3-2-1-134-00 · Riigikohus

3-2-1-134-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. novembril 2000. a

Paul-Olev Mõtsküla hagi Nordika Kindlustuse AS vastu 5970 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 6. novembril 2000. a läbi Paul-Olev Mõtsküla kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/600/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagejale kuuluv sõiduk sai kannatada 6. oktoobril 1997. a toimunud liiklusõnnetuses. Hagiavalduse

kohaselt oli kahju tekitanud sõiduki juhi tsiviilvastutus kindlustatud kostja juures. Seetõttu tekkis

kostjal kohustus hüvitada liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 27 lg 5 alusel hagejale tekitatud kahju.

Hageja esitas kostjale 21. oktoobril 1997. a kahju hüvitamise taotluse. Vastavalt LKS §-le 33 on

kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju 3 kuu jooksul kahju hüvitamise taotluse esitamisest.

Kostja hüvitas kahju 14. oktoobril 1998. a. 3-kuulise tähtaja ületamise korral peab LKS § 33 lg 5

alusel hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja maksma viivist 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui

100% hüvitise summast. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista viivise summas

5970 krooni.

Kostja vastuväitel sai ta kahju tekitanu isiku teada 30. aprillil 1998. a. Sellest hetkest alates tekkis

kostjal kahju hüvitamise kohustus. Hageja esitas kahju hüvitamise taotluse 17. augustil 1998. a ja

kahju hüvitati 13. oktoobril 1998. a.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohtuotsuse põhjendustel määras Tallinna

Liikluspolitsei 5. detsembril 1997. a kahju tekitanud isikule liiklusõnnetuse põhjustamise eest

halduskaristuse. Kahju suurust tõendab 21. oktoobril 1997. a koostatud kalkulatsioon. LKS § 33 lg 1

järgi pidi kostja kahju hüvitama hiljemalt 21. jaanuaril 1998. a. LKS § 1 lg 1 kohaselt on

liikluskindlustus sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanule tagada seaduses

piiritletud liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult.

Kohus mõistis kostjalt välja kahju hüvitamisega viivitamise eest 3176 krooni 5 senti: 0,2% (ehk 11,

94 krooni) päevas 5970 kroonisest hüvitisest, mille maksmisega viivitati 266 päeva.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata.

Vastavalt LKS § 33 lõikele 5 maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja viivist 0,2% vara

taastamiseelsest väärtusest iga liikluskahju hüvitamisel viivitatud päeva eest, kuid mitte enam kui

100% hüvitise summast.

Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui ta viivise väljamõistmisel lähtus

hüvitissummast, mitte vara taastamiseelsest väärtusest, kuid nimetatud summa väljamõistmist ei ole

kostja vaidlustanud.

Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et auto taastamiseelne maksumus oli 15 000 krooni ja tal oleks

õigus saada viivist summas 7980 krooni. Kuna hageja ei esitanud kohtutele selle kohta tõendeid, ei

ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada ega välja mõista viivist suuremas summas.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu poolt LKS § 33 lg 5 väära kohaldamisega. Viivis

liikluskahju hüvitamiseks määratud tähtaja ületamisel on 0,2% vara taastamiseelsest väärtusest iga

viivitatud päeva kohta. Hagihinna arvutamise aluseks on võetud auto taastamiseelne maksumus

15 000 krooni ning viivise päevamääraks 30 krooni. Eelneva menetluse jooksul ei ole hagihinda

vaidlustatud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja p 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kohtud on vääralt kohaldanud LKS § 33 lg 5 sätestatut, millest sõnaselgelt tuleneb, et hüvitamiseks

kohustatud kindlustusandja maksab liikluskahju hüvitamisega viivitamisel viivist 0,2% vara

taastamiseelsest väärtusest iga päeva kohta, kuid mitte enam kui 100% hüvitise summast. Kolleegium

märgib, et linnakohus võttis viivise arvutamise aluseks hüvitise suuruse, mitte vara taastamiseelse

väärtuse, vaatamata asjaolule, et hagiavalduses märgitu kohaselt moodustab viivis 0,2% vara

taastamiseelsest väärtusest iga päeva kohta, kuid mitte enam kui 100% hüvitise summast ja hageja

nõudis viivisena 5970 krooni.

Kostja ei vaidlustanud 5970 kroonist nõuet menetluse kestel esimese astme kohtus ega

apellatsioonikohtus vaid pidas hageja nõuet üldse alusetuks. Esimese astme kohus ei täpsustanud

TsMS § 164 lg 1 kohaselt hageja nõuet ega selle põhjendusi. Apellatsioonkaebuses märkis hageja ise

ka seda, millise arvestusega ta viivise 5970 krooni on saanud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sätteid, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses

vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, miks ta ei võta arvesse hageja nõutud viivise suurust,

sest seda polnud kostja tõepoolest vaidlustanud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses LKS § 33

lg 5 väära kohaldamise. Hageja hinnangul oli auto taastamiseelne väärtus 15 000 krooni ja ta lähtus

sellest hagi esitamisel. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi,

kui lähtus viivise väljamõistmisel hüvitissummast. Kuna kostja ei ole väljamõistetud summa suurust

vaidlustanud, siis ei rahuldanud ringkonnakohus apellatsioonkaebust. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, kuidas mõjutas see asjaolu, et kostja ei vaidlustanud väljamõistetud summa suurust,

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tähelepanuta jätma.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. mai 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Paul Mõtskülale 2. juunil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni

J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik