3-2-1-114-00 · Riigikohus

3-2-1-114-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. jaanuaril 2001. a

Sihtasutuse Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond hagi AS Eesti Maapank

(pankrotis) vastu nõuete tunnustamiseks pankrotimenetluses.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks, A. Kull, J. Luik ja

T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 4. detsembril 2000. a läbi Sihtasutuse Põllumajanduse ja

Maaelu Krediteerimise Fond kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2000. a

otsuse tsiviilasjas nr II-2/246/00. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat K. Bachmann ja

kostja esindaja vandeadvokaat P. Varul.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu 24. augusti 1998. a otsusega kuulutati välja Eesti Maapanga pankrot. Nõuete

kaitsmise koosolekul jäeti pankrotihalduri vastuväidete alusel tunnustamata Põllumajanduse ja

Maaelu Krediteerimise Fondi nõue 30 001 922 krooni, millest oli tingimuslikult tagastamisele

kuuluvatest laenudest tulenev nõue 3 273 750 krooni, allutatud laenust tulenev nõue 25 000 000

krooni ning intressinõue 1 211 025 krooni ja viivisenõue 517 146 krooni alates panga tegevuslitsentsi

peatamisest 8. juunil 1998. a kuni panga pankroti väljakuulutamiseni 24. augustil 1998. a.

Hagis taotles Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond PankrS § 74 lg 1 alusel nõude 30 001

922 krooni tunnustamist, millest allutatud laenust tuleneva nõude ning intressi- ja viivisenõude

tunnustamist taotleti PankrS § 86 lg 1 alusel 5. rahuldamisjärgu nõudena.

Tallinna Linnakohtu 18. novembri 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus tunnustas

tingimuslikult tagastamisele kuuluvate laenude nõuet ja allutatud laenust tulenevat nõuet, mis kuulub

rahuldamisele pärast PankrS § 86 lg 1 järgi tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõudeid. Kohus

jättis tunnustamata intressi- ja viivisenõude.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus tuvastas, et 26. aprilli 1996. a sõlmitud lepingu järgi oli 25 000 000 krooni allutatud

laen, mis panga pankroti korral pidi koos intressiga hagejale tagasi makstama pärast kõigi esmaste

nõuete rahuldamist, kuid enne aktsiakapitali väljamaksmist. Kuni 30. juunini 1999. a kehtinud

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 37 lg 2 p 4 järgi oli allutatud võlakohustuste järgi kaasatud kapital

krediidiasutuse omavahendiks. Allutatud laen kuulub tagasimaksmisele pärast teiste võlausaldajate

nõuete rahuldamist, sest allutatud laen on omakapital, mida ei saa nõudena võrdsustada PankrS § 86

lg 1 järgi rahuldamisele kuuluvate nõuetega. Seetõttu ei ole väär linnakohtu otsustus, et nõuet

tunnustatakse pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 nimetatud rahuldamisjärke.

Otsuse põhjendustel puudus pangal intressi ja viivise arvestamiseks seaduslik alus. Ringkonnakohus

leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud. Sellega tuvastati, et Eesti Panga nõukogu 8. juuni 1998. a

otsusega peatati Maapanga tegevuslitsents ja lubati KAS § 5 lg 1 loetletud tehingutest p-de 9 ja 11

järgi nõustada kliente majandustegevuses ja teha hoidla- ehk depootehinguid. Eesti Panga presidendi

8. juuni 1998. a käskkirjaga peatati Maapangas kõik toimingud ja KAS § 5 nimetatud tehingud ning

nende täitmine, välja arvatud p-d 9 ja 11. Intressi ja viivise arvestamine on panga toiming, mis oli

keelatud ja nõue jäeti põhjendatult pankrotimenetluses tunnustamata. Keeld oli pangale täitmiseks

kohustuslik ja pank ei saanud seetõttu lepingulist kohustust täita.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessinormide olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu.

Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et laenulepingust tulenev tähtaegselt esitatud nõue kuulub

rahuldamisele pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõudeid (PankrS § 86 lg 1 p 5).

Krediidiasutuste seadus, mis kehtis enne 1. juulit 1999. a, ei sisaldanud pankrotimenetlust

reguleerivat sätet, mis oleks andnud kohtule võimaluse allutatud laenust tulenevat nõuet rahuldada

pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 sätestatud rahuldamisjärke.

Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et intressi ja viivise arvestamine on tehing. Poolte vahel on

laenuleping ja hagejal on õigus laen koos intressiga tagasi saada. Pangal keelati litsentsiga lubatud

tehingud. Tehingud on loetletud KAS §-s 5. Intressi ja viivise arvestamine ei ole tehing. KAS § 20

lg 1 (kuni 31.06.1999. a kehtinud) alusel ei saa peatada tehingust tulenevat kohustiste ja nõuete

arvestamist. Kohus ei põhjendanud, missugusest seadusest tehti järeldus, et intressi ja viivise

arvestamine on tehing. Eesti Panga nõukogu otsus ei ole intressi ja viivise arvestamise peatamise

aluseks eraõiguslike juriidiliste isikute vahel. Eesti Panga presidendi käskkiri on haldusakt, mille

alusel tekkis vaidlevate poolte vahel haldusõigussuhe. Haldusettekirjutusega ei saa luua kolmandatele

isikutele negatiivseid tagajärgi (jätta arvestamata intressi ja viivist). Kohus pidanuks juhinduma

PankrS §-st 21 lg1, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku kõigi võlgade

maksetähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti; intressi ja viivise arvestamine lõpetatakse.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Hageja seisukoht,

et allutatud laen on tavaline laen, on vastuolus nii 26. aprilli 1996. a lepinguga kui ka seadusega.

Kuni 30. juunini 1999. a kehtinud KAS § 37 lg 2 p 4 kohaselt kuulub allutatud laen krediidiasutuse

omavahendite hulka, mille eesmärgiks on panga usaldusväärsuse ja kliendi huvide kaitse tagamine

(KAS § 36). Alates 1. juulist 1999. a kehtiva KAS §-de 74 ja 131 sätted täpsustavad, kuid ei muuda

varasemat regulatsiooni.

Kohus leidis, et intressi ja viivise arvestamine oli Eesti Panga presidendi käskkirjaga keelatud

toiming. Ekslik on hageja väide, et apellatsioonikohus pidas intressi ja viivise arvestamist tehinguks.

Seetõttu ei pidanud kohus viitama seadusele, millest tuleneb intresside ja viivise käsitlemine

tehinguna.

Eesti Panga presidendi 8. juuni 1998. a käskkirjaga peatati kõik kuni 30. juunini 1999. a kehtinud

KAS § 5 lg 1 ettenähtud tehingud, samuti toimingud igasuguste varaliste kohustuste võtmiseks ja/või

täitmiseks mistahes vormis kas otseselt või kaudselt. Keelatud toiminguks oli ka intressi ja viivise

arvestamine.

Kolleegiumi istungil jäid vaidlevad pooled oma varasemate seisukohtade juurde.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Poolte suhteid 1998. aastal reguleeris kuni 30. juunini 1999. a kehtinud krediidiasutuste seadus. KAS

§ 37 lg 2 p 4 kohaselt kuulus allutatud võlakohustuste kaudu kaasatud kapital krediidiasutuse

omavahendite hulka, mis koos teiste omavahenditega pidi tagama kapitali adekvaatsuse, mis

omakorda oli KAS § 36 järgi üheks usaldatavusnormatiiviks tagamaks krediidiasutuse

usaldusväärsust ja klientide huvide kaitset. Seetõttu ei olnud allutatud laen samastatav muu

võlakohustusega.

Apellatsioonikohus tuvastas, et pooled sõlmisid 26. aprillil 1996. a lepingu, mille p 1 järgi vahetas

hageja pangale laenatud pikaajalised laenud 25 000 000 krooni ümber teisejärguliseks nõudeks ehk

allutatud võlakohustuseks ja lepingu p 5 kohaselt pidi panga pankroti või lõpetamise korral toimuma

võlakirjade tagasiostmine ning maksmata intressi tasumine pärast kõigi esmaste nõuete rahuldamist,

kuid enne aktsiakapitali väljamaksmist. Apellatsioonikohtu järeldus, et allutatud laenu 25 000 000

krooni tunnustatakse asjas pärast PankrS § 86 lg 1 p-des 1-6 rahuldamisjärke, on kooskõlas

pooltevahelise lepingu tingimustega.

Eesti Panga nõukogu 8. juuni 1998. a otsusega peatati Maapanga tegevuslitsents ning Eesti Panga

presidendi 8. juuni 1998. a käskkirjaga peatati Maapanga kõik tehingud ja toimingud, v.a klientide

nõustamine majandustegevuse küsimustes ja hoidlatehingud. Eesti Panga tegevus oli kooskõlas tol

ajal kehtinud krediidiasutuste seadusega. Eesti Pangal oli õigus teha krediidiasutustele kohustuslikke

ettekirjutusi ja kehtestada tehingutele piiranguid (KAS § 93). Vastavalt KAS §-le 17 oli Eesti Pangal

krediidiasutusele väljastatud tegevuslitsentsi osalise või täieliku peatamise õigus. Kuna Eesti Panga

poolt krediidiasutusele kehtestatud piirangud olid krediidiasutusele kohustuslikud ja pärast

tegevuslitsentsi peatamist ei olnud krediidiasutusel õigust litsentsiga lubatud tehinguteks (KAS § 20

lg 1), siis on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et Eesti Panga poolt tegevuslitsentsi ja tehingute

peatamise ajal puudus Maapangal õigus peatatud tehinguid täita. Krediidiasutuse tegevuslitsentsi ja

tehingute peatamine oli kohustise täitmise võimatuse erijuhtum, mis tulenes krediidiasutuste

seadusest. Seega puudub hagejal õigus nõuda Eesti Panga poolt peatatud tehingute täitmist, sh nõuda

peatatud tehingu alusel intressi ja viivist. Intressi- ja viivisenõude on ringkonnakohus jätnud

põhjendatult tunnustamata.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2000. a otsus ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

L. Laarmaa, H. Jõks, A. Kull, J. Luik, T. Vernik