3-1-1-100-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsember 2000. a.

3-1-1-100-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 7. novembril 2000. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. L. ja M. L. süüdimõistmises KrK § 1642 lg 4 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. L., süüdimõistetute kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Linnakohtu 06. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati M. L. ja R. L. KrK § 164" lg 4 p 2 ja 3 järgi süüdi ja karistati vabadusekaotusega

kaheks aastaks ühes riigi- ja omavalitsuse asutustes töötamise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

KrK § 47 alusel ei pööratud karistust täitmisele tingimustel, et M. L. ja R. L. kolme aasta kestel ei pane toime uut kuritegu või

haldusõiguserikkumist ja täidavad neile katseajaks KrK § 47? lg 1 alusel määratud kontrollnõuded.

TsK § 477 lg 4 alusel mõisteti välja M. L.-lt 281 113.35 krooni ja R. L.lt 282 903.65 krooni riigituludesse.

2. R. L. ja M. L. olid antud kohtu alla süüdistatutena KrK § 164" lg 4 p 2 ja 3 järgi selles, et R. L. Tartu Tolliinspektuuri juhatajana ja M. L.

peainspektorina, olles kohustatud juhinduma tollitöösse puutuvatest õigusaktidest - tolliseadusest (15. 09. 1993. a ja 17. 12. 1997. a redaktsioonis),

tööjuhendist ja ametijuhendist, teostasid riigivõimu Tolliameti põhimäärusest tulenevalt, ametiisikuna KrK § 160 lg 2 mõttes ja

korruptsioonivastase seaduse (19. 01. 1995. a redaktsioonis) § 4 lg 1 järgi, tegutsedes võimuesindajatena Tartu Tolliinspektuuris, isikute grupis

kahekesi koos, 12. oktoobrist 1993. a kuni 5. maini 1998. a jätkuvalt, kasutades ära oma ametikohale ja ametiseisundile vastavaid volitusi ja

kättesaadavat teavet ning rikkudes korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) §-s 13 kehtestatud töökoha- ja ametipiiranguid, tegid järgmist:

2.1. Riigi- ja avalikus teenistuses olles tegelesid samaaegselt aktiivselt ettevõtlusega tollilaos majandusliku kasu saamise eesmärgil alates

12. oktoobrist 1993. a eraõigusliku isiku - AS Vaba Ladu asutajaliikmetena, aktsionäridena ja juhatuse liikmetena, R. L. varjatult T. K.-i nime all ja

M. L. varjatult oma abikaasa A. L. nime all ning alates 11. juunist 1997. a OÜ Vaba Ladu osanikena ja juhatuse liikmetena. AS-le (hiljem OÜ-le)

Vaba Ladu tegid nad põhjendamatuid soodustusi sellega, et tagasid tollilao monopoolse seisundi turul ja lao tööks nõutaval hulgal tolliinspektoreid

ning jätsid fikseerimata tollieeskirjade rikkumised tähtaegadest mittekinnipidamise juhtudel ja kohaldamata vastavad karistused.

2.2. R. L. juhatajana ja M. L. peainspektorina korraldasidja juhtisid neile alluvate tolliinspektorite kaudu tööd ka tollilaos Vaba Ladu, olles

kohustatud teenistuskohustuste täitmise korras vastavalt tolliseadusele, juhataja tööjuhendile, peainspektori ametijuhendile ja rahandusministri 05.

05. 1994. a määrusega nr 90 kehtestatud kauba ajutise ladustamise ja kauba tolliladustamise tolliprotseduuride rakendamise eeskirjadele teostama

järelevalvet ja otsest kontrolli tolliinspektorite ning tollilao töö üle, teostasid samaaegselt järelevalvet ka oma ettevõtluse üle. R. L. ja M. L. koos,

olles huvitatud aktsiaseltsi edukusest ja tuludest, ei kontrollinud ega teostanud nõuetekohast järelevalvet riigi huvides neile kuuluva aktsiaseltsi

tegevuse üle, millega rikkusid ametiisiku töökohapiirangu nõudeid KVS § 13 lg 1 p-de 1, 2, 5 ning lg-te 2 ja 3 järgi. R. L. ja M. L. langetasid

majanduslikke ja administratiivseid otsuseid ning osalesid selliste otsuste langetamises, mis otseselt ja oluliselt mõjutasid nende enda varanduslikke

huve ja juriidilise isiku Vaba Ladu majanduslikke huve, milles nad olid omanikud, osanikud ja juhtkonna liikmed, tekitades huvide konflikti

vastavalt KVS §-le 21.

2.3. Korruptiivse tegevuse eest said R. L. ja M. L. korruptiivset tulu eraõiguslikult isikult Vaba Ladu rahaliste maksetena. R. L. kuni juhataja

ametikohalt vabastamiseni 15. mail 1998. a ja M. L. kuni A. L. nimel oleva osa võõrandamiseni 05. mail 1998. a. Aktsiaseltsi juhatuse liikmena,

olles vormistatud tööle laotöölise ametikohale, sai R. L. igakuiselt töötasu ja preemiat varjatult T. K. nime all alates 3. aprillist 1995. a kuni

15. aprillini 1998. a kokku 104 159.45 krooni ning M. L. sai igakuiselt töötasu ja preemiat varjatult A. Leiuse nimel alates 2. maist 1995. a kuni

4. märtsini 1996. a kokku 18 540.10 krooni ja varjatult Andrei Lissovi nimel alates 1. märtsist 1996. a kuni 31. märtsini 1998. a kokku 83 829.05

krooni. Aktsiaseltsi aktsionärina kuni 9. juulini 1998. a, varjatult T. K. nime all, sai R. L. omanikutulu dividendidena 1995. aasta eest 38 690.40

krooni ja 1996. aasta eest 140 053.80 krooni. Aktsiaseltsi aktsionärina ja osanikuna kuni 5. maini 1998. a, varjatult A. L. nimel, sai M. L.

omanikutulu dividendidena 1995. aasta eest 38 690.40 krooni ja 1996. aasta eest 140 053.80 krooni.

Tekitades huvide konflikti riigi võimufunktsioonide täitmise ja nende enda varanduslike huvide vahel, põhjustasid R. L. ja M. L. oma korruptiivse

tegevusega majandusliku kasu saamise eemärgil suure kahju Tartu Tolliinspektuuri ja Tolliameti, kui riigivõimu asutuste mainele ning vähendasid

usaldust riigivõimu suhtes, mis on suureks kahjuks riigile.

3. Linnakohus asus seisukohale, et tunnistajate A. R., J. K., T. M., H. L., M. L. ja J. R. ütlustega on leidnud kinnitust, et AS-le Vaba Ladu oli

tagatud nõutaval hulgal tolliinspektoreid, mis aga ei kinnita kohtu arvates, et see oleks olnud soodustus AS-le Vaba Ladu. Olemasolevate tõendite

alusel ei saanud kohus asuda kindlalt seisukohale, et tolliinspektorite vähesus ja suur töökoormus OÜ-s A. V. Monitor oli põhjustatud kohtualuste

soovist takistada firma tööd ja teha tolliinspektorite andmisega soodustusi ainult AS-le Vaba Ladu. Sellel võisid olla kohtu arvates objektiivsed

põhjused, näiteks tööhulga suurenemine. Ka on tunnistaja A. S. väitnud, et kuigi neile ei olnud inspektorit kinnitatud, ei olnud sellega probleeme.

4. Tartu Linnakohtu 6. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Kaire Häniläne ning

apellatsioonkaebuse M. L.-e kaitsja vandeadvokaat Sirje Must.

Protestis paluti kohtualuste suhtes kohaldada reaalset vabadusekaotust, kaebuses taotleti kohtualuse õigeksmõistmist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 6. oktoobri 1999. a otsus täies ulatuses ja mõisteti kohtualused

neile esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsioonkaebus rahuldati, apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et seadusandja ei ole avanud KrK § 1642 lg-s 1 sisalduvat kahju mõistet ning leidis, et KrK § 1642 lg 1 dispositsioonis

sätestatud kahjuna, mida isik oma tegevusega põhjustab riigile, kohalikule omavalitsusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, saab mõista

vaid varalist kahju. Lähtudes nimetatud õigusnormi loogikast asus kolleegium seisukohale, et on alusetu väita, nagu oleks seadusandja näinud ette

eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemisega ka moraalse kahju tekitamise võimaluse. Selle tähendusega võib olla vaid

seadustekstis kasutatav määratlus "muu raske tagajärje saabumine", mida aga käsitletava õigusnormi dispositsioon ette ei näe.

Kuivõrd kriminaalasja materjalidest nähtuvalt M. L. ja R. L. riigile varalist kahju ei tekitanud, puudus kohtukolleegiumi arvates nende käitumises

KrK § 1642 dispositsioonis esitatud kuriteokoosseis. Seoses sellega ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda teisi kohtualustele esitatud süüdistuse

koosseisulisi asjaolusid.

6. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja. Prokurör palus tühistada

õigeksmõistev otsus ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsusega prokuröri kassatsioonprotest rahuldati. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

31. jaanuari 2000. a kohtuotsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

7.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et kuigi ringkonnakohus jõudis teisele järeldusele kuriteo koosseisu olemasolu kohta M. L.-e ja R. L.

tegevuses kui esimese astme kohus, ei nähtu otsusest, milliseid faktilisi asjaolusid pidas ringkonnakohus tuvastatuks. Seetõttu ei ole kohtuotsus

kontrollitav. Motiivide puudumine otsuses on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

7.2. Korruptiivne tulu, vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 5 lg-s 3 sätestatule, tähendab küll üldreeglina varalist tulu, kuid välistatud pole ka

tulu naturaaltasuna, kasuliku vastuteenusena või soodustusena - sellisena, mis pole otseselt rahaliselt hinnatav.

Seetõttu ei saa soostuda väitega, et korruptiivne tegu, mis pandi toime ajavahemikul 20. veebruarist 1995 kuni 27. veebruarini 1999, toob kaasa

vastutuse KrK § 1642 (19. jaanuari 1995. a. redaktsioonis) järgi üksnes siis, kui kahju ja tulu on varaline.

Otsustada kahju ja tulu iseloomu üle saab aga alles siis, kui kohus teeb kindlaks, kas isik oma teoga tekitas kahju, milles see seisnes, kas ta sai

korruptiivset tulu ja kui sai, siis milles see seisnes. Apellatsioonikohtu teoreetiline analüüs peab olema seotud faktiliste asjaoludega.

7.3. Korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel tuleb silmas pidada, et KrK §-d 161 ja 1642 on üld- ja

erinormi vahekorras. Seaduste konkurents välistab üldnormi kohaldamise, kuid juhul, kui isiku käitumises pole erinormis sätestatud

kuriteokoosseisu, võib ta vastutada üldnormi järgi. KrK § 161 koosseisuliseks elemendiks olev oluline kahju võib seisneda nii varalise kui

mittevaralise kahju tekitamises riigi huvidele.

8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. augusti 2000. a otsusega otsustati tühistada Tartu Linnakohtu 06. oktoobri 1999. a kohtuotsus

osaliselt ja seda M. L.-e ning R. L. süüdistusest ühe osa väljajätmises, kus neid süüdistati KrK § 1642 lg 4 p 2 ja 3 järgi muuhulgas ka AS-le Vaba

Ladu põhjendamatute soodustuste tegemises sellega, et tollilao monopoolne seisund turul oli tagatud ka tollilao tööks nõutaval hulgal

tolliinspektorite kindlustamisega ning lugeda tõendatuks M. L.e ja R. L. süü põhjendamatu soodustuse tegemises AS-le Vaba Ladu tollilao tööks

nõutaval hulgal tolliinspektorite tagamise näol, jättes neile KrK § 1642 lg 4 p 2 ja 3 järgi mõistetud karistused muutmata. Muus osas jäeti

linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

8.1. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on jõudnud õigele järeldusele ( 8 kd lk 151), et kohtualuste tegevusega oli AS-le Vaba Ladu tagatud

nõutaval hulgal tolliinspektoreid. Faktilistele asjaoludele aga ei vasta siit edasi tulenev linnakohtu järeldus, et see ei olnud soodustus AS-le Vaba

Ladu, nagu kohtualustele oli süüdistus esitatud, sest selline järeldus ei vasta tunnistajate A. R., J. K., T. M., H. L., M. L. ja J. R. ütlustele (8 kd lk

150).

Selles osas kuulub apelleeritav otsus AKKS § 31 p 2 alusel tühistamisele ning apellatsioonprotestis esitatud taotlus - lugeda tõendatuks

kohtualustesüü põhjendamatu soodustuse tegemises AS-le Vaba Ladu tollilao tööks nõutaval hulgal tolliinspektorite tagamise näol - kuulub

rahuldamisele.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, nagu oleks linnakohus rikkunud KrMK § 274 sätteid ja jätnud

näitamata tõendid, millega süüdistus tõendatuks loeti. Linnakohus on vastavalt KrMK § 274 p 1 sätetele näidanud süüdistuse formulatsiooni, mille

järgi kohtualused olid kohtu alla antud (8 kd lk 136-139). Süüdistuse formulatsioon tuleneb kohtualuste süüdistatavana vastutusele võtmise

määrustest (5 kd lk 165-168 ja 170-173). Linnakohus täitis KrMK § 274 punktide 2, 3, 4 nõuded, näidates kohtulikul uurimisel kindlakstehtud

asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus need asjaolud luges tuvastatuks ning motiivid, miks kohus rajas oma otsuse nimelt nendele tõenditele ja

millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüd tunnistas ja millistel tõenditel see kohtu järeldus põhines (8 kd lk 140-154).

8.3. Ringkonnakohus ei nõustunud väitega, et M. L. ei ole riigile kahju tekitanud ja selleks ei saavat kuidagi lugeda Tartu Tolliinspektuuri ja

Tolliameti kui riigivõimu asutuste maine kahjustamist, sest KrK § 1642 nõudvat materiaalse kahju olemasolu. Kohus märkis, et süüdistuse kohaselt

kohtualused, tekitades huvide konflikti riigi võimufunktsioonide täitmise ja nende endi varanduslike huvide vahel, oma korruptiivse tegevusega

majandusliku kasu saamise eesmärgil põhjustasid riigile suure kahju Tartu Tolliinspektuuri ja Tolliameti kui riigivõimu asutuste maine

kahjustamisega ja riigivõimu suhtes usalduse vähendamisega. Linnakohus on näidanud (8 kd lk 153), milles riigile tekitatud suur kahju seisnes.

Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.

Kohtualused Tartu Tolliinspektuuri juhtivtöötajatena oma korruptiivse teoga kahjustasid tolli kui ühe riigivõimu teostaja autoriteeti ja usaldatavust

ning selle kaudu ka riigivõimu mainet, mis ongi suur kahju Eesti Vabariigile, sest korruptsiooni arenemine ühiskonnas on ohtlik riiklusele

tervikuna. Riigi- ja valitsusasutuste funktsioonid on halvatud, kui nende täitmisel ei lähtuta seadustest, vaid korruptiivsetest eesmärkidest.

Eeltoodut arvestades on apelleeritavas otsuses õigesti tuvastatud, et kohtualused oma kuritegeliku käitumisega tekitasid riigile suure kahju.

Menetlus Riigikohtus

9. Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2000. a otsusele esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud M. L. ja R. L.

9.1. M. L. ei tunnista ennast talle KrK § 164" järgi inkrimineeritud kuritegudes süüdi. Ta leiab, et ringkonnakohus on tema süüdimõistmisel

rikkunud kriminaalmenetluse norme ja kohaldanud vääralt kriminaalseadust. Kassaatori väitel on kohus tema süüdimõistmisel jäänud üldsõnaliseks

ning jätnud konkretiseerimata süüdistuse aluseks olevad teod ja sündmused. Kassaatori arvates ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millega on

tõendatud talle inkrimineeritud kuriteo objektiivne külg, samuti leiab ta, et pole oma tegevusega tekitanud riigile suurt kahju.

9.2. R. L. leiab oma kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on tema süüdimõistmisel ebaõigelt tõlgendanud kriminaalseadust, mistõttu otsus

kuulub tühistamisele. Kassaator väidab, et pole toime pannud ühtki tegu, mis oleks kvalifitseeritav talle KrK § 164" järgi inkrimineeritud kuriteona.

R. L. asub seisukohale, et talle esitatud süüdistus on üldsõnaline ning selles ei ole välja toodud ühtki korruptsioonina käsitletavat tegu. Kassaatori

arvates ei ole põhjendatud ka kohtu seisukoht, et ta tekitas oma tegevusega riigile suure kahju.

9.3. Kokkuvõttes taotletakse kassatsioonkaebustes ringkonnakohtu otsus tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista M. L. ja R. L. neile

KrK § 164" lg p 2 ja 3 järgi õigeks.

10. Riigikohtu istungil toetasid R. L. ja süüdimõistetute kaitsja vandeadvokaat S. Must kassatsioonkaebusi ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör

taotles kaebuste rahuldamata jätmist.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks ega muutmiseks.

11.1. AKKS § 64 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumil alust hinnata

kassatsioonkaebustes toodud väiteid, et süüdimõistetud ei ole toime pannud kohtuotsustega tuvastatuks loetud tegusid ega tekitatud riigile kahju.

11.2. M. L.-e kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtu otsuse tühistamise ühe alusena viidatud AKKS § 39 lg-le 4, mille kohaselt Riigikohus võib

tunnistada oluliseks kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka teisi menetlusosaliste õiguste või muude kriminaalmenetluse eeskirjade

rikkumisi, mis ei ole loetletud AKKS § 39 lg-s 3, kui need on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja

objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Samas ei ole kassatsioonkaebuses esitatud vastavat taotlust ega viidatud

ühelegi kriminaalmenetluse seaduse rikkumisele, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium võiks oluliseks rikkumiseks tunnistada. Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei tuvastanud ka ise ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, milliseid võiks tunnistada olulisteks.

Seetõttu puudub käesolevas asjas alus AKKS § 39 lg 4 kohaldamiseks.

11.3. M. L.-e kassatsioonkaebuses on leitud, et ringkonnakohtu otsus on üldsõnaline ja deklaratiivne ning seetõttu on rikutud AKKS § 39 lg 3 p 7

nõudeid.

AKKS § 39 lg 3 p 7 sätestab, et kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on kohtuotsuses motiivide puudumine. Kassatsioonkaebusest ei

nähtu, et ringkonnakohtu otsuses ei oleks motiive esitatud. Kaebusest nähtub vaid, et kaebuse esitaja ei nõustu ringkonnakohtu poolt esitatud

põhjendustega ja tema arvates on ringkonnakohus teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuses

toodud põhjendustega mittenõustumist ei ole alust käsitleda motiivide puudumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

11.4. Kassatsioonkaebustes esitatud väite osas, et KrK § 1642 sätestatud kuriteo koosseis eeldab ilmtingimata varalise kahju olemasolu, peab

kriminaalkolleegium valikuks korrata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsuses samas kriminaalasjas väljendatud seisukohta, et

korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel tuleb silmas pidada, et KrK §-d 161 ja 1642 on üld- ja

erinormi vahekorras. Seaduste konkurents välistab üldnormi kohaldamise, kuid juhul, kui isiku käitumises pole erinormis sätestatud

kuriteokoosseisu, võib ta vastutada üldnormi järgi. KrK § 161 koosseisuliseks elemendiks olev oluline kahju võib seisneda nii varalise kui

mittevaralise kahju tekitamises riigi huvidele. Oluline on veel selgitada, et kuni 28. veebruarini 1999. a kehtinud KrK § 1642 sõnastuse kohaselt

tekitatakse korruptiivse teoga riigile, kohalikule omavalitsusüksusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende vara põhjendamata

kulutamisega, neile põhjendamatute varaliste kohustuste võtmisega või eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemisega kahju.

Seadus ei nimeta, et see peab olema tingimata varaline kahju. Selline sõnastus on ka igati põhjendatud, sest riigi ametiisik poolt eraõiguslikule

isikule põhjendamatute soodustuste tegemisel võib riigile, kohalikule omavalitsusüksusele ja/või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule tekitatud

kahju olla nii varaline kui ka mittevaraline.

11.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna kriminaalõiguslikult kaitstakse ka selliseid väärtusi, mis ei ole rahaliselt hinnatavad, siis tuleb

vältimatult aktsepteerida kuriteo koosseisulise tunnusena mittevaralist kahju, mille hindamisel ei saa lähtuda samadest kriteeriumidest nagu varalise

kahju hindamisel. Mittevaralise kahju olemasolu või selle puudumine, aga ka mittevaralise kahju kvantitatiivne mõõde (kas on tegemist tavalise,

olulise või suure mittevaralise kahjuga) tuvastatakse kohtu poolt igal konkreetsel juhul eraldi.

Mida käsitada mittevaralise kahjuna tavalises, olulises või suures ulatuses on fakti küsimus. Lahendamaks küsimust, millises ulatuses mittevaralise

kahjuga on igal konkreetsel juhul tegemist, tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna

õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve ? KrK § 1642 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul riigivõimu ja

omavalitsuste usaldusväärsust ning normaalset toimimist. Kahju ulatust võivad muuhulgas mõjustada sellised asjaolud nagu toimepanija

ametiseisundi asend riigi või kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias, korruptiivse tegevuse ajaline kestvus, selle ühekordsus või

süstemaatilisus, põhjendamatute või õigusvastaste toimingute või otsuste toimesfääri sattunud isikute hulk ning nende lokalisatsioon kohalikul,

riiklikul või rahvusvahelisel tasandil, tekitatud kahju laad - millise tasandi võimu- või valitsemisorgani prestiiži ja autoriteeti kahjustati, millises

määras nende usaldusväärsust riivati, kas ja milliseid häireid riigivõimu normaalses toimimises põhjustati jms. Seejuures tuleb arvestada, et

mõnikord on tegu ja kuritegelik tagajärg üksteisest lahutamatud (näiteks on võimuesindaja ebaseaduslikud teod samaaegselt ka võimuorgani

prestiiži ja autoriteedi alandamine).

11.6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et kohtualused on oma kuritegeliku käitumisega

tekitanud riigile suure kahju. Seejuures on ringkonnakohus nõustunud linnakohtu otsuses (linnakohtu otsus lk 18) suure kahju kohta toodud

põhjendustega. Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et suur kahju riigile käesolevas kriminaalasjas seisneb järgnevas: tolliamet oma allstruktuuride

kaudu teostab riigivõimu ja viib ellu Eesti Vabariigi tollipoliitikat, mis peab tagama riigi huvide kaitse ja tollikorralduse arengu kooskõlas

rahvusvahelise praktika üldtunnustatud normidega. Riigivõimu esindajana korruptiivse teo toimepanemine kahjustab tolli kui ühe riigivõimu

teostaja autoriteeti ja usaldatavust nii riigi siseselt kui ka välisriikide silmis, kellega toimub kaubavahetus tolli vahendusel. Tartu Tolliinspektuuri ja

Tolliameti maine kahjustamisega kahjustasid kohtualused riigivõimu mainet, mis on suur kahju Eesti Vabariigile. See vastab ka süüdistustes

esitatud suure kahju sisule.

Seega leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistustes kui ka kohtuotsustes on näidatud, milles seisneb kuriteoga tekitatud suur kahju

riigile. Kohtuotsustes on näidatud ka tõendid, millega on kohtualustele esitatud süüdistus tõendatud ja samuti on põhjendanud, millistel kaalutlustel

kohtud tehtud järeldustele jõudsid.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2000. a otsus M. L.-e ja R. L. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg