3-1-1-121-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. jaanuaril 2001

3-1-1-121-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja

Peeter Vaher vaatas 12. detsembril 2000. a avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Ander Sagadi ja Peeter Eelmaa süüdistuses KrK § 207 lg 3 p 2 ja § 207 lg 31 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuste kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja

riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24. mai 2000. a otsusega tunnistati Ander Sagadi süüdi KrK § 207 lg 3 p 2 ja

§ 207 lg 31 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm ja kuus aastat vabadusekaotust. KrK

§ 40 lg 1 alusel mõisteti A. Sagadi lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kuus aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama otsusega tunnistati Peeter Eelmaa süüdi KrK § 207 lg 3 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks

kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust, ning KrK § 207 lg 31 järgi mõisteti talle karistuseks viis

aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti P. Eelmaa lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

A. Sagadi tunnistati KrK § 207 lg 3 p 2 järgi süüdi selles, et ta omandas 1999. a suvel ebaseaduslikult

laskekõlbuliku poolautomaatpüstoli Walther mod PP Browning koos seitsme laskekõlbuliku

padruniga cal 7,65 mm ning püstolkuulipilduja PPS kaks padrunisalve, milles oli 70 laskekõlbulikku

padrunit cal 7,62x25 Tokarev, hoidis neid oma elukohas Harjumaal Loksa vallas, kandis

ebaseaduslikult laetud tulirelva ning laskemoona endaga kaasas selle võimaliku kasutamise eesmärgil

ning vedas 20. juulil 1999. a koos P. Eelmaaga ebaseaduslikult poolautomaatpüstolit Walther ja

laskemoona (77 padrunit) Loksa linnast Hara külla.

A. Sagadi tunnistati KrK § 207 lg 31 järgi süüdi veel selles, et ta omandas 1999. a suvel

ebaseaduslikult lahingurelvaks tunnistatud püstolkuulipilduja PPS, hoidis seda ebaseaduslikult oma

elukohas Harjumaal Loksa vallas, kandis seda ebaseaduslikult laetult kaasas selle võimaliku

kasutamise eesmärgil ning vedas seda ebaseaduslikult 20. juulil 1999. a koos P. Eelmaaga Loksa

linnast Hara külla.

P. Eelmaa tunnistati KrK § 207 lg 3 p 2 ja KrK § 207 lg 31 järgi süüdi selles, et ta 20. juulil 1999. a

vedas koos Ander Sagadi'ga ebaseaduslikult poolautomaatpüstolit Walther ja laskemoona (77

padrunit) ning lahingurelvaks tunnistatud püstolkuulipildujat PPS Loksa linnast Hara külla.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonikaebused kohtualune A. Sagadi ning kohtualuse

P. Eelmaa kaitsja Andres Gorkin. Apellandid leidsid, et kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei

ole vastavuses faktiliste asjaoludega, ning palusid otsuse tühistamist ja kohtualuste õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2000. a otsusega jäeti apellatsioonikaebused rahuldamata ja

Harju Maakohtu 24. mai 2000. a otsus sisuliselt muutmata. Kohtukolleegium otsustas A. Sagadi

süüdimõistmise osas KrK § 207 lg 3 p 2 ja § 207 lg 31 järgi jätta kohtuotsusest välja tema

süüdimõistmine relvade ja laskemoona kandmises, kuna kolleegium leidis, et kriminaalasjas

puuduvad tõendid A. Sagadi kavatsuse kohta relvi kasutada. Kohtukolleegium juhtis seejuures

tähelepanu Relvaseaduse §-le 38, mille kohaselt relva kandmise all mõistetakse laetud relva endaga

kaasas kandmist selle võimaliku kasutamise eesmärgil. Ringkonnakohus leidis, et kohtualustele

inkrimineeritud teiste tegude osas on maakohus tulnud õigetele järeldustele, ning kohtukolleegium ei

pidanud vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 vajalikuks Harju Maakohtu põhjendusi korrata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonikaebused süüdimõistetud Ander Sagadi

ning Peeter Eelmaa. Kaebustes paluvad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistamist nende

süüditunnistamise osas ning õigeksmõistva otsuse tegemist.

4.1 P. Eelmaa leiab oma kaebuses, et Harju Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse

seadust ja jätnud motiveerimata, miks ta on pidanud tõenditena mitteusaldusväärseks kohtualuste

ütlusi ning jätnud need ütlused ja daktüloskoopiaeksperdi arvamuse otsuse tegemisel arvestamata.

Ringkonnakohus, nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, on ekslikult järeldanud, et

nimetatud osas on maakohtu otsus motiveeritud.

4.2 Kassaatori arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta apellatsioonikaebuses esitatud väite,

mille kohaselt relvadelt ei leitud kohtualuste sõrmejälgi ja nende riietelt või kehalt pole avastatud

relvaõli määrdumise jälgi. Kohtud on tema väidete kohaselt rikkunud asjaolude igakülgse ja täieliku

uurimise printsiipi, jättes välja selgitamata väidetavalt A. Sagadile kuuluvas padrunisalves olnud

padruni pinnal asuva identifitseerimiskõlbliku naha papillaarkurrustiku fragmendi päritolu.

4.3 A. Sagadi kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus apellatsioonikaebuses esitatud asjaolude ning

argumentidega arvestamata jätmist põhjendanud. Nõustudes maakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriva

osaga, on ringkonnakohus nõustunud ka maakohtu oletusliku seisukohaga, millest tulenevalt pidas

kohus kassaatori poolt tulirelvade omandamise ja hoidmise fakti tõendatuks tunnistajate ütlustega,

selgitamata, milliste konkreetsete tunnistajate ütlustele seejuures on tuginetud. Kassaator juhib

tähelepanu asjaolule, et kohtul puudusid otsesed tõendid selle kohta, millal ja millisel viisil ta relvad

omandas.

4.4 A. Sagadi ei nõustu, et tema karistuse kandmise aja alguseks on loetud 24. mai 2000. a ning

karistusest loetud kantuks eelvangistuses viibitud aeg üksnes kümne päeva osas, s.o. 20.-29. juuli

1999. a. Kassaator on lisaks nimetatud ajavahemikule viibinud Võru Maakohtu määruse järgi vahi all

30. juulist 1999. a kuni kohtuotsuse tegemiseni.

4.5 Kassaatorid on seisukohal, et maakohtu järeldused kohtualuste isikute grupina tegutsemises osas

on motiveerimata ning rajanevad oletustel.

4.6 Kassaatorid peavad ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt püstolkuulipidaja PPS

kui automaattulirelv võib Relvaseaduse sätete kohaselt kuuluda vaid lahingu- või teenistusrelvade

hulka. Kassaatorite arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Relvaseaduse § 14 lg-s 2

sätestatu, mille kohaselt relva kuuluvus lahingu-, teenistus- või tsiviilrelva hulka tehakse kindlaks

relva sertifitseerimisel.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebusi ja taotles kohtualuste õigeks mõistmist.

Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KrK § 207 sätestab vastutuse tulirelva või laskemoona

ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, kandmise, kasutamise, edasitoimetamise,

vedamise, müümise või edasiandmise eest. Selle paragrahvi lõike 31 järgi kvalifitseeritakse

kirjeldatud tegevus siis, kui tegude objektiks olid lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud

tulirelvad või nende laskemoon. Lahingu- või teenistusrelv on KrK § 207 kvalifitseeriv asjaolu,

nende relvade suhtes toimepandud ebaseaduslik tegevus moodustab kuriteo enamohtliku liigi ja need

teod kuuluvad esimese astme kuritegude hulka.

Seega on kuriteo õigeks kvalifitseerimiseks vajalik kindlaks teha, milline tulirelv on tunnistatud

lahingu-või teenistusrelvaks.

6.1 Relvaseaduse § 7 lg 2 kohaselt liigitatakse relvad kasutusvaldkonna järgi lahingu-, teenistus- ja

tsiviilrelvadeks. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kriteeriumid relvade ja laskemoona liigitamiseks

kehtestab Vabariigi Valitsus.

Lahingurelvadeks Relvaseaduse § 8 järgi on relvad, mis on põhiliselt ette nähtud kaitsejõududele

lahingutegevuseks ja teenistusülesannete täitmiseks.

Relvaseaduse § 11 lg 2 p-dest 1 ja 2 nähtub, et tsiviilrelvaks ei lubata arvata tulirelva, mida tavaliselt

kasutatakse kui lahingurelva ja automaattulirelva, olenemata sellest, kas see kuulub teenistus- või

lahingurelvade hulka või mitte.

6.2 Vastavalt Relvaseaduse § 14 lg-le 2 tehakse relva kuuluvus lahingu-, teenistus- või tsiviilrelva

hulka kindlaks relva sertifitseerimisel. Vabariigi Valitsus on 6. augustil 1996. a vastu võtnud (RT I

1996, 59, 1102) teenistus- ja tsiviilrelvade ning nende laskemoona sertifitseerimise korra (edaspidi

Kord). Korrast nähtub, et sertifitseerimisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1996. a

määrusega nr 28 (RT I 1996, 8 167) kinnitatud "Relva ja laskemoona liigitamise kriteeriumidest" ja

Vabariigi Valitsuse 6. augusti 1996. a määrusega nr 210 kinnitatud "Teenistus- ja tsiviilrelvade ning

nende laskemoona kvaliteedi- ja ohutusnõuetest".

Korra punkt 5 sätestab, et relvi ja padruneid sertifitseerib Kohtuekspertiisi Büroo.

6.3 Kuna seadusandja on relva liigikuuluvuse kindlaksmääramise seadnud sõltuvusse konkreetsest

õiguslikku tähendust omavast toimingust - sertifitseerimisest, siis ei saa Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustuda ringkonnakohtu otsuses väidetuga, et relva liigikuuluvust võib lugeda

tõendamist mittevajavaks üldtuntud asjaoluks.

Riigikohus on seisukohal, et lähtudes Relvaseaduse §-st 8 ja (või) § 11 lg 2 p-dest 1 ja 2 kuulub

tõendamisele asjaolu, kas Venemaa relvatehases 1952. a valmistatud 35-lasuline püstolkuulipilduja

PPS cal 7,65x25 Tokarev nr MA-16409 on põhiliselt ette nähtud lahingutegevuseks või

teenistusülesannete täitmiseks või on tegemist automaatrelvaga. Asjaolu väljaselgitamiseks, kas

tulirelv on automaatrelv või mitte, on vajalik kasutada eriteadmisi ekpertiisi vormis. Käesolevas

kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, mis lubaksid kohtul teha põhistatud järelduse, et

tegemist on lahingurelvaga. Kohtueelsel uurimisel esitatud süüdistus sisaldab üksnes uurija

meelevaldset väidet, et püstolkuulipilduja PPS cal 7,6x25 on tunnistatud lahingurelvaks. Vaidlustatud

relv ei ole sertifitseeritud, tema kasutusvaldkond ja kuulumine automaatrelvade hulka on jäetud

kindlaks tegemata nii kohtueelsel uurimisel kui ka asja kohtulikul arutamisel. Riigikohus leiab, et

tulirelva tunnistamine lahingurelvaks ei ole kohtu subjektiivne õigus ega ka nn fakti küsimus.

Toimepandud kuriteo õigeks kvalifitseerimiseks on hädavajalik tulirelva kuuluvuse

kindlaksmääramine objektiivsete kriteeriumite järgi, milleks on relva sertifitseerimine või

eriteadmiste kasutamine.

Seega ei tulene kohtu järeldused tulirelva lahingurelvaks tunnistamisel kriminaalasja materjalidest,

millega on rikutud KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja

objektiivse uurimise nõuet ja on kohtuotsuse tühistamise aluseks AKKS § 64 p 1 järgi.

7. Seoses menetletava kriminaalasjaga viibis A. Sagadi eelvangistuses alates 20. juulist kuni

29. juulini 1999. a. See aeg on ka Harju Maakohtu 24. mai 2000. a otsusega õigustatult loetud

mõistetud karistusest kantuks. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 3-1-1-80-99 (RT

III 2000, 3, 27), arvestatakse KrK § 45 alusel karistuse tähtaja hulka üksnes arutatava kriminaalasjaga

seonduv eelvangistuses viibitud aeg. Seetõttu on alusetu kassaator A. Sagadi taotlus lugeda talle

mõistetud karistuse tähtaja hulka Võru Maakohtu määruse alusel teises kriminaalasjas eelvangistuses

viibitud aeg.

8. Kassatsioonkaebustes sisalduvad ülejäänud väited puudutavad kohtualuste süü tõendatust

tulirelvade omandamises, hoidmises ja vedamises ning selles osas eelnevate kohtuotsuste

motiveeritust. Riigikohus leiab, et kohtualuste süü tuvastamisel on nii maa- kui ka ringkonnakohus

järginud KrMK §-s 50 sätestatut ning seadusest juhindudes hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma

siseveendumuste kohaselt. Kohtud on oma seisukohti vajalikul määral ka motiveerinud ning

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas eelnevate kohtulahendite järeldustega.

9. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2000. a otsus Ander

Sagadi ja Peeter Eelmaa süüditunnistamises ja karistamises KrK § 207 lg 31 järgi ning KrK

§ 40 lg 1 järgi lõpliku karistuse mõistmises ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 19. jaanuaril 2001. a on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher