3-1-1-103-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 2000

3-1-1-103-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 7. novembril 2000. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. R. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu A. R. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Jaan Naaber.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a otsusega tunnistati A. R. süüdi KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi ja talle mõisteti kummagi kuriteo eest

karistuseks rahatrahv seitsmekümne päevamäära ulatuses.

KrK § 204 lg 3 järgi tunnistati A. R. süüdi selles, et tema olles 29. juunil 1999. a karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes HÕS § 96

lg 2 alusel ning olles seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, juhtis 14. märtsil 2000. a taas

mootorsõidukit alkoholijoobes.

KrK § 1762 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et tema, olles 29. novembril 1999. a Lääne-Viru Maakohtu poolt karistatud KrK § 204 lg 3 järgi

kümnekuulise vabadusekaotusega (mille kandmisest ta oli ühe aasta ja kuue kuulise katseajaga tingimuslikult vabastatud) ning mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks aastaks, juhtis 14. märtsil 2000. a taas mootorsõidukit ja seega ei täitnud täitmisele pööratud kohtuotsust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru vanemprokurör S. Merilo, kes taotles kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse

osas ja kohtualusele reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. augusti 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult ning A. R. mõisteti talle esitatud

süüdistustes õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsusega oli A. R.

juba süüdi tunnistatud selles, et tema, olles 29. juunil 1999. a HÕS-i § 96 lg 2 alusel karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis taas

9. oktoobril 1999. a mootorsõidukit alkohoolses joobes. Kuna ringkonnakohtu arvates sisaldus A. R. halduskorras karistamine 29. juunil 1999. a

juba Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsuses, ei lugenud ringkonnakohus õigeks sama halduskaristust teistkordselt arvestada A. R.

süüditunnistamisel KrK § 204 lg 3 järgi Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a otsuse tegemisel.

Põhjendades A. R. õigeksmõistmist KrK § 1762 järgi märkis ringkonnakohus, et A. R. käitumises puudub KrK §-s 1762 ettenähtud kuriteokoosseis.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna A. R. oli Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsuse kohaselt KrK § 47 alusel karistuse

kandmisest tingimuslikult vabastatud ja talle oli KrK § 47 1 alusel pandud lisakohustusi, oleks A. R. poolt toime pandud õigusrikkumistele ja

sealhulgas kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata jätmisele saanud reageerida A. R. suunamisega reaalse vabadusekaotuse kandmisele.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör E. Kungla, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

uueks läbivaatamiseks saatmist järgmiste põhjendustega.

4.1 Kassaator ei nõustu kohtualuse õigeksmõistmisega KrK § 204 lg 3 järgi. Protestis refereeritakse Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-23-00, milles on

asutud seisukohale, et KrK § 204 lg 3 kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuulub ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle

teo eest järgneb kriminaalvastutus üksnes siis, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobnuna.

Kassaator märgib, et A. R. näol ongi tegemist sellise isikuga ning õiguslikult ei oma tähtsust asjaolu, et A. R. poolne mootorsõiduki joobes

juhtimine 14. märtsil 2000. a oli 29. juunil 1999. a määratud halduskaristuse kehtivuse ajal juba teistkordne. Kassaatori hinnangul pole mingit alust

asuda seisukohale, nagu tühistanuks A. R. kriminaalkorras karistamine 29. novembril 1999. a talle 29. juunil 1999. a määratud halduskaristuse.

4.2 Põhjendades mittenõustumist A. R. õigeksmõistmisega KrK § 1762 järgi rõhutab kassaator, et ringkonnakohus on A. R. poolt 14. märtsil

2000. a joobnult mootorsõiduki juhtimise sidunud vaid A. R.-le Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsusega KrK § 471 alusel pandud

kohustustega. Kassaator leiab, et A. R. poolt 14. märtsil 2000. a mootorsõiduki juhtimise näol on tegemist iseseisva kuriteokooseisuga - täitmisele

pööratud kohtuotsuse mittetäitmisega sel teel, et ta juhtis mootorsõidukit, kuigi oleks pidanud sellest jõustunud kohtuotsuse kohaselt hoiduma.

Kassaatori arvates on antud juhul teisejärguline asjaolu, et lisakaristusest tuleneva keelu mittejärgimine kujutab endast ka KrK § 47 lg-s 5

kirjeldatud olukorda.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud protesti. Kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et

kassatsioonprotest on põhjendatud.

6.1 Tuleb nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et A. R. õigeksmõistmine KrK § 204 lg 3 järgi ei ole kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud

seisukohaga. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-23-00 (RT III, 2000, 8, 79) asutud seisukohale, et KrK § 204 lg 3 järgi vastutab

muuhulgas ka spetsiifilise erisubjekti tunnustele vastav isik - seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest

joobeseisundis. Oluline on siinjuures rõhutada, et erisubjekti staatus on piiritletud ainuüksi kõnealusel isikul halduskaristuse kehtimisega ja isiku

kriminaalkorras karistamine halduskaristuse kehtivuse ajal seda erisubjekti staatust ei lõpeta. Seega on ekslik ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses

avaldatud seisukoht, nagu oleks A. R. karistamine kriminaalkorras Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsusega tühistanud tema

halduskorras karistamise 29. juunil 1999. a ja et seetõttu ei oleks saanud seda halduskaristust enam arvestada Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a

otsuses A. R. süüditunnistamisel KrK § 204 lg 3 järgi.

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes kassaatoriga ka selles, et A. R. käitumises oli KrK §-s 1762 ettenähtud kuriteo koosseis, põhjendab

seda järgmiselt.

6.2.1. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust - õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse - ei saa lugeda tegelikult

realiseerituks, kui riik ei astuks samme kohtuotsuste täitmise tagamiseks. Spetsiaalsed meetmed kohtuotsuse täitmise tagamiseks on aga vajalikud

ka kohtuvõimu ja selle kaudu kogu riigi autoriteedi huvides. Kohtuotsuse täitmise tagamine võib toimuda erinevate õiguslike vahendite ja

sealhulgas ka erinevate kriminaalõiguslike vahendite abil. Üheks selliseks kriminaalõiguslikuks vahendiks on ka asjaolu, et vastavalt KrK §-s 1762

sätestatule on täitmisele pööratud kohtuotsuse tahtlik mittetäitmine käsitatav õigusemõistmise vastu suunatud kuriteona.

6.2.2 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. augusti 2000. a otsuses on õigesti märgitud, et kohtuotsuse täitmist tagav iseloom on

põhimõtteliselt ka KrK § 47 lg-s 5 sätestatul. Kui A. R. oleks 14. märtsil 2000. a pannud toime teo, mida oleks saanud käsitleda üksnes

haldusõigusrikkumisena, oleks KrK § 47 lg 5 alusel võinud tõusetuda küsimus sellest, kas pöörata täitmisele A. R.le Lääne-Viru Maakohtu

29. novembri 1999. a otsusega mõistetud vabadusekaotuslik karistus, mille kandmisest ta oli sama kohtuotsusega tingimuslikult vabastatud. Kuid -

nagu on märgitud eelnevalt punktis 6.1 - pani A. R. 14. märtsil 2000. a toime uue - KrK § 204 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Juba sel põhjusel

ei oleks Lääne-Viru Maakohus, erinevalt ringkonnakohtu arvamusest, saanud 16. mai 2000. a otsuse tegemisel juhinduda KrK § 47 lg-s 5

sätestatust.

6.2.3 Kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis aktualiseerub kohtu jaoks kõigepealt selle uue kuriteo asjaolude selgitamine. Ning alles siis,

kui kohus leiab, et isikut tuleb katseajal toimepandud uue kuriteo eest karistada, võib tõusetuda küsimus KrK § 47 lg-tes 6 ja 7 sätestatu

kohaldamisest - seega sellest, kas liita uue kuriteo eest mõistetud karistusele KrK § 41 alusel ka selle varasema kuriteo eest mõistetud karistus,

mille kandmisest ta oli tingimuslikult vabastatud. Just selliselt toimiski Lääne-Viru Maakohus 16. mai 2000. a otsuse tegemisel, kui ta luges

kõigepealt tuvastatuks, et A. R. on katseajal pannud toime uued kuriteod - KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

6.2.4 Vastavalt KrK § 1762 dispositsioonis sätestatule järgneb selle paragrahvi järgi kriminaalvastutus üksnes täitmisele pööratud kohtuotsuse

mittetäitmise eest. KrMK § 329 lg-s 3 sätestatu kohaselt seisneb kohtuotsuse täitmisele pööramine kohtuotsuse teinud maa-või linnakohtu poolt

jõustunud kohtuotsuse ärakirja saatmises seda kohtuotsust täitvale asutusele. Teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise

õiguse äravõtmine, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmine kriminaalkaristusena ei eelda kohtuotsuse täitmisele pööramist

KrMK § 329 lg 3 mõttes. Nii sätestatakse täitemenetluse seadustiku (TS) § 92 lg-s 1, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal

töötamise õiguse äravõtmise, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus kuulub täitmisele ilma täitevosakonna vahenduseta

ja TS § 1 lg 1 p 2 mõtte kohaselt ei peeta nende karistuste täitmisel võimalikuks ja vajalikuks ka teiste asutuste vastavat tegevust. See tähendab, et

kõnealuseid karistusi täidavad süüdimõistetud ise. Eeltoodu pinnalt ei saa siiski teha järeldust, et juhul, mil süüdimõistetu ei täida tahtlikult

kohtuotsust puutuvalt teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmisse, samuti riiklike teenetemärkide

kandmise õiguse äravõtmisse, ei saaks järgneda kriminaalvastutust KrK § 1762 järgi. Kriminaalkoodeksi kõnealuse paragrahvi süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt nähtub, et selles paragrahvis sisustatakse kohtuotsuse täitmisele pööramise mõistet laiemalt, kui seda on tehtud KrMK § 329

lg-s 3. Kõigepealt on KrK § 1762 üldnormiks KrK §-de 121, 122, 1662, ja 1761 suhtes, kusjuures kahes viimases nimetatud paragrahvis ettenähtu

kuriteo koosseisu realiseerimine ei eelda kohtuotsuse täitmisele pööratust KrMK § 329 lg 3 mõttes. Silmas tuleb aga pidada sedagi, et ka vastavalt

TS § 92 lg-s 2 sätestatule kannab süüdimõistetu, kes ei täida kohtuotsust puutuvalt teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise

õiguse äravõtmisse, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmisse, kriminaalvastutust. Ja seda vaatamata asjaolule, et kõnealuse

karistuse puhul - nagu eelnevalt märgitud - ei toimu kohtuotsuse täitmisele pööramist KrMK § 329 lg 3 mõttes. Kuid käsitletava küsimuse

lahendamisel ei saa arvestamata jätta ka asjaolu, et jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramineKrMK § 329 lg 3 mõttes on sisuliselt üksnes

puhttehnilise iseloomuga meetmeks, mille kasutamine või mittekasutamine sõltub ainuüksi vastava karistusliigi spetsiifikast ja mille kasutamisest

või mitte kasutamisest ei saa sõltuda vajadus tagada kohtuotsuse täitmist KrK §-s 1762 sätestatud kriminaalõigusliku meetme abil.

6.2.5 Nõustuda ei saa kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et A. R. käitumises 14. märtsil 2000. a puudus KrK §-s 1762 ettenähtud

kuriteokoosseis põhjusel, et see käitumine võis olla käsitletav hoopis HÕS §-des 96 või 101 sätestatud haldusõigusrikkumise koosseisuga. Kuna A.

R. kui kehtivat halduskaristust omanud isiku poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis 14. märtsil 2000. a oli käsitatav KrK § 204 lg-s 3

ettenähtud kuriteona, siis - kooskõlas HÕS § 6 lg-ga 2 ei saa nimetatud teo eest aktualiseeruda A. R. haldusvastutus. Kuid KrK §-s 1762

ettenähtud kuritegu kujutab endast õigusemõistmise vastast rünnet ja sellel kuriteol puudub puutumus HÕS §-des 96 või 101 ettenähtud

haldusõigusrikkumiste koosseisuga.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a otsuse tegemisel ja A. R. süüditunnistamisel

ning karistamisel nii KrK § 204 lg 3 kui ka § 1762 järgi ei ole kohus järginud KrK §-s 40 sätestatut ja on mõistetud karistused jätnud liitmata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. augusti 2000. a otsus A. R. õigeksmõistmises KrK §-de 1762 ja § 204 lg 3 järgi ning

saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Mõista A. R.-lt välja riigituludesse kohtukuluna 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti )kaitsja osavõtu

eest Riigikohtu istungist.

Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 2000.a , on lõplik ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg