Legislator Case Law & Legislation
3-3-1-59-00 ECLI:EE:RK:2001:3.3.1.59.00.17 AI generated

3-3-1-59-00 · Riigikohus

Case Number 3-3-1-59-00
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtumäärus

Legislator summary

AI generated

vaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-

Legislator headnote

AI generated

3-3-1-59-00 · Riigikohus: vaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

3-3-1-59-00

MÄÄRUS

Tartus 19. jaanuaril 2001

Lidia Kolebljuki erikaebuse läbivaatamine apellatsioonitähtaja ennistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-

3/415/2000.

Lidia Kolebljuk esitas 12. augustil 2000 posti teel apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 12. juuli

2000. a. otsuse peale. Tallinna Halduskohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta, misjärel L. Kolebljuk

taotles apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist, põhjendades tähtaja rikkumist haiguste,

Kuremäe kloostri külastamise ja segadustega riigilõivu maksmisel. Taotlusele lisas ta arstitõendid

24. maist ja 15. juunist 2000. Taotluse esitaja väitel püüdis ta riigilõivu maksmist tõendavat

dokumenti ja apellatsioonkaebust saata kohtule teineteisest eraldi, kuid see ei õnnestunud. Tallinna

Halduskohus leidis, et haigus apellatsioonitähtaja kulgemise ajal ei ole tõendatud ja et väited

segaduste kohta riigilõivu tasumisel on arusaamatud. Halduskohus otsustas apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaega mitte ennistada.

Halduskohtu määruse peale esitas L. Kolebljuk erikaebuse, milles leiti, et just halva tervisliku

seisundi tõttu postitas ta kõik dokumendid 12. augustil 2000, "seega hilinenult nagu hiljem

ootamatult selgus". Erikaebuse kohaselt vajas selle esitaja 11. augustil 2000, s.o. apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja viimasel päeval, perearsti abi. Erikaebusele lisas L. Kolebljuk täiendavalt:

perearsti tõendi 26. septembrist 2000, mille kohaselt ta oli ravil alates 11. augustist 2000 ning on

teostatud koduvisiit ja EKG-uuring, samuti määratud ravi kodusel ja ambulatoorsel režiimil;

psühhiaatri tõendi 27. septembrist 2000, mille kohaselt ta oli vastuvõtul 15. juunil, 14. augustil ja

27. septembril 2000.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2000. a. määrusega jäeti L. Kolebljuki erikaebus rahuldamata

ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ja leidis ühtlasi,

et erikaebuses täiendavalt väljatoodud asjaolud ei tõenda, et haigus oleks takistanud 11. augustil 2000

ära saata samal päeval koostatud apellatsioonkaebust.

L. Kolebljuk palub Riigikohtule esitatud erikaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja ennistada

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Erikaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud põhjendamata,

miks ta ei arvestanud erikaebuse esitaja haigust 11. augustil 2000, ja jätnud analüüsimata selle kohta

täiendavalt esitatud tõendid. Kaebuse esitaja peab endiselt tähtaja möödalaskmise mõjuvaks

põhjuseks asjaolu, et ta oma haiguse tõttu ei suutnud tasuda riigilõivu ega välja saata

apellatsioonkaebust.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. HKMS § 31 lg. 4 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest asja otsustanud halduskohtule

kirjalikult teatada kümne päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavaks tegemisest

arvates. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 5 võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud

isik. Apellatsioonkaebuse esitamiseks on ette nähtud 30 päeva kaevatava kohtuotsuse kuulutamisest

või teatavakstegemisest arvates. HKMS § 33 lg. 4 teise lause kohaselt ennistab halduskohus

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja, kui ta loeb selle möödalastuks mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset

esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või

ebamugav, kuid siiski võimalik. Mõjuva põhjusega võib aga olla tegemist juhul, mil

protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu

inimese tervise.

2. Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea

analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate

põhjustena välja toonud. Määratlemata mõistete nagu "mõjuvad põhjused" rakendamine kohtu poolt

ei tohi aga olla meelevaldne. Seepärast on oluline, et kohus selgitaks oma otsustust, põhjendades,

miks ei peeta taotluse esitaja poolt välja toodud põhjusi mõjuvateks.

Tallinna Halduskohus ei lugenud L. Kolebljuki väidetavat haigust tõendatuks. L. Kolebljuk vaidlustas

esimese astme halduskohtu seisukoha kinnitades, et ta oli siiski 11. augustil 2000 väga haige.

Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi EKG-uuringud ja ravi määramine ei tõenda, et haigus oleks

takistanud samal päeval koostatud apellatsioonkaebuse ärasaatmist. Seega ei pidanud ringkonnakohus

väidet haiguse kohta 11. augustil 2000 iseenesest paljasõnaliseks, kuid ei näinud selles asjaolu, mis

oleks kaebuse õigeaegset esitamist takistanud.

TsMS § 212 p. 5 kohaselt tuleb kirjalikus määruses märkida põhjendused, mille alusel kohus selles

sisalduvate järeldusteni jõudis. Tähtaja ennistamine sõltub kohtu järeldusest, kas tähtaja

möödalaskmise põhjused on mõjuvad või mitte. Määruses, millega jäetakse rahuldamata tähtaja

ennistamise taotlus, tuleb põhjendada järeldust, miks taotluse esitaja poolt välja toodud põhjused ei

ole mõjuvad. Erikaebuse esitaja väidab, et haigusest tulenevad asjaolud, sealhulgas EKG-uuringud ja

ravi määramine, takistasid tal tähtaega järgimast. Nende asjaolude mittearvestamiseks kohtu poolt ei

piisa üksnes vastuväitest, et need asjaolud ei takistanud tähtaegselt toimingut sooritamast. Muid

motiive pole ringkonnakohus aga asjaolusid hinnates esitanud. Seega on õige erikaebuses toodud

väide, et ringkonnakohtu määruses on TsMS § 212 p. 5 vastu eksitud.

Riigikohus ei saa võtta seisukohta, kas L. Kolebljuki poolt välja toodud asjaolud on mõjuvad

põhjused tähtaja ennistamiseks või mitte. See võib nõuda tõenditele täiendava hinnangu andmist.

Seepärast tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Rahuldada Lidia Kolebljuki erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määrus

haldusasjas nr. II-3/415/2000.

Saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tagastada Lidia Kolebljukile kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Määrus jõustub 19. jaanuaril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann