3-2-1-111-00 · Riigikohus

3-2-1-111-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. novembril 2000. a

OÜ Cardinal hagi Eesti Varakindlustuse AS vastu kindlustushüvitise ja viiviste saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses 30. oktoobril 2000. a läbi OÜ Cardinal

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/240/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

4. märtsil 1997. a toimus Järva maakonnas Türi-Tõrvaaugu teelt lähtuval Palgisihi teel liiklusõnnetus,

milles Tiit Köstneri juhitud Kabala metskonna metsaveok põrkas kokku Kasper Operi juhitud OÜ

Cardinal sõiduautoga. Metsaveoki juht tunnistas sündmuskohal end õnnetuses süüdi ja ilma

liikluspolitseid kohale kutsumata vormistati kindlustusjuhtum Eesti Kindlustuse Järvamaa esinduses.

Eksperthinnangu kohaselt oli sõiduauto taastamisremondi maksumus 16 989 krooni.

Eesti Varakindlustuse AS keeldus kahju hüvitamisest ja teatas sellest hagejale 10. aprillil 1997. a.

Kindlustusandja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustas sõiduauto juht, kes eiras liikluseeskirja (LE) p-

de 100 ja 101 nõudeid. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus

keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest. Eesti

Liikluskindlustuse Fondi kahjuhüvitiste komisjon jättis kindlustusandja otsuse muutmata, millest

teatas hagejale 12. mail 1997. a.

22. juunil 1998. a esitatud hagis palus OÜ Cardinal Eesti Varakindlustuse AS-lt välja mõista LKS

§ 27 lg 5 alusel kindlustushüvitise 16 989 krooni ning LKS § 33 lg 1 ja 5 alusel viivise 426 päeva eest

14 474 krooni.

Tallinna Linnakohtu 25. veebruari 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja

liikluskindlustushüvitis 16 989 krooni. Viivise nõue jäeti rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks nende

kordamist oma otsuses. Ringkonnakohus leidis, et sõiduauto juhi süü LE p-de 100 ja 101 rikkumises

ei ole tõendatud.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ning asi

saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et

ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi.

Muuhulgas märkis kolleegium, et LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle

hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus

4. märtsil 1997. a. Liikluskahju hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale 12. mail

1997. a. Hagi esitati kohtusse 22. juunil 1998. a. Apellatsioonikohus jättis kostja taotluse hagi

aegumise kohaldamiseks aga igasuguse tähelepanuta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega hagi 16

989 krooni ulatuses rahuldati, ja jäeti selles osas hagi rahuldamata. Muus osas jäi linnakohtu otsus

muutmata.

LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul

liiklusõnnetuse toimumisest. Liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a. Liikluskahju hüvitamisest

keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale 12. mail 1997. a. Hagi esitati kohtusse 22. juunil

1998. a, seega enam kui aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab

kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja esitas kooskõlas TsMS §-ga 319 lg 3 27. mail

1999. a taotluse hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi aegumise kohaldamise nõue ei ole käsitletav uue

nõudena TsMS § 319 lg 2 mõttes ja seetõttu ei ole aegumise kohaldamise nõudmine pärast

apellatsioonkaebuse esitamist vastuolus sama paragrahvi 4. lõikes sätestatuga. LKS §-s 27 lg 8 on

kehtestatud kindlustusandjalt varakahju nõudmiseks üheaastane tähtaeg. See on aegumistähtaeg TsÜS

§ 113 mõttes. Kooskõlas TsÜS §-ga 116 algab nimetatud tähtaeg liiklusõnnetuse toimumisest. Kuna

hagi on aegunud, tuleb see jätta rahuldamata.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et LKS §-s 27 lg 8 sätestatud tähtaeg ei ole

aegumistähtaeg, vaid tähtaeg varakahju hüvitamise taotluse esitamiseks kindlustusandjale. Varakahju

taotluse esitamise eelduseks on kindlustusandjale liikluskahjust õigeaegne teatamine. Pärast LKS §-s

27 lg 8 sätestatud taotluse saamist on kindlustusandja kohustatud vastavalt LKS §-le 29 taotluse läbi

vaatama ja LKS §-s 33 ettenähtud tähtaegade jooksul liikluskahju hüvitama või LKS §-s 34

ammendavalt loetletud keeldumisaluste korral hüvitamisest keelduma. Kui kindlustusandja keeldub

liikluskahju hüvitamisest, on kannatanul LKS § 37 järgi õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti

Liikluskindlustus Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse. Selleks ei ole seaduses tähtaega

kehtestatud. Seega kehtib TsÜS §-s 113 lg 1 ettenähtud üldine hagi aegumise tähtaeg.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebuse väidetele vastu. LKS §-s 27 on nimetatud, kes

on nõudeõigus omav ja kes kohustatud isik, milline kahju ei kuulu hüvitamisele ja kui pika aja

jooksul saab varakahju kannatanud isik oma nõudeõigust teostada. Tegemist on nõude esitamise

tähtajaga, mille möödumisel nõue aegub. TsÜS § 113 lg 1 järgi võib seadusega sätestada nõude

aegumise lühendatud tähtaja. Seda ongi LKS §-s 27 lg 8 tehtud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a otsuses sisaldus vaid protsessuaalne etteheide

apellatsioonikohtule, kes oli jätnud täielikult tähelepanuta kostja taotluse kohaldada hagi aegumist.

Osundatud lahendis ei loetud LKS §-s 27 lg 8 kehtestatud tähtaega hagi aegumistähtajaks.

Liikluskahju hüvitamise põhimõtteid reguleeriva LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju

kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast

liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on

teatatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. LKS §-s

28 lg 3 kehtestatud tähtajal liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja

paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale

liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt

asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega

liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks paragrahv 34 lg 1

järgi. Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on

sätestatud LKS §-s 33. Kannatanu huvide kohtulikku kaitset

reguleeritakse LKS §-s 37. Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul õigus

pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või

hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud

tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Kuna liikluskindlustuse

seadus ei kehtesta oma õiguste kaitseks hagi korras kohtusse

pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, kehtib TsÜS § 113 lg 1

sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega pole LKS §-s 27 lg 8

tegemist hagi aegumistähtajaga ja ringkonnakohus on ekslikult

kohaldanud hagi aegumist.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2000. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Cardinal 27. aprillil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik