3-3-1-59-00 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedvaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-
Legislator headnote
AI generated3-3-1-59-00 · Riigikohus: vaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-
Full text
3-3-1-59-00
MÄÄRUS
Tartus 19. jaanuaril 2001
Lidia Kolebljuki erikaebuse läbivaatamine apellatsioonitähtaja ennistamise asjas
Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann
vaatas 20. detsembril 2000 kirjalikus menetluses läbi Lidia Kolebljuki erikaebuse Tallinna
Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-
3/415/2000.
Lidia Kolebljuk esitas 12. augustil 2000 posti teel apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 12. juuli
2000. a. otsuse peale. Tallinna Halduskohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta, misjärel L. Kolebljuk
taotles apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist, põhjendades tähtaja rikkumist haiguste,
Kuremäe kloostri külastamise ja segadustega riigilõivu maksmisel. Taotlusele lisas ta arstitõendid
24. maist ja 15. juunist 2000. Taotluse esitaja väitel püüdis ta riigilõivu maksmist tõendavat
dokumenti ja apellatsioonkaebust saata kohtule teineteisest eraldi, kuid see ei õnnestunud. Tallinna
Halduskohus leidis, et haigus apellatsioonitähtaja kulgemise ajal ei ole tõendatud ja et väited
segaduste kohta riigilõivu tasumisel on arusaamatud. Halduskohus otsustas apellatsioonkaebuse
esitamise tähtaega mitte ennistada.
Halduskohtu määruse peale esitas L. Kolebljuk erikaebuse, milles leiti, et just halva tervisliku
seisundi tõttu postitas ta kõik dokumendid 12. augustil 2000, "seega hilinenult nagu hiljem
ootamatult selgus". Erikaebuse kohaselt vajas selle esitaja 11. augustil 2000, s.o. apellatsioonkaebuse
esitamise tähtaja viimasel päeval, perearsti abi. Erikaebusele lisas L. Kolebljuk täiendavalt:
perearsti tõendi 26. septembrist 2000, mille kohaselt ta oli ravil alates 11. augustist 2000 ning on
teostatud koduvisiit ja EKG-uuring, samuti määratud ravi kodusel ja ambulatoorsel režiimil;
psühhiaatri tõendi 27. septembrist 2000, mille kohaselt ta oli vastuvõtul 15. juunil, 14. augustil ja
27. septembril 2000.
Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2000. a. määrusega jäeti L. Kolebljuki erikaebus rahuldamata
ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ja leidis ühtlasi,
et erikaebuses täiendavalt väljatoodud asjaolud ei tõenda, et haigus oleks takistanud 11. augustil 2000
ära saata samal päeval koostatud apellatsioonkaebust.
L. Kolebljuk palub Riigikohtule esitatud erikaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja ennistada
apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Erikaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud põhjendamata,
miks ta ei arvestanud erikaebuse esitaja haigust 11. augustil 2000, ja jätnud analüüsimata selle kohta
täiendavalt esitatud tõendid. Kaebuse esitaja peab endiselt tähtaja möödalaskmise mõjuvaks
põhjuseks asjaolu, et ta oma haiguse tõttu ei suutnud tasuda riigilõivu ega välja saata
apellatsioonkaebust.
Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium
leidis:
1. HKMS § 31 lg. 4 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest asja otsustanud halduskohtule
kirjalikult teatada kümne päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavaks tegemisest
arvates. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 5 võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud
isik. Apellatsioonkaebuse esitamiseks on ette nähtud 30 päeva kaevatava kohtuotsuse kuulutamisest
või teatavakstegemisest arvates. HKMS § 33 lg. 4 teise lause kohaselt ennistab halduskohus
apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja, kui ta loeb selle möödalastuks mõjuval põhjusel.
Mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset
esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või
ebamugav, kuid siiski võimalik. Mõjuva põhjusega võib aga olla tegemist juhul, mil
protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu
inimese tervise.
2. Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea
analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate
põhjustena välja toonud. Määratlemata mõistete nagu "mõjuvad põhjused" rakendamine kohtu poolt
ei tohi aga olla meelevaldne. Seepärast on oluline, et kohus selgitaks oma otsustust, põhjendades,
miks ei peeta taotluse esitaja poolt välja toodud põhjusi mõjuvateks.
Tallinna Halduskohus ei lugenud L. Kolebljuki väidetavat haigust tõendatuks. L. Kolebljuk vaidlustas
esimese astme halduskohtu seisukoha kinnitades, et ta oli siiski 11. augustil 2000 väga haige.
Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi EKG-uuringud ja ravi määramine ei tõenda, et haigus oleks
takistanud samal päeval koostatud apellatsioonkaebuse ärasaatmist. Seega ei pidanud ringkonnakohus
väidet haiguse kohta 11. augustil 2000 iseenesest paljasõnaliseks, kuid ei näinud selles asjaolu, mis
oleks kaebuse õigeaegset esitamist takistanud.
TsMS § 212 p. 5 kohaselt tuleb kirjalikus määruses märkida põhjendused, mille alusel kohus selles
sisalduvate järeldusteni jõudis. Tähtaja ennistamine sõltub kohtu järeldusest, kas tähtaja
möödalaskmise põhjused on mõjuvad või mitte. Määruses, millega jäetakse rahuldamata tähtaja
ennistamise taotlus, tuleb põhjendada järeldust, miks taotluse esitaja poolt välja toodud põhjused ei
ole mõjuvad. Erikaebuse esitaja väidab, et haigusest tulenevad asjaolud, sealhulgas EKG-uuringud ja
ravi määramine, takistasid tal tähtaega järgimast. Nende asjaolude mittearvestamiseks kohtu poolt ei
piisa üksnes vastuväitest, et need asjaolud ei takistanud tähtaegselt toimingut sooritamast. Muid
motiive pole ringkonnakohus aga asjaolusid hinnates esitanud. Seega on õige erikaebuses toodud
väide, et ringkonnakohtu määruses on TsMS § 212 p. 5 vastu eksitud.
Riigikohus ei saa võtta seisukohta, kas L. Kolebljuki poolt välja toodud asjaolud on mõjuvad
põhjused tähtaja ennistamiseks või mitte. See võib nõuda tõenditele täiendava hinnangu andmist.
Seepärast tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium
määrab:
Rahuldada Lidia Kolebljuki erikaebus.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2000. a. määrus
haldusasjas nr. II-3/415/2000.
Saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Tagastada Lidia Kolebljukile kautsjon 700 (seitsesada) krooni.
Määrus jõustub 19. jaanuaril 2001 teatavaks tegemisest.
Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann