3-2-1-155-00 · Riigikohus

3-2-1-155-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. jaanuaril 2001. a.

Harry Raudvere hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise ja lõpparve

kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 27. novembril 2000. a Eesti Vabariigi ja H. Raudvere kassatsioonkaebuste

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/575/00.

Istungist võtsid osa hageja H. Raudvere ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Teeveer.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

H. Raudvere töötas Sotsiaalministeeriumiga viieks aastaks sõlmitud töölepingu alusel Tallinna

Kivimäe Haigla direktorina alates 23. oktoobrist 1995. a kuni töölepingu lõpetamiseni TLS § 86 p 3

alusel koondamise tõttu 30. oktoobril 1998. a. H. Raudverele maksti TLS § 87 lg 2 ja TLS § 90 lg 1

p 1a alusel lõpparvena hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise eest ja koondamise

hüvitist kahe kuu keskmise palgana kokku 59 316 krooni.

Esitatud hagis palus H. Raudvere lisaks töölepinguseaduse alusel saadud hüvitisele välja mõista Eesti

Vabariigilt hüvitisena ühe aasta keskmise palga 203 553 krooni töölepingu p 6.1 järgi, milles tööandja

kohustus konkursi korras tööle võetud direktori töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel töölepingus

kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta maksma hüvitisena ühe aasta keskmise

palga. Lõpparve kinnipidamise eest palus H. Raudvere TLS § 119 lg 2 alusel kostjalt välja mõista ühe

kuu keskmise palga 16 962 krooni 75 senti.

Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 riigihaiglate

haldamisest andis Sotsiaalministeeriumile õiguse haigla direktori tööle võtmiseks tähtajalise

töölepingu alusel. Sotsiaalministeerium võttis vastu riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a

otsuse p 2 alusel tehtud haldusnõukogu ettepaneku maksta konkursi korras tööle võetud direktori

töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise

tegevuseta hüvitist ühe aasta keskmise palga ulatuses. Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a

määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342,

mistõttu tööleping direktoriga muutus tähtajatuks. Töölepingu lõpetamisel töötajale hüvitisena ühe

aasta keskmise palga maksmine oli tähtajalise töölepingu tingimus. Tähtajatu töölepingu lõpetamisel

oli tööandja õigustatud töötajale maksma hüvitist üksnes töölepingu seaduses ettenähtud suuruses.

Sotsiaalministeerium ei pidanud lõpparvet kinni - välja maksti tööandja poolt vaidlustamata summa -

ja tööandja vastutuse kohaldamiseks TLS § 119 lg 2 järgi ei ole alust.

Tallinna Linnakohtu 7. veebruari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend japõhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega linnakohus

jättis rahuldamata hagi hüvitisena ühe aasta keskmise palga saamiseks. Ringkonnakohus tegi selles

osas uue otsuse - rahuldas nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja hüvitise 144 137 krooni.

Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi lõpparve

kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt võib TLS § 14 lg 1 kohaselt töötajale seaduse või haldusaktiga antud

õigusi laiendada kollektiiv- või töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Hagejaga

sõlmitud töölepingu p 6.1 laiendas riigihaiglate haldusnõukogu ettepanekul hageja õigust saada

töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Vabariigi Valitsuse määrus, millega

lubati sõlmida riigihaigla direktoriga tähtajaline tööleping, ning selle hilisem kehtetuks tunnistamine,

ei muutnud töölepingu p 6.1 hüvitise maksmise kohta. Tööleping lõpetati töötaja kolmandal tööaastal

ja tööandja pidi maksma hüvitist töölepingu p 6.1 alusel. Hageja ühe aasta keskmine palk oli 203 553

krooni. Töölepingu lõpetamisel maksti hagejale välja 59 316 krooni. Hageja kasuks tuleb tööandjalt

välja mõista 144 137 krooni.

Tööandja vastutuse kohaldamine TLS § 119 lg 2 alusel ei ole põhjendatud. Töölepingu lõpetamise

päeval sai hageja kätte kõik tööandja poolt vaidlustamata summad. Hüvitise suurus selgus alles

kohtuvaidluses töölepingu tingimuste tõlgendamise üle.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata nõue lõpparve

kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks ja teha selles osas uus otsus, millega nõue

rahuldada. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.

TLS § 74 lg 2 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale kõik

tööandjalt saadaolevad summad. Kui poolte vahel tekib vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate

summade suuruse üle ja töövaidlusorgan teeb otsuse töötaja kasuks, tuleb tööandjal maksta töötajale

lõpparve kinnipidamise eest hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust põhjendatuks ja seaduslikuks osas,

millega jäeti rahuldamata hageja nõue ühe kuu keskmise palga saamiseks lõpparve kinnipidamise

eest.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega temalt mõisteti välja hüvitis 144 137

krooni.

Hagejaga sõlmiti tähtajaline tööleping 20. oktoobril 1995. a. Töölepingusse lisati hiljem sotsiaalse

tagatisena p 6.1 lähtudes riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsusest. Seega oli

tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks TLS § 27 lg 2 p 6, mille kohaselt võib tähtajalise töölepingu

sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Kuna Vabariigi Valitsuse

18. märtsi 1997. a määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a

määrus nr 342, mis oli tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks, siis muutus tööleping tähtajatuks ja

tööandjal ei olnud enam seadusega ettenähtust suurema hüvitise maksmise kohustust töölepingu p 6.1

järgi. Töölepingu p 6.1 eraldi tühistamine töölepingu tähtajatuks muutumisel ei olnud vajalik.

V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust õigeks osas, millega kostjalt

mõisteti välja hüvitis töölepingu p 6.1 alusel. Tööleping hagejaga sõlmiti tähtajalisena ja kuna poolte

kokkuleppel töölepingut ei muudetud, oli see kuni töölepingu lõpetamiseni tähtajaline. Töölepingu

p 6.1 alusel oli hagejal õigus lepingu lõpetamisel saada ettenähtud hüvitist.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid pooled kassatsioonkaebustes esitatud väidete ja põhjenduste juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks osas, millega kostjalt mõisteti välja

hüvitis 144 137 krooni, ei ole alust.

TLS § 27 lg 2 p 6 kohaselt võib töölepingu määratud ajaks sõlmida seadusega, samuti Vabariigi

Valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Vabariigi valitsuse 23. septembri 1994. a määrusega nr 342

lubati Sotsiaalministeeriumil sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Hageja

ja Sotsiaalministeerium sõlmisid viieks aastaks töölepingu 20. oktoobril 1995. a.

TLS § 14 lg 1 kohaselt võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja

töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a

otsusega tehti Sotsiaalministeeriumile ettepanek maksta konkursi korras tööle võetud riigihaigla

direktori töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja

süülise tegevuseta töölepingu lõpetamisel hüvitisena ühe aasta keskmine palk. Sotsiaalministeerium

võttis haldusnõukogu ettepaneku vastu ja kokkuleppel hagejaga lisati töölepingusse sellekohane

p 6.1.

Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse

18. märtsi 1997. a määrusega nr 62. Alus riigihaiglate direktoritega tähtajaliste töölepingute

sõlmimiseks langes ära. Juba sõlmitud töölepingu tingimuste muutmine võis toimuda

töölepinguseaduses ettenähtud tingimustel ja korras. TLS § 59 lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine

lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ettenähtud juhtudel, mil töötajal või

tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Kohus tuvastas, et hageja töölepingu p 6.1

ei ole muudetud kooskõlas TLS § 59 lg-ga 5. Seega oli hüvitise 144 137 krooni väljamõistmine

hageja kasuks töölepingu alusel põhjendatud.

Apellatsioonikohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest

ühe kuu keskmise palga saamiseks, tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu.

Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse

lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et hageja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad.

Tööandja on kohustatud TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu

lõpetamise päeval töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Vaidluse korral lõpparve

koosseisus töötajale maksmisele kuuluva summa aluse või suuruse üle on tööandja kohustatud

töölepingu lõpetamise päeval välja maksma tööandja poolt vaidlustamata summa (PaS § 32 lg 2).

Vastutus lõpparve kinnipidamise eest on sätestatud TLS § 119 lg-s 2, mille kohaselt on lõpparve

kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega

viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutus lõpparve

kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise

päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saada olevad summad. Arvestades töötaja ja tööandja

kohustuste tasakaalustatuse põhimõtet, asub kolleegium seisukohale, et lõpparve kinnipidamisega ei

ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle

maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks

vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse

säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne

teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate

summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsus osas, millega

Eesti Vabariigilt mõisteti välja hüvitis 144 137 krooni Harry Raudvere kasuks.

Tühistada otsus osas, millega jäeti rahuldamata Harry Raudvere hagi Eesti Vabariigi vastu

lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks, ja osas, millega jäeti

kohtukulud poolte endi kanda.

Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Harry Raudvere kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Heli Raidve Tööõigusabi AS-le 9. augustil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

A. Kull, H. Jõks, T. Vernik