3-2-1-151-00 · Riigikohus

3-2-1-151-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. jaanuaril 2001. a.

Ulvi Valdja hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 14. novembril 2000. a Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/484/00. Istungist võtsid

osa hageja U. Valdja ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Teeveer.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

U. Valdja töötas Sotsiaalministeeriumiga neljaks aastaks sõlmitud töölepingu alusel Tallinna Kivimäe

Haigla ülemarstina alates 8. novembrist 1995. a kuni töölepingu lõpetamiseni 30. oktoobril 1998. a

TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. U. Valdjale maksti TLS § 87 lg 2 ja § 90 lg 1 p 1c alusel

lõpparvena hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise aja eest ja koondamise hüvitist

nelja kuu keskmise palgana kokku 127 570 krooni.

Esitatud hagis palus U. Valdja lisaks töölepinguseaduse alusel saadud hüvitisele välja mõista Eesti

Vabariigilt hüvitise 77 192 krooni töölepingup 6.1 järgi, milles tööandja kohustus konkursi korras

tööle võetud ülemarsti töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja

jooksul ilma töötaja süülise tegevuseta maksma hüvitisena ühe aasta keskmise palga. U. Valdja ühe

aasta keskmine palk enne koondamist oli 204 762 krooni. Välja maksti töölepingu seaduse järgi 127

570 krooni. Sellele lisaks oleks Sotsiaalministeerium pidanud veel maksma töölepingu järgi 77 192

krooni.

Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 riigihaiglate

haldamisest andis Sotsiaalministeeriumile õiguse haigla ülemarsti tööle võtmiseks tähtajalise

töölepingu alusel. Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määrusega nr 62 tunnistati kehtetuks

Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342. Tööleping ülemarstiga muutus tähtajatuks ja

poolte kokkuleppel tehti vastav muudatus töölepingus. Töölepingu lõpetamisel töötajale hüvitisena

ühe aasta keskmise palga maksmine oli tähtajalise töölepingu tingimus. Tähtajatu töölepingu

lõpetamisel oli tööandja õigustatud töötajale maksma hüvitist üksnes töölepinguseaduses ettenähtud

suuruses.

Tallinna Linnakohtu 20. jaanuari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2000. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega

mõisteti hageja kasuks välja 77 192 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt võib TLS § 14 lg 1 kohaselt töötajale seaduse või haldusaktiga antud

õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Hagejaga sõlmitud

töölepingu p 6.1 laiendas riigihaiglate haldusnõukogu ettepanekul hageja õigust saada töölepingu

lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Vabariigi Valitsuse määrus, millega lubati sõlmida

riigihaigla ülemarstiga tähtajaline tööleping, ning selle hilisem kehtetuks tunnistamine, ei muutnud

töölepingu p 6.1 hüvitise maksmise kohta. Tööleping lõpetati töötaja kolmandal tööaastal ja tööandja

pidi maksma hüvitist töölepingu p 6.1 alusel.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Ringkonnakohus rikkus TsMS §-de 227 lg 1 ja 2, 228 ning 231 lg 4 nõudeid ning tõlgendas

ebaõigesti töölepinguseaduse sätteid. TLS § 14 lg 1 mõttes laiendas töölepingu p 6.1 tähtajalise

töölepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevat töötaja õigust saada seaduses ettenähtust suuremat

hüvitist. Riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobril 1995. a otsuse kohaselt tuli maksta töötajale

hüvitisena ühe aasta keskmist palka juhul, kui tööandja lõpetab tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt.

Hagejaga töölepingu lõpetamise ajal oli tema tööleping tähtajatu ja täiendavale hüvitisele ei olnud

hagejal enam õigust. Kohus laiendas põhjendamatult töölepingust ja töölepinguseadusest tulenevaid

hageja õigusi.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja palus otsuse

jätta muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

TLS § 27 lg 2 p 6 kohaselt võib töölepingu määratud ajaks sõlmida seadusega, samuti vabariigi

valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrusega nr 342

lubati Sotsiaalministeeriumil sõlmida riigihaiglate ülemarstidega töölepinguid määratud ajaks. Hageja

ja Sotsiaalministeerium sõlmisid neljaks aastaks töölepingu 20. oktoobril 1995. a.

TLS § 14 lg 1 kohaselt võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja

töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a

otsusega tehti Sotsiaalministeeriumile ettepanek maksta konkursi korras tööle võetud riigihaigla

ülemarsti töölt vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja

süülise tegevuseta töölepingu lõpetamisel hüvitisena ühe aasta keskmine palk. Sotsiaalministeerium

võttis haldusnõukogu ettepaneku vastu ja kokkuleppel hagejaga lisati töölepingusse sellekohane

p 6.1.

Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse

18. märtsi 1997. a määrusega nr 62, mille alusel 15. oktoobril 1997. a poolte kokkuleppel muudeti

hagejaga sõlmitud tööleping tähtajatuks. Muid muudatusi seoses töölepingu tähtaja muutmisega

töölepingusse ei tehtud. TLS § 59 lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte

kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda

töölepingu ühepoolset muutmist. Kohus tuvastas, et hageja töölepingu p 6.1 ei ole muudetud

seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras (TLS § 18). Apellatsioonikohus

mõistis põhjendatult kostjalt välja hüvitise 77 192 krooni hageja kasuks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik