3-2-1-128-00 · Riigikohus

3-2-1-128-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. novembril 2000. a

AS Ehitajate EEV hagi Valentina Znaiko vastu eluruumi üürilepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 16. oktoobril 2000. a läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli

2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/599/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Valentina Znaiko kasutab üürnikuna AS Ehitajate EEV eluruumi Tallinnas Pae 23-31. Hagis palus AS

Ehitajate EEV lõpetada ennetähtaegselt kostjaga üürilepingu ning tõsta ta eluruumist välja teist

eluruumi vastu andmata. Hagi põhjendustel on kostja jätnud rohkem kui kolm kuud mõjuva põhjuseta

tasumata üüri ja kommunaalteenuste eest.

Kostja vaidles hagile vastu. Võlgnevus tekkis suutmatusest tasuda pensionist igakuiselt nõutud

summat. Võlgnevus omakorda ei võimaldanud tal saada eluasemetoetust. Tallinna Linnakohus jättis

10. veebruari 2000. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tekkis kostjal

võlgnevus mõjuvatel põhjustel: väike pension, kõrged eluasemekulud ja puudulik sotsiaalhoolekanne.

Sageli ületavad igakuised üüri ja teenuste maksed tema pensioni. Võlgnevuse tõttu ei saa ta

eluasemetoetust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtus jättis 25. aprilli 2000. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Otsuse kohaselt ei ole kostja üüri tasumata jätnud pahatahtlikult. Linnakohtu tuvastatud põhjused

nõutud suuruses üüri mittetasumiseks on mõjuvad. Kostja kasutada olevas 2-toalises eluruumis

puudub köök ja vannituba. 1993. aastast tekkinud võlgnevuse tõttu ei võimaldata kostjal kasutada

eluasemetoetust. Alates 1. jaanuarist 1996. a on ta tasunud 100 krooni kuus, alates 1. jaanuarist

1999. a 200 krooni kuus ning alates 1. septembrist 1999. a 400-440 krooni kuus. Käesoleval ajal saab

kostja pensioni 1118 krooni kuus. Kaebuse väide, et kostja ei ole oma majanduslike probleemide

lahendamiseks enne 1999. a oktoobrit vastava ametiasutuse poole pöördunud, ei ole õige. Tallinna

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kirjast nähtuvalt on nimetatud küsimuses

kostja neilt abi palunud ka varem. Kirjast ilmneb, et sotsiaalhoolekande osakond ja hageja on

sõlminud suulise kokkuleppe, mille kohaselt kostja maksab igakuiselt elamispinna eest 40 % oma

pensionist, hageja lõpetab aga tema üürivõlalt viivise arvestamise ja paigaldab korterisse

järelmaksuga veemõõtjad. Kostja paigutamine sotsiaalpinnale ei ole nimetatud kirja kohaselt

õigustatud, kuna kostja tervislik seisund ja iseseisev toimetulek on hea. Samast kirjast nähtuvalt

pöördus kostja 3. oktoobril 1999. a samas küsimuses veelkord sotsiaalhoolekande osakonda, mille

tulemusel korrati eelnevat kokkulepet maksete tasumiseks 40 % ulatuses pensionist, kusjuures hageja

lubas juhinduda sotsiaaltoetuste maksmist reguleerivatest õigusaktidest ning teha vastavad

tasaarveldused. Sotsiaalhoolekande osakond pakkus omapoolse lahendusena toimetulekutoetuse

vormistamist vastavalt kehtivale korrale ning maksegraafiku koostamist üürivõla likvideerimiseks.

Eelnimetatud kirjas sisalduvaid andmeid hageja ümber ei lükanud.

Apellatsioonikohus leidis, et hageja väide, et kostja põhjendas korteriüüri osalist tasumist sellega, et

korteris ei ole mingeid mugavusi, ei ole õige. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et maksed

kasutatud teenuste (küte, soe vesi, vesi ja kanalisatsioon) on ebanormaalselt kõrged, kuid osalist

tasumist põhjendas ta sellega, et ka seadus näeb ette, et vastavad maksed ei tohi ületada 40 % isiku

sissetulekust.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide

rikkumise tõttu ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Hageja leidis, et ringkonnakohus ei vaadanud asja läbi apellatsioonkaebuses toodud piirides ega

hinnanud objektiivselt esitatud tõendeid. Kohtuotsus rajaneb üksnes kostja esitatud tõenditel ja

seletustel. Kohus ei hinnanud hageja väiteid, et hageja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle

majanduslik olukord ei võimalda jätta üürnikelt võlgu sisse nõudmata või üürnike makseid

vähendada seoses nende majandusliku olukorraga. Kostja ei ole saanud eluasemetoetust hagejast

mitteolenevatel põhjustel.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja palus selle jätta muutmata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise tõttu tühistada.

ES § 54 lg 1 p 1 kohaselt võib üürileandja nõuda üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning

väljakolimisest keeldumise korral üürniku jakõigi temaga koos elavate isikute väljatõstmist kohtu

korras teist eluruumi vastu andmata, kui nad on jätnud mõjuva põhjuseta rohkem kui kolm kuud

maksmata üüri või tasumata sama seaduse § 37 3. lõikes nimetatud teenuste ja maksete eest või on

võlgnevus üüri ning nimetatud maksete eest suurem kui kolme kuu üüri ning nimetatud teenuste ja

maksete summa.

Lugenud kostja sotsiaalabi vajaduse võlgnevuse mõjuvaks põhjuseks, ei võtnud kohtud arvesse, et

hageja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle ülesandeks ei ole sotsiaalabi andmine. Sotsiaalhoolekande

seadus (SHS) § 2 p 1 järgi on sotsiaalhoolekanne sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi

osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem. Selle korraldamine on vastavalt SHS § 5 lg-le

1 Sotsiaalministeeriumi, maavanemate ja kohaliku omavalitsuse kohustus. Vabatahtliku

sotsiaalhoolekande alused sätestab SHS § 5 lg 5. Nimetatud sätte kohaselt osutavad vabatahtlikult

sotsiaalhoolekandes osalevad juriidilised ja füüsilised isikud sotsiaalteenuseid ja annavad muud abi

Vabariigi Valitsuse, Sotsiaalministeeriumi, maavanemate või kohaliku omavalitsusorganiga sõlmitud

lepingu või valla- või linnavalitsuse poolt antud tegevusloa ja Sotsiaalministeeriumi poolt antud

riikliku tegevuslitsentsi alusel. Kuna ei ole tuvastatud alust kostja vabatahtlikuks

sotsiaalhoolekandeks, ei võinud kohus kostja sotsiaalabi vajadust lugeda üüri tasumata jätmise

mõjuvaks põhjuseks.

TsMS § 89 lg 2 alusel peab kolleegium vajalikuks kaasata protsessi kohaliku omavalitsusüksuse, kes

korraldab linnas sotsiaalabi ja teenuseid ja vanurite hoolekannet (kohaliku omavalitsuse korralduse

seadus § 6 lg 1). Tulenevalt sotsiaalhoolekande põhimõttest anda abi, kui isiku ja perekonna

võimalused toimetulekuks ei ole piisavad (SHS § 3 p 3), ei tohi sotsiaalabi vajav kostja võimaliku

väljatõstmise korral jääda eluasemeta. SHS § 10 p 4 järgi on kohalikud omavalitsusorganid

kohustatud andma eluaseme isikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda

endale või perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga

kasutamiseks (SHS § 14 lg 1).

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Ehitajate EEV 22. mail 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

T. Vernik, A. Kull, J. Luik