3-2-1-159-00 · Riigikohus

3-2-1-159-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. detsembril 2000. a

Riina Tepperi hagi A. R vastu 60 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

kirjalikus menetluses 20. novembril 2000. a läbi A. R kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-107/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt sõlmis R. Tepper talle kuuluva talu hoonete juurde maa erastamise

korraldamiseks 1997. a mais kinnisvaraspetsialisti A. R-ga käsunduslepingu. 7. mai 1997. a volikirjas

andis ta kostjale hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise volituse ning teises volikirjas

moodustatava kinnistu müügi volituse. 12. juunil 1997. a andis hageja kostjale ettemaksuna käsundi

täitmise kulude katteks 60 000 krooni. Kuna kostja käsundit ei täitnud, siis tühistas hageja

8. oktoobril 1997. a kostjale antud volitused, avaldas selle kohta kuulutuse ajalehes "Sakala" ja saatis

kostjale tähitud kirja volituste tühistamise kohta. Seejärel esitas hageja kostjale pretensiooni 60 000

krooni tagastamiseks või tehtud kulutuste kohta kirjaliku aruande ja kulutusi tõendavate dokumentide

esitamiseks. Kostja ei esitanud aruannet ega tagastanud raha. Seetõttu palus hageja TsK §-de 222 lg 1

ja 397 p 1 ja 4 alusel kostjalt välja mõista 60 000 krooni.

Viljandi Maakohus rahuldas hagi ilma kostja kohalolekuta ning märkis otsuses, et kohus tegi kõik

võimaliku kostjale kohtukutse allkirja vastu kätte andmiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt volitas

hageja kostjat tema nimel tegema maa ostueesõigusega erastamisel ning kinnistu müümisel vajalikke

toiminguid ja kostja sai hagejalt kulude katteks 60 000 krooni. Hageja tühistas kostja volitused ja tegi

kõik erastamise toimingud ise. Kuna kostja ei tõendanud raha kasutamist käsunduslepingu täitmiseks,

siis tuleb raha hagejale tagastada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus jättis 3. juuli 2000. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata.

Ringkonnakohus muutis otsust osaliselt hagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse osas ning rahuldas

hagi TsK § 477 lg 1 ja 2 alusel.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus kohtukutse kätteandmise korda ning lahendas asja

ilma kostja osavõtuta seaduslikult. Vastavalt TsMS §-le 68 lg 1 on protsessiosaline kohustatud

kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei luba kohus

protsessiosalistel õigusi kuritarvitada, protsessi venitada ega kohut eksitusse viia. Kui adressaat

keeldub kutset vastu võtmast, loetakse tulenevalt TsMS §-st 30 kutse talle kätte antuks. Olukorras,

kus kostjale ei olnud võimalik kutset allkirja vastu kätte anda tema elu- ja töökohas ning oli alust

arvata, et kostja viibis siiski kodus, tuli kostja käitumist tõlgendada kui kutse vastuvõtmisest

kõrvalehoidumist ja kohtul oli alus seetõttu lugeda talle kohtukutse TsMS § 30 järgi kätteantuks.

Kostja ei ole tõendanud, et tal oli mõjuv põhjus, mis takistas kohtukutset vastu võtta.

Maakohus hindas õigesti hageja esitatud tõendeid, kui leidis, et hagejalt saadud 60 000 krooni oli

antud kostjale üksnes maa erastamise asjaajamise kulude katteks ning et kõik maa erastamise

toimingud tegi hageja ise. Kostja ei tõendanud nende toimingute tegemist. Põhjendamatu on kostja

väide, et tal puudus võimalus käsundi täitmist lõpule viia, kuna hageja ise asus vajalikke toiminguid

tegema ja seetõttu tuli asjas kohaldada TsK § 400.

Hageja nõuet ei saa rahuldada TsK §-de 394-397 ja 399 alusel. Need sätted ei reguleeri volitajalt

käsundi täitmiseks saadud raha tagastamist käsunduslepingu lõppemisel juhul, kui käsund jäi täitmata

ja pole tõendatud, et volinik kulutusi kandis. Hageja nõue kuulus rahuldamisele TsK § 477 lg 1 ja 2

järgi, mis käsitleb isiku kohustust tagastada teisele isikule vara, mille ta on omandanud teise isiku

arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Kuna pooltevaheline käsundusleping oli

lõppenud ja kostja ei tõendanud lepingu kehtivuse ajal kulutuste kandmist, puudus kostjal tehinguline

või seadusest tulenev alus hagejalt saadud 60 000 krooni omandamiseks ja ta oli kohustatud selle

hagejale välja andma.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 30. Kohtukutsel puudus kohtukordniku märkus kutse

vastuvõtmisest keeldumise kohta, samuti puudusid muud tõendid kohtukutse vastuvõtmisest

keeldumise kohta. Kuna kostja viibis puhkusel ja tema viibimiskoht ei olnud teada, oleks kohus

pidanud vastavalt TsMS § 27 lg 1 ja 170 lg 2 avaldama kohtukutse ajalehes. Ringkonnakohus oleks

pidanud TsMS § 333 lg 1 p 2 kohaselt maakohtu otsuse tühistama, kuna see oli tehtud isiku suhtes,

keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Hageja tugines oma nõudes käsundit

reguleerivatele sätetele, kuid ringkonnakohus rahuldas hagi TsK § 477 lg 1 ja 2 alusel.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks,

kuid otsust tuleb muuta põhjenduste osas.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 30. Selle

paragrahvi kohaselt teeb kutse kättetoimetaja kutsele märkuse, mida kinnitab oma allkirjaga, kui

adressaat keeldub kutset vastu võtmast. Märkusega kutse tagastab ta kohtule. Sel juhul loetakse, et

kutse on adressaadile kätte antud. Apellatsioonikohus on otsuses põhjendanud, miks ta tõlgendas

kutse vastuvõtmisest kõrvalhoidumist kutse vastuvõtmisest keeldumiseks ja luges kohtukutse

TsMS § 30 järgi kostjale kätteantuks.

Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja

nõude rahuldamisel kuulus kohaldamisele TsK § 477 lg 1 ja 2, mis käsitlevad ilma seadusega või

tehinguta kindlaksmääratud aluseta teise arvel vara omandamist. Kohtud on tuvastanud, et poolte

vahel oli käsundusleping. Vastavalt TsK § 394 lg 1 kohustub käsunduslepingu järgi üks pool (volinik)

teostama teise isiku (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Hageja volitas kostjat tegema

tema nimel maa erastamise ja kinnistu müügi toiminguid ning andis talle üle käsundi täitmiseks

60 000 krooni. Asjaolu, et kostja käsundite ei täitnud ja selle tõttu hageja lõpetas käsunduslepingu, ei

muuda lepingu täitmata jätmisest tulenevat nõuet tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandamisest

tulenevaks nõudeks. Volitaja kohustused tulenevad TsK §-st 398. Selle paragrahvi 2. lõike 2. punkti

kohaselt on volitaja kohustatud hüvitama volinikule tema poolt kantud kulutused, mis olid vajalikud

käsundi täitmiseks. Kohtud on tuvastanud, et kostja (volinik) käsundit ei täitnud ja kulutusi ei

tõendanud. Seega ei olnud hageja (volitaja) kohustatud kostjale raha maksma ning ettemaksuna

tasutud raha kuulus kostjalt sissenõudmisele.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

otsustas:

Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuli 2000. a otsust põhjenduste osas ja hagi

rahuldada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjendustel.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada A. R-le 14. augustil 2000. a makstud kautsjon 600 (kuussada) krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa