3-2-1-161-00 · Riigikohus

3-2-1-161-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. detsembril 2000. a

AS Kalbur-F (pankrotis) hagi Ühisliisingu AS vastu kommertspandilepingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 4. detsembril 2000. a läbi Ühisliisingu AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/755/2000. Istungist

võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Pilv ja kostja esindaja vandeadvokaat J. Leppik.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Kalbur-F pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 1998. a otsusega. AS Kalbur-F

(pankrotis) esitas 6. juulil 1999. a hagi Ühisliisingu AS vastu 17. juunil 1998. a sõlmitud

kommertspandilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja leidis, et kuna tehing tehti ühe aasta jooksul

enne pankrotimenetluse algatamist ning hageja kahjustas sellega teadlikult teiste võlausaldajate huve,

siis tuleb leping PankrS §-de 42 lg 1 ja 2 ning 43 lg 1 p 2 alusel tunnistada kehtetuks.

Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2000. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt ei

keela pankrotiseadus halduril esitada vara tagasivõitmise hagi pankrotimenetluses esitatud nõude

aluseks oleva tehingu kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et ta nõuete kaitsmise koosolekul sellele

nõudele vastu ei vaielnud. Asjas kuulub kohaldamisele PankrS § 43 lg 1 p 2. Hageja eelistas

kommertspandilepingu sõlmimisega teistele võlausaldajatele kostjat. Ta oli kommertspandilepingu

sõlmimise ajal teadlik oma maksujõuetusest ja sellest, et ta ei ole võimeline rahuldama kõigi

võlausaldajate nõudeid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse

põhjenduste kohaselt asus linnakohus õigesti seisukohale, et kostja eesõigusnõue on teiste

võlausaldajate huve kahjustav. Kostja nõue tulenes Balti Laevaremonditehase AS poolt hagejale

osutatud teenuste eest tasumata summast 3 432 650 krooni 39 senti, mis tekkis tunduvalt enne

kommertspandilepingu sõlmimist ja mille ta loovutas 9. juunil 1998. a kostjale.

Kommertspandilepingu sõlmimise ajal oli hageja alaliselt maksejõuetu, sest jättis tähtajaks tasumata

RAS-le Ookean 14. jaanuari 1998. a kokkuleppes ettenähtud raha. Lepingu sõlmimise ajal olid

hagejal ka teised võlausaldajad ja ta oli teadlik, et nende nõuded võivad jääda kommertspandi tõttu

rahuldamata. PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli

tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult

kahjustas võlausaldajate huve. Tuvastades võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise, kohaldas

linnakohus põhjendatult PankrS § 43 lg 1 p 2.

Ekslik on kostja väide, et kohaldamisele kuulus PankrS § 48, mis on PankrS § 43 suhtes erinorm.

PankrS § 48 näeb ette juhud, millal võib pandilepingu tunnistada kehtetuks, sõltumata sellest, kas

võlgnik pandi seadmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.

Kostja sidus ekslikult vara tagasivõitmise hagi esitamise nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimise ja

nõude vaidlustamisega. Pankrotiseaduses ei sätesta, et kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul

võlausaldaja nõuet ei vaidlusta, pole tal õigus selle võlausaldaja vastu vara tagasivõitmise hagi

esitada.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu ei vaielnud, oli nõue kaitstud. Kaitstud nõuet

saab vaidlustada vaid PankrS §-s 74 lg 2 nimetatud juhtudel. Halduril puudus materiaalõiguslik alus

esitada tagasivõitmise hagi sellise nõude aluseks oleva tehingu suhtes. Tegemist ei ole tagasivõitmise

eesmärki teeniva vaidlusega.

Ebaõige oli ringkonnakohtu seisukoht, et pandilepingu vaidlustamisel võis kohaldada ka PankrS § 43

lg 1 p 2. Pandileping on vaidlustatav ainult PankrS § 48 alusel. Kohtud ei ole tuvastanud, et tegemist

oli võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega ning ka seetõttu ei olnud kohtutel õigust kohaldada

PankrS § 43 lg 1 p 2.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebuse väiteid alusetuks ja leidis, et ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks puudub alus.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete ja kostja esindaja vastuses

esitatud väidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et asjas kuulus kohaldamisele PankrS § 48. Selles paragrahvis

on sätestatud pandi tagasivõitmise alused ja tähtajad nendeks juhtudeks, kui pole tähtsust sellel, kas

võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik. Apellatsioonikohus PanrkS § 48 kohaldamiseks vajalikke aluseid ei

tuvastanud. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub PankrS § 43. See

paragrahv sätestab pankrotimenetluses tehingute, s.h kommertspandilepingu, kehtetuks tunnistamise

üldised alused. Kohus tuvastas, et kommertspandileping sõlmiti ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist ja selle lepinguga võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Neil

asjaoludel kuulub kohaldamisele PankrS § 43 lg 1 p 2, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks

võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik

tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kui haldur nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu

ei vaidle, siis on nõue kaitstud ja ta ei saa tagasivõitmise hagi esitada. Nõue ja selle rahuldamisjärk

loetakse PankrS § 72 lg 2 kohaselt tunnustatuks, kui sellele nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidle

vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Pankrotiseadusest ei tulene, et kui haldur ei esita nõudele

vastuväiteid, siis ei saa ta tagasivõitmise korras võlausaldaja vastu tagasivõitmise hagi esitada ja nõue

tuleb lugeda kaitstuks. Nõue jääb nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata ka võlausaldaja

vastuvaide tõttu.

Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuse väitega, et pandilepingut ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistada. PankrS §-st 42 lg 1 tuleneb ühemõtteliselt, et panton tagasivõidetav.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Luik, A. Kull, L. Laarmaa