3-2-1-138-00 · Riigikohus

3-2-1-138-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. detsembril 2000. a

Margus Kasepalu hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise hüvitise ja lõpparve

kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas

avalikul kohtuistungil 30. oktoobril 2000. a läbi M. Kasepalu ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuste

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/540/2000.

Istungist võtsid osa M. Kasepalu ja Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat R. Teeveer.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Margus Kasepalu töötas Sotsiaalministeeriumiga sõlmitud töölepingu alusel Tallinna

Psühhiaatriahaigla direktorina alates 1. septembrist 1995. a. kuni töölepingu lõpetamiseni TLS § 86 p

3 alusel koondamise tõttu 17. mail 1999. a.

Eesti Vabariigi vastu esitatud hagis palus M. Kasepalu välja mõista kostjalt töölepingus ettenähtud

hüvitisena ühe aasta keskmise palga 160 836 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise

palga 13 403 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt täiendati poolte kokkuleppel töölepingut

27. oktoobril 1995. a punktiga 6.1: "Konkursi korras tööle võetud riigihaigla direktori töölt

vabastamisel tööandja algatusel töölepingus kehtestatud tähtaja jooksul ilma töötaja süülise

tegevuseta, makstakse töötajale hüvitist ühe aasta keskmise palga ulatuses." Hagejal on õigus saada

kostjalt ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest, kuna tööandja ei maksnud töölepingu

lõpetamise päeval hagejale kõiki saadaolevaid summasid.

Kostja vaidles hagile vastu. Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määrusega nr 62 tunnistati

kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342, millega lubati riigihaiglate

haldusnõukogul sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Sellega langes ära

tähtajalise töölepingu sõlmimise õiguslik alus. Hagejaga määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus

määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kuna nimetatud muutus tulenes haldusaktist, puudus

kohustus kajastada seda töölepingus. Töölepingu tähtajatuks muutumisega langes ära kostja kohustus

maksta hüvitist, mille eesmärgiks oli parandada tähtajalisest töölepingust tingitud töötaja ebasoodsat

olukorda.

Tallinna Linnakohus rahuldas 1. veebruari 2000. a otsusega hagi. Otsuse põhjendusel on hagejal

õigus nõuda töölepingu punktis 6.1 ettenähtud hüvitist. Töölepingu täiendamine punktiga 6.1 tõendab

kostja vabalt kujunenud tahet maksta hagejale hüvitist vastavalt riigihaiglate haldusnõukogu

26. oktoobri 1995. a otsusele. Kostja ei ole tõendanud, et töölepingu punkti 1.3, mille kohaselt on

tööleping sõlmitud määratud tähtajaks (viieks aastaks), poolte kokkuleppel muudeti. Vabariigi

Valitsuse 18. märtsi 1997. a määrus ei muuda tähtajalist töölepingut määramata ajaks sõlmitud

töölepinguks. Nimetatud määrusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ning see ei saa automaatselt muuta

töölepingu tingimusi.

TLS § 74 lg 2 alusel pidanuks kostja töölepingu p-s 6. 1 kokkulepitud hüvitise välja maksma koos

lõpparvega. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma

töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja

ühe kuu keskmise palga.

Ringkonnakohus ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis 9. mai 2000. a otsusega linnakohtu otsust töölepingu ennetähtaegse

lõpetamisega seoses väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja tühistas lõpparve kinnipidamise eest

hüvitise väljamõistmise osas. Kohtukulud jäeti poolte enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei tulene töölepingu p-st 6.1, et töölepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel makstakse töötajale lisaks lepingus kokkulepitud hüvitisele ka seadusega ettenähtud

hüvitist. Kuna hüvitise 4 kuu keskmise palga ulatuses on hageja juba kätte saanud, tuleb tema kasuks

välja mõista 8 kuu keskmine palk 107 224 krooni.

Kostja rikkus töölepingu punkti 6.1, kui jättis töölepingu lõpetamisel välja maksmata selles

kokkulepitud hüvitise. Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õiguste laiendamine töölepinguga on

kooskõlas TLS § 14 lg-ga 1. Töölepingu punkti 6.1 ei ole poolete kokkuleppel muudetud. Töölepingu

ühepoolseks muutmiseks või tühistamiseks kostjal alus puudus. Tööleping lõpetati hagejaga

töölepingu tähtaja jooksul. Seega kehtib töölepingu punktis 6.1 sisalduv kokkulepe, mida TLS §-de

48 ja 49 kohaselt tuleb täita.

Õige ei ole kostja väide, nagu oleks hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping Vabariigi Valitsuse

18. märtsi 1997. a määruse nr 62 mõjul muutunud tähtajatuks. Selle määrusega tühistati küll Vabariigi

Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342, mille kohaselt võis riigihaiglate direktoritega sõlmida

tähtajalisi töölepinguid, kuid ei kehtestatud mingeid reegleid juba sõlmitud töölepingute suhtes.

Sellega ei langenud ära hageja tähtajalise tööõigussuhte õiguslik alus. TLS § 27 lg 2 p 5 kohaselt võib

tähtajalise töölepingu sõlmida ka siis, kui töölepingus nähakse ette erisoodustused. Töölepingu p-

s 6.1 selline erisoodustus ette nähtigi.

Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõue ei kuulu rahuldamisele. Tööandja ei ole ettenähtud

suuruses hüvitise väljamaksmisest alusetult keeldunud. Töölepingu lõpetamise päeval sai hageja kätte

kõik vaidlustamata summad. TLS § 119 lg 2 mõtteks on karistada tööandjat, kes alusetult keeldub

töötajale lõpparvet välja maksmast.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus TLS § 119 lg 2 väära kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

jäeti kostjalt välja mõistmata lõpparve kinnipidamise eest keskmine palk 13 403 krooni ning teha uus

otsus, millega nimetatud nõue rahuldada.

TLS § 74 lg 2 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale kõik

tööandjalt saadaolevad summad (lõpparve). Vastutuse lõpparve kinnipidamise eest sätestab TLS

§ 119 lg 2. See säte kuulub kohaldamisele ka juhul, kui vaidluses lõpparve koosseisu kuuluvate

summade aluse ja suuruse üle tehakse otsus töötaja kasuks. Kohtukulud palus hageja jätta kostja

kanda.

III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele

TLS § 119 lg 2 mõtte kohaselt ei saa lõpparve kinnipidamisena käsitada neid summasid, mida pooled

tõlgendavad erinevalt ja sellest tekib töövaidlus, juhul kui vaidlustamata osas tööandja täitab seaduses

sätestatud lõpparve väljamaksmise kohustust.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse kostjalthüvitisena 107 224 krooni väljamõistmise osas

ning jätta kohtukulud hageja kanda.

28. augustil 1995. a hagejaga sõlmitud töölepingus ei olnud ette nähtud mingeid sotsiaalseid tagatisi.

Seega ei saanud tähtajalise lepingu sõlmimise aluseks olla TLS § 27 lg 2 p 5, kuna nimetatud säte

nõuab erisoodustuse olemasolu. Sotsiaalseid tagatisi sisaldav lepingupunkt 6.1 lisati töölepingusse

alles hiljem, lähtudes riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsusest. Seega oli tähtajalise

töölepingu sõlmimise aluseks TLS § 27 lg 2 p 6, mis sätestab, et määratud ajaks võib töölepingu

sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul oli töölepingu

sõlmimise aluseks Vabariigi Valitsuse 23. septembri 1994. a määrus nr 342. Vabariigi Valitsuse

18. märtsi 1997. a määrusega nr 62 tunnistati määrus nr 342, millega riigihaiglate haldusnõukogul oli

lubatud sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks, kehtetuks. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, et hagejaga sõlmitud tööleping ei muutunud seetõttu tähtajatuks.

Tähtajalise töölepingu sõlmimise õigusliku aluse äralangemisega muutus hagejaga määratud ajaks

sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud lepinguks. Kuna nimetatud muutus tulenes

haldusaktist, puudus kohustus kajastada seda töölepingus. Töölepingu tähtajatuks muutumisega

langes ühtlasi ära ka kostja kohustus maksta hüvitist, mille eesmärgiks oli parandada tähtajalisest

töölepingust tingitud töötaja ebasoodsat olukorda.

V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele

Vastuses pidas hageja kassatsioonkaebuse väiteid alusetuteks ja vaidles neile vastu.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. M. Kasepalu

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest keskmise

kuupalga saamiseks, ja osas, millega jäeti kohtukulud poolte enda kanda.

Tuvastatud asjaoludest ja kostja kassatsioonkaebusest lähtuvalt vajavad hüvitise väljamõistmise osas

lõppjärelduses õige otsuse põhjendused muutmist. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega,

et töölepingu p 6.1 on hagejaga tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustus.

Töölepingu võib sõlmida määratud ajaks TLS § 27 lg-s 2 sätestatud alustel. TLS § 27 lg 2 p 6

kohaselt võib määratud ajaks töölepingu sõlmida seadusega, samuti valitsuse määrusega ettenähtud

juhtudel. Valitsuse 23. septembri 1994. a määruse nr 342 p 3 kohaselt lubati riigihaiglate

haldusnõukogul sõlmida riigihaiglate direktoritega töölepinguid määratud ajaks. Hagejaga sõlmitigi

28. augustil 1995. a tööleping 5 aastaks. Riigihaiglate haldusnõukogu 26. oktoobri 1995. a otsusega

nr 14 nähti ette konkursi korras tööle võetud riigihaigla direktoriga ilma tema süülise tegevuseta

tööandja algatusel töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitise maksmine ühe aasta keskmise

palga ulatuses. 27. oktoobril 1995. a hageja töölepingut täiendati p-ga 6.1, mille järgi makstakse

töötaja süüta tööandja algatusel töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitist ühe aasta keskmise

palga ulatuses. Töölepingu muutmise mõiste on antud TLS § 59 lg-s 1. Selle sätte kohaselt on

töölepingu muutmine töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine, sealhulgas

mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine. Kuna

hüvitise maksmise kokkulepe võeti juba sõlmitud lepingusse hiljem, ei saa see tingimus esineda

tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustusena TLS § 27 lg 2 p 5 tähenduses. Seega

on lepingu p-s 6. 1 märgitu määratletav üksnes lepingu tingimusena, millega TLS § 14 alusel

laiendati M. Kasepalu õigust saada töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel seadusega ettenähtust

suuremat hüvitist.

Töölepingu muutmine on TLS § 59 lg 5 kohaselt lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-

des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset

muutmist. Kohus tuvastas, et hageja töölepingut ei ole seaduses, kollektiiv- või töölepingus

ettenähtud tingimustel ja korras muudetud (TLS § 18). Seega ei ole valitsuse 18. märtsi 1997. a

määrus nr 62, millega tühistati 23. septembri 1994. a määrus nr 342 "Riigihaiglate haldamine",

asjasse puutuv.

Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse

lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et hageja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad.

Tööandja on kohustatud TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu

lõpetamise päeval töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Vaidluse korral lõpparve

koosseisus töötajale maksmisele kuuluva summa aluse või suuruse üle on tööandja kohustatud

töölepingu lõpetamise päeval välja maksma tööandja poolt vaidlustamata summa (PaS § 32 lg 2).

Vastutus lõpparve kinnipidamise eest on sätestatud TLS § 119 lg-s 2, mille kohaselt on lõpparve

kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega

viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutus lõpparve

kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise

päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saadaolevad summad. Arvestades töötaja ja tööandja

kohustuste tasakaalustatuse põhimõtet, asub kolleegium seisukohale, et lõpparve kinnipidamisega ei

ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle

maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks

vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse

säte või töölepingu tingimus, millel see alus põhineb, on mitmeti tõlgendatav või vastuolus seaduse

mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega lõpparve koosseisu kuuluvate summade

aluse või suuruse vaieldavus ainuüksi ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2000. a otsus hüvitise väljamõistmise

osas muutmata Riigikohtu otsuse põhjendustel. Tühistada otsus osas, millega jäeti rahuldamata

Margus Kasepalu hagi Eesti Vabariigi vastu lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga

väljamõistmiseks, ja osas, millega jäeti kohtukulud poolte enda kanda. Ülejäänud osas jätta

otsus muutmata.

Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Margus Kasepalu kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Rutt Teeveerule Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse esitamisel 8. juunil 2000. a

tasutud kautsjon 1072 (üks tuhat seitsekümmend kaks) krooni 24 senti.

Tagastada Heli Raidve Tööõigusabi AS-le 8. juunil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik