3-2-1-160-00 · Riigikohus

3-2-1-160-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. jaanuaril 2001. a

OÜ Floco hagi AS Flora Liit vastu 352 490 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2000. a läbi AS Flora Liit kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/635/2000. Istungist

võtsid osa kostja esindaja vandeadvokaat J. Kirikal ja hageja esindaja vandeadvokaat S. Must.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 1995. a otsusega nr. II-2/85 rahuldati OÜ

Floco vindikatsioonihagi AÕS § 80 lg 2 alusel ja AS Flora Liit valdusest mõisteti välja OÜ Floco

valdusesse 10 100 kg PF lakki. Kohus tuvastas, et 4. novembri 1991. a inventuuri akti kohaselt oli AS

Flora Liit valduses 10 100 kg PF lakki. AS Flora Liit tunnistas, et lakk ei kuulu neile ning võttis hagi

õigeks. Kohus tuvastas, et lakk on olemas ja selle omanik on OÜ Floco. Kohus rahuldas hagi AÕS

§ 80 lg 2 alusel, mille kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja

väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

15. juulil 1999. a esitatud hagis taotles OÜ Floco tekitatud kahju hüvitamist TsK § 448 lg 1 ja AÕS

§ 29 lg 2 alusel ning palus AS-lt Flora Liit välja mõista laki maksumuse 352 490 krooni (10 100 kg x

34,90 krooni). Hageja põhjendas nõuet sellega, et ta keeldus 19. oktoobri 1995. a kohtuotsuse täitmist

vastu võtmast, kuna aine, mida kostja hagejale üle anda tahtis, ei olnud PF lakk, vaid AS Eesti Värv

spetsialistide 2. juuli 1996. a arvamuse kohaselt tundmatu tooraine segu. Kostja ei ole oma kohustust

lakk hagejale üle anda täitnud ja peab hüvitama sellega tekitatud kahju.

Tallinna Linnakohtu 8. veebruari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus tuvastas hagi

aluseks olevad käesolevas otsuses eeltoodud asjaolud, kuid jättis hagi rahuldamata põhjusel, et see oli

esitatud valel alusel. Kohus leidis, et poolte vahel on asjaõiguslik suhe. Kostja ei ole hagejale

lepinguvälist kahju tekitanud ja hagi ei saa rahuldada TsK § 448 lg 1 alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja tehti AÕS §-de 84

lg 2 ja 29 lg 2 alusel uus otsus, millega kostjalt mõisteti välja laki maksumus 352 490 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud linnakohtul alust jätta hagi rahuldamata õigussuhte ebaõige

kvalifikatsiooni tõttu hagiavalduses. Kohus peab otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist

seadust tuleb asjas kohaldada. Linnakohus tuvastas asjaolud õigesti.

Tuvastatud asjaoludele tuginedes tuleb hagi rahuldada AÕS § 84 lg 2 alusel, mille kohaselt vastutab

pahauskne valdaja asja hävimise, samuti väärtuse vähenemise eest, välja arvatud juhul, kui hävimine

või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Et kostja ei olnud heauskne

valdaja, on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega, mille kohaselt kostja

teadis, et tal puudub õiguslik alus laki valdamiseks. Süü puudumine asja hävimises või väärtuse

vähenemises ei vabasta pahauskset valdajat vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest AÕS § 84

lg 2 järgi. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis tõendaks, et ka hageja valduse korral oleks aastate

jooksul PF lakk muutunud tundmatu tooraine seguks. Kuid kuna mahutis ei ole lakk, vaid

kasutuskõlbmatu segu, peab kostja laki hävimise tõttu hüvitama selle väärtuse.

Kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui talle poleks kahju tekitatud. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus

selle kohalik keskmine müügihind. Ringkonnakohus luges põhjendatud ja tõendatud kahjuks PF laki

müügihinna AS Tartu Flora kaupluses 1997. a, s.o 34,90 krooni x 10 100 kg = 352 490 krooni.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Vastuolus TsMS §-ga 242 lg 2 hindas apellatsioonikohus ümber asjaolusid, mis tuvastati jõustunud

kohtuotsusega teises tsiviilasjas samade poolte vahel sama hagieseme üle. Tallinna Ringkonnakohtu

19. oktoobri 1995. a otsusega tuvastati, et 1992. a esitatud hagi kohaselt maksis lakk 12 566, 90

krooni. Käesolevas vaidluses tuvastati sama laki jaehind 1997. aastal. Sama asja väärtus ei saa olla

erinevates kohtuotsustes erinev. Sisuliselt uue otsuse tegemisega samas vaidluses samade poolte

vahel sama eseme kohta on apellatsioonikohus rikkunud jõustunud kohtuotsuse ainsuse, muutmatuse

ja ümberlükkamatuse põhimõtet.

Apellatsioonikohus jättis ebaõigesti kohaldamata täitemenetluse seadustiku sätted. Käesolev vaidlus

kuulub kohtuotsuse täitmise valdkonda ja kohaldada tuleb täitemenetluse seadustiku sätteid. Andmeid

selle kohta, et täitemenetlus Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsuse täitmiseks oleks

lõppenud või lõpetatud, kohtule esitatud ei ole. Täitemenetluse toimikus olevad tõendid ei ole

asjaoluks, mis oleks TsMS 94 lg 2 tähenduses tõendamisest vabastamise aluseks käesolevas

tsiviilasjas. Ainult täitemenetluses saaks kontrollida lakiproove. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et

TsK § 448 lg 1 ei reguleeri pooltevahelist õigussuhet. Kuid õige ei ole ka teistkordselt samas

vaidluses kohaldada AÕS § 84 lg 2 alusel vindikatsiooni.

Apellatsioonikohus ei ole viidanud 19. oktoobri 1995. a kohtuotsusega tuvastatud asjaolule, mis AÕS

§ 35 lg 2 kohaselt kinnitaks kostja valduse pahausksust. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 242 lg 2,

mis keelab vaidlustada asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega teises tsiviilasjas,

millest võtavad osa samad protsessiosalised. Kostja ei saanud olla pahauskne valdaja. Detsembris

1992. aastal koostatud vara üleskirjutamise ja arestimise aktist nähtub, et võlgniku vastutavale hoiule

anti võlgniku varana 10 100 kg PF lakki. Arestitud vallasvara hoidmist reguleerib täitemenetluse

seadustik. Hoidja vastutus sätestatakse TMS §-s 54 lg 3. Kostja ei keeldunud hoiule antud vara

hagejale täitemenetluses üle andmast. Hageja keeldus 10. juunil 1996. a vara vastu võtmast ja nõudis

tehnilistele tingimustele vastavat lakki, kuigi laki garantiiaeg oli 6 kuud ja lakk ei saanudki endise

kvaliteediga olla. Kostja käitumises puudus TsK §-s 227 sätestatud süü kui vastutuse tingimus asja

kvaliteedi võimaliku halvenemise eest.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kohus ei lahendanud sama vaidlust uuesti. Hagi esemeks

on rahaline nõue, kuid 1992. aastal esitati hagi vara tagastamiseks. Kohus on põhjendatult võtnud

kahju hindamise aluseks AÕS § 29 lg 2, mille kohaselt on asja väärtus selle kohalik keskmine

müügihind. Vaidlust ei saa lahendada täitemenetluses. Vara maksumuse määramine, kui vara

tagastada pole võimalik, peab toimuma asja sisulisel läbivaatamisel kohtuotsusega.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja lakk.

Kostja valdusel puudus seaduslik alus. Kostja oli PF laki pahauskne valdaja.

Põhjendamatu on kostja väide, mille kohaselt ta ei ole keeldunud vara hagejale tagastamast ega ole

kuni selle üleandmiseni varale kahju tekitanud. On tõendatud, et aine, mida kostja soovis üle anda, ei

ole lakk, vaid tundmatu tooraine segu.

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Apellatsioonikohus rajas otsuse Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega tuvastatud

asjaoludele ega rikkunud TsMS §-s 242 lg 2 esitatud nõuet, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes

tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest

võtavad osa samad protsessiosalised või nende õigusjärglased.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega rahuldati hageja vindikatsioonihagi AÕS

§ 80 lg 2 alusel ja kostjalt mõisteti välja hageja valdusesse 10 100 kg PF lakki. Sellega oli tuvastatud,

et kostja valdusel ei olnud seaduslikku alust. Pooled otsust ei vaidlustanud. AÕS § 35 lg 2 kohaselt

on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et

teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Apellatsioonikohtu järeldus kostja pahausksusest ei

tulenenud asjaolude uuest vaidlustamisest pärast kohtuotsuse jõustumist teises tsiviilasjas, vaid

19. oktoobri 1995. a kohtuotsusega tuvastatust, et kostja ei pidanud end laki omanikuks ega olnud

selle seaduslik valdaja. Sellest tulenevalt on õige apellatsioonikohtu järeldus, et kostja oli laki

pahauskne valdaja AÕS § 35 lg 2 järgi. Seetõttu ei ole õige kassatsioonkaebuses väidetu, et

apellatsioonikohus asus tuvastama uusi asjaolusid. Käesolevas asjas ei saa vaidlustada jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaõiguslikku suhet.

AÕS § 84 lg 2 kohaselt vastutab pahauskne valdaja asja hävimise eest, välja arvatud juhul, kui

hävimine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Apellatsioonikohus tuvastas spetsialistide

arvamusele tuginedes, et aine, mida kostja hagejale üle anda tahtis ei olnud PF lakk, vaid tundmatu

tooraine segu. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, mis oleksid kinnitanud, et mahutis oli riknenud

lakk. Seetõttu on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et ka hageja valduse korral oleks lakk

riknenud. Kuna kostja hagejale lakki välja ei andnud, siis järgneb kostja vastutus AÕS § 84 lg 2

alusel ja kostja peab hüvitama hagejale laki väärtuse. Kuna pahauskse valdaja vastutus asja

hõivamise eest on selles paragrahvis sätestatud ilma süüta vastutusena, siis puudub alus ka pärast asja

väljanõudmise hagi rahuldamist valdaja vastutust tema süüga siduda.

Apellatsioonikohus on laki väärtuse määramisel õigesti tuginenud AÕS §-le 29 ning kohtuotsuse

põhjendused ei vaja kordamist.

TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus teiselt poolelt välja vajalikud

ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Vastavalt hageja esindaja esitatud

arvele oli kulu õigusabi eest 3 540 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1 kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Välja mõista AS-lt Flora Liit kohtukulu 3 540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni OÜ

Floco kasuks.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik