3-2-1-145-00 · Riigikohus

3-2-1-145-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. detsembril 2000. a

Agnes Teppo hagi Endel Teppo vastu eluruumist väljatõstmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 6. novembril 2000. a läbi A. Teppo kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-160/00. Istungist võtsid

osa hageja A. Teppo ja tema esindaja vandeadvokaat R. Teeveer ning kostja E. Teppo.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2000. a otsusega jäeti Agnes Teppo hagi Endel Teppo vastu eluruumist

väljatõstmiseks rahuldamata. Kohus tuvastas, et hageja on kantud kinnistusraamatusse Tartumaal

Ülenurme vallas Tõrvandi alevikus Aia 14 asuva kinnistu ? mõttelise osa omanikuna. Hageja ja

kostja abielu sõlmiti 4. novembril 1988. a ja lahutati 8. juulil 1996. a. Hageja omandas korteri Aia 14-

2 Ülenurme Vallavalitsuselt 14. veebruaril 1994. a. PkS § 14 kohaselt on abielu kestel abikaasade

omandatud vara abikaasade ühisvara. Üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks poolte vahel

sõlmitud kokkuleppe kohaselt sai korteri ostuõiguse hageja. Kostja tasus korteri ostmisel osa

ostuhinnast ja maksis peale abielu lahutamist osaliselt korteri kommunaalmakseid. Hageja on küll

kantud kinnistusraamatusse elamu mõttelise osa ainuomanikuna, kuid asjaolud viitavad sellele, et

tegemist on poolte jagamata ühisvaraga. Seetõttu ei kuulu hagi AÕS § 80 ja ES § 11 lg 2 alusel

rahuldamisele. Kuigi kostja ei ole kasutanud seaduses antud võimalust kinnistusraamatu kande

vaidlustamiseks, oleks tema väljatõstmine talle eraldatud ja abielu kestel erastatud korterist

ebaõiglane.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

leidis, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei pea vajalikuks korrata esimese

astme kohtu põhjendusi.

Otsuse põhjenduste kohaselt on õiged hageja väited, et tema on Aia 14 kinnistu ? mõttelise osa

omanik ja vastavalt AÕS §-le 56 lg 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, kuid

need ei anna põhjust hagi rahuldamiseks. Kuna korter omandati abielu ajal, tuleb eeldada, et tegemist

on poolte, s.o endiste abikaasade jagamata ühisvaraga ja seetõttu ei saa hageja selles elamuõiguslikus

vaidluses kinnistusregistri kandele toetuda.

Tõendamata on hageja väide, et poolte abielusuhted olid 1994. aasta alguseks lõppenud.

Abielulahutuse kohtuotsuses ei ole abielusuhete lõppemise aega tuvastatud. Rahvakapitali

obligatsiooni arvestuskaardi järgi kinkis kostja hagejale 1200 EVP krooni veebruaris 1994. a, s.o

samal ajal, kui vormistati korteri erastamine, mis tõendab pigem abieluliste suhete olemasolu. Poolte

suhtest ei või järeldada, et hageja on vaidlusaluse mõttelise osa ainuomanik. Asjakohatud ja

põhjendamata on hageja väited, et ebaõiglane on kinnistu omaniku panemine olukorda, kus ta ei saa

oma vara kasutada ja võimaldada oma terviserikkega lapsele normaalseid elamistingimusi. Hagejal

on seadustest tulenevad võimalused lahendada vara kasutamisega seoses tekkinud probleemid.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Vastavalt kinnistusregistri kandele on hageja Aia 14 ?

mõttelise osa omanik. AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle asjaõigust on ebaõige kandega rikutud,

seadusega sätestatud korras nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja omandiõigust kinnistuosale.

Hageja ei saa vabalt oma omandit vallata, kasutada ja käsutada, kuna endine perekonnaliige ei

vabasta elamispinda. Ringkonnakohus jättis kohaldamata ES § 11 lg 2, mille kohaselt on eluruumi

omaniku endistel perekonnaliikmetel vastavalt omanikuga sõlmitud kokkuleppele õigus kasutada

eluruumi üürilepingu alusel, tasuta kasutamise lepingu alusel, allüürniku õigustes või isikliku

kasutusõiguse teel. Kostjal puudub eluruumi kasutamiseks õiguslik alus. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on

hagejal õigus nõuda kostjalt tema valduses oleva eluruumi vabastamist.

Ringkonnakohus leidis alusetult, et kuna kostja kinkis hagejale 1994. a veebruaris 1200 EVP krooni,

olid poolte vahel pigem abielulised suhted. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et hageja erastas maa

2,5 aastat peale abielu lahutamist oma rahaliste vahendite arvel. Seega on kohus ebaõigesti leidnud, et

tegemist oli ühisvaraga.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Korteri ostu-

müügileping sõlmiti poolete abielu ajal. Kuna abielulahutusegakoos vara ei jagatud, on tegemist

abikaasade jagamata ühisvaraga ja eluruumi kasutamise aluseks on isiklik kasutusõigus.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse väidete ning kostja vastuses

esitatud vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjas ei ole vaidlust selles, et pooled on endised abikaasad, korter erastati abielu ajal, abielu

lahutamisel ega enne kinnistusregistri osa avamist ei ole pooled ühisvara jaganud. Abielu kestel

abikaasade omandatud vara on PkS § 14 kohaselt abikaasade ühisvara. Abikaasade ühisvara osad

loetakse PkS § 19 lg 1 alusel võrdseks. Seetõttu on õige apellatsioonikohtu seisukoht, et kuna korter

omandati poolte abielu ajal ja poolte ühisvara ei ole jagatud, siis ei saa hageja eluruumi kostja

valdusest väljanõudmisel toetuda kinnistusregistri kandele, mille järgi on ta vaidlusaluse kinnistusosa

(korteri) ainuomanik. Kuna pooled ei ole soovinud ühisvara jagada kokkuleppel ega kohtus, siis on

apellatsioonikohus õigesti jätnud asjas kohaldamata ka ES § 11 lg 2, milles sätestatakse õiguslikud

alused eluruumi omaniku endiste perekonnaliikmete eluruumi kasutamisele.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik