3-2-1-153-00 · Riigikohus

3-2-1-153-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 2000. a

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja hagi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS vastu 250 500

krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas avalikul

kohtuistungil 27. novembril 2000. a läbi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-i

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/718 2000. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja kostja

esindaja vandeadvokaat V. Võhma.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Seesam Rahvusvaheline

Kindlustuse AS 9. mail 1998. a suurkasko kindlustuslepingu. 20. veebruaril 1999. a ärandati

kindlustusobjektiks olnud sõiduauto Volkswagen Passat. Autot kasutas varguse ajal M. Relve.

Juhtumi kohta algatati 22. veebruaril 1999. a kriminaalasi. 23. veebruaril 1999. a esitas M. Relve

kostjale hüvitise taotluse, mille rahuldamisest kostja 29. veebruaril 1999. a keeldus. Hageja leidis, et

kindlustuslepinguga olid kaetud ka auto varastamise riskid, mistõttu kostja on kohustatud

kindlustushüvitise välja maksma. Juhindudes kindlustusseaduse (KS) §-dest 9 ja 12 lg 1, palus hageja

kostjalt välja mõista kindlustushüvitisena 250 500 krooni.

Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt oli auto vargus käsitletav kindlustusjuhtumina KS § 9 mõttes. Kindlustuslepingu

lahutamatuks osaks olevate Seesam sõidukikindlustuse üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p-

st 4.5.1 tulenes kostja kohustus hüvitada sõiduki varguse korral kahju, kui vargus pandi toime

võtmeid kasutades vaid siis, kui teo toimepanija sai kindlustusobjekti või hoiupaiga võtmed oma

valdusse tõkke või lukustuse kõrvaldamisega või röövimisega. Auto varastati võtmeid kasutades,

kuid see, et teo toimepanija sai võtmed oma valdusse tõkke või lukustuse kõrvaldamisega või

röövimisega, ei ole piisavalt tõendatud. Hagiavalduses väitis M. Relve, et auto võtmed olid jope

tõmblukuga taskus; tõmblukk oli varguse toimepanemise eel ja järel kinni. Hüvitise taotluses avaldas

M. Relve, et avastas võtmete kadumise pärast tänaval toimunud rüsinat võõra meeskodanikuga.

Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et võtmed läksid kaduma rüseluse käigus restorani eeskojas.

Tulenevalt hageja tõendite vastuolulisusest, leidis kohus, et kostja poolt hüvitise maksmata jätmine

oli põhjendatud.

Kohus pidas põhjendatuks kostja viidet üldtingimuste p-le 5.5, mille kohaselt hageja oli kohustatud

varguse ärahoidmiseks sõiduki ja selle hoiupaiga võtmeid mitte hoidma nähtavas kohas või

lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teadis või võis teada nende asupaika. Jope taskus võtmete

hoidmist tuli pidada kohaks, mille puhul teo toimepanija võis teada võtmete asupaika. Hageja ei

tõendanud, et ta tegi kõik endast oleneva täitmaks üldtingimuste p 5.5 nõudeid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja hagi rahuldati.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täitis hageja autovõtmete hoidmisel üldtingimuste p 5.5

nõudeid. Võtmete vargus jope taskust oli võtmete äravõtmine tõkke ületamise teel üldtingimuste

p 4.5.1 mõttes. Vastasel korral oleks kahju hüvitamine võimalik vaid võtmete äravõtmisel

röövimisega. See oleks vastuolus poolte vahel sõlmitud kindlustuslepinguga, mille kohaselt oli auto

kindlustatud nii varguse kui ka röövi vastu. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli

kindlustuspettusega. Kuna M. Relve täitis võtmete hoidmisel üldtingimuste p 5.5 nõudeid ja auto

vargus on kindlustusjuhtum, kuulus kahju hüvitamisele. Kahju suurusele kostja vastuväiteid ei

esitanud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus järeldas ebaõigesti, et M. Relve täitis autovõtmete hoidmisel üldtingimuste p 5. 5

nõudeid. Ringkonnakohus tugines M. Relve seletusele, mille kohaselt ta pani auto võtmed jope

lukuga suletavasse rinnataskusse. Seda asjaolu M. Relve hüvitise taotluses ei esitanud. Seetõttu on

asjas uuritud tõendid - kirjalik hüvitise taotlus ja M. Relve ringkonnakohtus antud seletus -

vastuolulised. Lähtuda tuleks hüvitise taotlusest, kuna selle esitamisel ei olnud M. Relvele teada, kas

ja millisel motiivil kostja keeldub avaldust rahuldamast. TsMS § 308 lg 1 ja 2 kohaselt võib apellant

esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud, kui esimese astme kohus

põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal

põhjusel varem esitada. Hageja ei põhjendanud apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu istungil,

miks M. Relve ei andnud seletusi esimese astme kohtus. TsMS § 308 lg 3 kohaselt tulnuks M. Relve

seletus jätta ringkonnakohtus tähelepanuta.

Ebaõige oli ringkonnakohtu järeldus, et võtmete vargus jope põuetaskust oli võtmete äravõtmine

tõkke ületamise teel üldtingimuste p 4.5.1 mõttes. Üldtingimuste p 7.3 järgi on sõiduki varguse puhul

hüvitise taotlemise eelduseks auto registreerimistunnistuse ja võtmete esitamine, välja arvatud juhul,

kui on tegemist üldtingimuste p 4.5.1 juhtumiga. Hageja ei esitanud täiskomplekti võtmeid ja kinnitas

hüvitise taotluses, et need varastati. Asjas oli tõendatud, et M. Relvelt varastati võtmed ning võtmete

hõivamiseks ei kasutatud eluohtlikku vägivalda ega kõrvaldatud tõket ega lukustust. Isegi kui võtmed

varastati lukuga jope taskust, ei ole tegemist vargusega tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, kuna

jope tasku ei ole käsitletav tõkke või lukustusena ning nimetatud viisil toime pandud salajane vargus

kvalifitseeritakse KrK § 139 lg 1 järgi.

Kuna võtmed varastati M. Relvelt tõkke või lukustuse kõrvaldamiseta, ei ole üldtingimuste p 4.5.1 ja

kindlustusseaduse § 9 järgi tegemist kindlustusjuhtumiga ning puudus alus hüvitise väljamaksmiseks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks, palus selle jätta rahuldamata ja

kohtukulud vastaspoole kanda.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kindlustusseaduse § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või kindlustuslepingus määratletud

sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul

kindlustussumma või ?hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või ?hüvitise

väljamaksmise kohustus. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate üldtingimuste p 1.2.1

sätestab, et suurkasko on sõidukikindlustus, mis katab liiklus- ja loodusõnnetuse, tulekahju,

vandalismi ning varguse ja röövi riskid. Seega oli kindlustuslepinguga kaetud ka auto ärandamise ja

varguse risk.

Kui kindlustusobjekt on varastatud võtmeid kasutades, hüvitatakse kahju üldtingimuste p 4.5.1

kohaselt juhul, kui teo toimepanija on kindlustusobjekti või hoiupaiga võtmed oma valdusse saanud

tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega. Üldtingimuste p 5.5 kohaselt on sõiduki kasutaja

kohustatud varguse ärahoidmiseks sõiduki võtmeid mitte hoidma nähtavas kohas või lukustamata

paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. Nende tingimuste mõte on selles, et

sõiduki võtmeid ei tohi kindlustuslepingu järgi hoida sõiduki kasutaja järelvalveta kohas, mil puudub

sõiduki kasutaja kontroll võtmete üle, või lukustamata kohas. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

M. Relve ei hoidnud võtmeid viisil, mis oleks vaadeldav kindlustuslepingu tingimuste rikkumisena,

sest autovõtmed varastati M. Relve jope põuetaskust ja see on asjas tuvastatud asjaolude kohaselt

vaadeldav võtmete äravõtmisena tõkke ületamisega üldtingimuste p 4.5.1 mõttes. M. Relve täitis auto

võtmete hoidmisel tavapärast mõistlikku hoolsust ja täitis üldtingimuste p 5.5 nõudeid.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et sõiduki kasutaja võttis tarvitusele vajalikud abinõud, et

vältida sõiduki võtmete sattumist kõrvaliste isikute kätte.

Apellant või vastustaja võib TsMS § 308 lg 1 kohaselt esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta ei

esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu

võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Seega ei ole uue

tõendi esitamine apellatsioonikohtule seadusega vastuolus. Tõendi, mida oli võimalik esitada esimese

astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus TsMS § 308 lg 3 alusel jätta

tähelepanuta või seda arvestada. Seaduse kohaselt oli ringkonnakohtul õigus tõendit arvestada.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eriarvamusele jäi H. Jõks

J. Odar, H. Jõks, A. Kull

H. Jõksi eriarvamus

Leian, et apellatsioonikohtu otsus kuulus tühistamisele ja asi tulnuks saata uueks arutamiseks.

Kindlustuslepingu osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste p 7.3 lg 3 järgi on sõiduki varguse

puhul hüvitise taotlemise eelduseks muuhulgas võtmete (sh sõiduki varuvõtmed ja ärandamisvastase

seadme võtmed) esitamine, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et teo toimepanija on nimetatud

esemed oma valdusse saanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega (4.5.1). Seega eeldab

hagi lahendamine seisukohavõttu, kas võtmed väljusid M. Relve valdusest tõkke või lukustuse

kõrvaldamise või röövimise teel. Apellatsioonikohus on leidnud, et võtmete vargus jope lukustatud

põuetaskust on nende äravõtmine tõkke ületamise teel. Arvan, et vastamaks küsimusele, kas võtmete

jope lukustatud põuetaskust vargus on nende äravõtmine tõkke ületamise teel tuleb kõigepealt

tuvastada, kus asus jope, mille taskust võtmed varastati (kas toolil, seljas, valveta või valvatavas

riideruumis jms.). Apellatsioonikohtu otsusestjope asukoht ei selgu. Seejärel tuleks tõlgendada

kindlustuslepingut.

Oletades, et jope asus seljas, millest tundub lähtunud olevat ka apellatsioonikohus, leian järgmist.

Üldtingimuste kohaselt eeldati autovõtmete hoidmisel isiku juures tema poolt sellist tähelepanu ja

hoolt, et märkab võtmete vargust ja reageerib sellele. Kindlustusandja vastutus järgneks, kui võtmete

äravõtmisel kasutatakse vägivalda või ähvardatakse sellega. Kahtlen, et isik on ilmutanud

kokkulepitud hoolsust, kui ta pärast rüselust ei kontrolli võtmete olemasolu, või ei märka võtmete

vargust seljasoleva jope lukustatud põuetaskust ilma rüseluseta.

H. Jõks