuistungile ei ilmunud. Seetõttu jäi realiseerimata tema õigus kohtuliku arutamise käigus tunnistajatele ja kannatanutele

küsimusi esitada.

3.2 Kassatsioonkaebuse kohaselt on Järva Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsused motiveerimata ning

nendes sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kassaator ei nõustu enda süüdimõistmisega KrK § 195 lg 2 järgi ning väidab, et

kannatanu tungis talle kallale esimesena ning kohtu järeldus, et ta ründas D-t huligaansel ajendil ja ilma mõjuva põhjusteta, on vastuolus

kriminaalasja tehioludega. Lisaks eeltoodule on kohus kassaatori arvates rikkunud tunnistajate J. ja K. ütluste hindamisel KrMK § 50 lg 2 nõudeid.

3.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning

prokuröri, kelle arvamuse kohaselt tuleks ringkonnakohtu otsus jätta muutmata,

l e i d i s :

4.1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et määrus U.P. kaitsja E. Heinsoo apellatsioonkaebuse kuulamisele määramise kohta tehti 10. oktoobril

2000. a ning asi määrati kuulamisele 25. oktoobriks 2000. a. 23. oktoobril 2000. a saabus ringkonnakohtule E. Heinsoo taotlus asja arutamise

edasilükkamiseks detsembri algusesse seoses tema pikaajalise haigusega. Seda taotlust arutas ringkonnakohus kohtuistungil ning lähtudes KrMK

§ 361 lg-st 3, mis sätestab, et kui valitud kaitsja ei saa kahe päeva jooksul asuda osalema kriminaalmenetluses, võib kohus teha ettepaneku valida

või määrata teine kaitsja, jättis taotluse rahuldamata. Kohtuistungi protokolli kohaselt selgitas kohus U.P-le KrMK § 361 lg 3, § 38, § 39, AKKS

§ 20 ja § 25 lg 2 ja 3 sätteid ning tegi kohtualusele ettepaneku otsustada, kas ta soovib valida teist kaitsjat või kaitsjast loobuda. Kohtualune loobus

kaitsjast, mille kohta andis allkirja.

4.2. AKKS § 25 lg 2 (11. mai 2000. a redaktsioonis) kohaselt on kaitsja osavõtt ringkonnakohtu istungist kohustuslik KrMK §-s 38 sätestatud

juhtudel, samuti juhtudel, kui kohtualune on seda kirjalikult taotlenud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus ülalnimetatud aluste

puudumisel võtta kaitsjast loobumise vastu ilma kaitsja juuresolekuta. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et käsitletavas kriminaalasjas oleks

kaitsja osavõtt olnud kohustuslik samuti puuduvad andmed selle kohta, et U.P. oleks varasemalt mõnes kriminaalmenetluse staadiumis kirjalikult

taotlenud enesele kaitsjat.

Eeltoodu alusel leiab riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus oli õigustatud kaitsjast loobumise vastu võtma. Täisealise süüdiva isiku

hilisemad väited, et ta ei saanud aru kaitsjast loobumise tagajärgedest, mida kohus talle selgitas, ei saa olla käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumisena AKKS § 64 p 1 tähenduses.

5. Kohus on U.P. süü küsimuse lahendamisel KrK § 195 lg 2 järgi kvalifitseeruvas kuriteos tuginenud hulgalistele tõenditele, sealhulgas on ka nelja

isiku ütlustele, kelle suhtes on rakendatud anonüümsust. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et keegi menetlusosalistest oleks taotlenud

viimatinimetatud isikute ülekuulamist kohtus. Seetõttu ei näe Riigikohtu kriminaalkolleegium ka selles osas menetlusnormide rikkumist ning leiab,

et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse tühistamiseks ei ole alust.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2000. a kohtuotsus U.P. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Mõista U.P-lt riigieelarve tuludesse 619 krooni ja 50 senti kohtukulusid kaitsjatasu näol.

Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep