3-2-1-118-00 · Riigikohus

3-2-1-118-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. novembril 2000. a

OÜ Kagu hagi Ülle Rätsepa vastu 182 000 krooni väljamõistmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas avalikul

kohtuistungil 16. oktoobril 2000. a läbi OÜ Kagu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 13. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-116-00. Istungist võtsid osa OÜ Kagu

esindaja Ü. Tikk ja Ü. Rätsepp.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

16. jaanuaril 1996. a sõlmisid OÜ Kagu ja Ülle Rätsepp laenulepingu, mille kohaselt Ü. Rätsepp

laenas OÜ-lt Kagu 45 000 krooni intressiga 8% kuus, kohustudes laenu tagastama 16. aprilliks

1996. a. Intresside ja laenu mitteõigeaegsel tagastamisel lepiti kokku viivis 1,5% tagastamata

summalt päevas ning leppetrahv 90 000 krooni kohustuste mitteõigeaegse ja mittekohase täitmise

korral. 16. aprillil 1996. a pikendasid pooled laenu tagasimaksmise tähtaega kuni 16. maini 1996. a.

20. märtsil 1996. a sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel seati laenu tagamiseks

kostja kinnistule RUDI I hageja kasuks hüpoteek. 23. detsembril 1996. a sõlmisid hageja, kostja ja

AS Hanker kolmepoolse lepingu, mille kohaselt AS Hanker ostis kostjalt puitu ja kohustus puidu eest

hagejale tasuma kostja eest 105 000 krooni.

Hageja palus mõista kostjalt välja 182 000 krooni, millest 45 000 krooni on tagastamata laenu

põhiosa, 25 200 krooni tasumata intressid, 90 000 krooni leppetrahv, 21 800 krooni viivis intressidelt,

ning rahuldada nõue hüpoteegi arvel, mis on seatud laenulepingu tagamiseks.

Tartu Linnakohus rahuldas 9. novembril 1999. a hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 135 000 krooni

hageja kasuks. Linnakohus juhindus hagi rahuldamisel laenulepingu punktist 3, kolmepoolse lepingu

punktist 4, hüpoteegi seadmise lepingu punktist 1.3, kokkuleppe punktist 1, TsK §-st 172 lg 1ja AÕS

§ 333.

Linnakohus leidis, et 23. detsembril 1996. a sõlmitud kolmepoolne leping hageja, kostja ja AS

Hanker vahel on ostu-müügileping, mitte võla ülekandmise leping. Kolmas isik ei võtnud üle

laenulepingust tulenevat kohustust, vaid kohustus tasuma 105 000 krooni hagejale, mida kinnitas

kolmanda isiku esindaja. Sellega on linnakohtu arvates tõendatud, et tegemist ei olnud võla

ülekandmise lepinguga.

Tõendatud on, et kostja ei täitnud nõuetekohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi tagada

laenusumma ning leppetrahv lepingu mittenõuetekohase täitmise puhul. Kuna kostja ei vaielnud

vastu põhisumma ja leppetrahvi suurusele, mõistis linnakohus temalt välja 45 000 krooni põhivõlga

ja 90 000 krooni leppetrahvi, kokku 135 000 krooni. Intresside nõude summas 25 200 krooni ja

viivise nõude intressidelt summas 21 800 krooni jättis linnakohus rahuldamata, kuna 16. aprilli

1996. a lepingu sõlmimiseks oli kostja tasunud intressid ning uusi intresse pooled kokku ei leppinud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. aprillil 2000. a linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse,

millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et 23. detsembri 1996. a lepinguga nõustus hageja võla ülekandmisega

16. jaanuari 1996.a. sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas. TsK § 220 lg 1 kohaselt võib

võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul. Kuna hageja nõustus võla

tasumisega AS Hanker poolt, siis on kostja 16. jaanuari 1996. a laenulepingust tulenevad kohustused

täidetud. Pooled ei vaielnud selle üle, kas nõusolek võla ülekandmiseks oli olemas, vaid selle üle, kas

nimetatud 105 000 krooni kattis ära kogu laenulepingust tuleneva kohustise või ainult osa sellest.

Kolmepoolset kokkulepet tõlgendades asus ringkonnakohus seisukohale, et 105 000 krooni

tasumisega loeti kogu laenulepingust tulenev võlgnevus tasutuks ja hüpoteek kuulus pärast selle

summa tasumist kustutamisele. Nimetatud seisukohale viitab ka hageja esitatud hagi tagamise taotlus,

milles ta palub kostjale kuuluva kinnisasja arestida, kuna AS Hanker oma kohustusi täitnud ei ole.

Samuti leidis ringkonnakohus, et kui ka 105 000 krooni ei oleks katnud kogu laenulepingust tulenevat

võlgnevust, tuleks hagi rahuldamata jätta. Kostja tasus intresse 16. aprillini 1996. a. 16. maiks 1996. a

kostja laenu ei tagastanud ning tal tekkis kohustus tasuda intresse laenusummalt 8 % kuus, s.o kokku

3600 krooni. Hagejal puudus õigus nõuda jätkuvalt intresse, kuna laenuleping lõppes 16. mail

1996. a. Hageja on kätte saanud lepingust tulenevad viivised, seepärast oleks nõue 90 000 krooni

leppetrahvi väljamõistmiseks ka sel põhjusel alusetu. TsK § 191 lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks

(trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on

kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti

täitmisega viivitamise korral.

Hageja seletuse kohaselt on nõue kostja vastu üle 300 000 krooni, kuid hageti 182 000 krooni, millele

lisandub juba tasutud 105 000 kr. Hageja nõue vaidlusaluse laenulepingu järgi on vastuolus heade

kommetega, ning ka see on hagi rahuldamata jätmise aluseks. TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul

õigus leppetrahvi (viivist) vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära

suur, võrreldes kreeditori kahjudega.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Hageja leiab, et kohus kohaldas

ebaõigesti materiaalõiguse norme, samuti rikkus protsessiõiguse normi.

Hageja arvates tulnuks ringkonnakohtul, leides, et laenulepingust tulenev võlg on kolmepoolse

lepinguga kolmandale isikule üle kantud, tuvastada kõigi tehingupoolte tahe. Seda tuvastamata ei

saanud kohus kohaldada TsK § 220 lg 1. Kolmanda isiku esindaja seletas linnakohtu istungil, et

nemad laenulepingust tulenevat võlga üle ei võtnud.

Samuti märgib hageja, et ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest, leides, et nõutav

leppetrahv on ülemäära suur ja vastuolus heade kommetega. Kogu menetluse vältel ei ole kostja sellel

motiivil linnakohtu otsust vaidlustanud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus on põhjendatult

ja õigesti hinnanud kolmepoolset lepingut võla ülekandmise lepinguna. Hageja algatas selle lepingu

alusel kolmanda isiku suhtes pankrotimenetluse laenulepingust tuleneva võla katteks. See menetlus

lõpetati poolte kokkuleppel.

Kostja leiab, et poolte tahteavaldus on väljendatud kolmepoolses lepingus.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et kostja kandis oma võla üle AS-le Hanker ja

kostja kohustis lõppes võla ülekandmise kokkuleppega.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on võla ülekandmisega. Pooled

sõlmisid puidu ostu-müügilepingu. Võla ülekandmise luges ringkonnakohus tõendatuks kreeditori

nõusolekuga. Tähelepanuta on jäänud, et võla ülekandmiseks on TsK § 220 lg 1 järgi vaja ka võla

ülevõtja tahet. Esimese astme kohus tuvastas, et AS Hanker ei soovinud võlga üle võtta.

Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, millistest tõenditest järeldati, et AS Hanker tahe 23. detsembri

1996. a lepingus oli üle võtta Ü. Rätseppa võlg ja vastutada OÜ Kagu ees Ü. Rätseppa laenukohustise

täitmise eest olenemata sellest, kas Ü. Rätsepp talle ostu-müügilepingu täidab.

Kuna ringkonnakohus on jätnud hagi kostja vastu rahuldamata seetõttu, et Ü. Rätsepp oli oma võla

üle kandnud ja ta ei ole enam selle tasumise eest vastutav, siis ei välista kohtuotsuse tühistamist

otsuses lisaks võla ülekandmise motiivile märgitu. Pealegi ei selgu sellest kohtuotsuse osast, millal

tasuti 105 000 krooni hagejale ja kui suur oli sõltuvalt sellest kostja viivis. Laenulepingu punktiga 1

ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt intresside tasumise kohustus tekkis kostjal

laenu tagastamata jätmisest. Alates laenu tagastamata jätmisest 16. mail 1996. a võis kostjal

laenulepingu järgi tekkida leppetrahvi ja viivise maksmise kohustus. TsK § 194 lg 1 kohaselt võib

kohus leppetrahvi ja viivist vähendada selle ülemäärase suuruse tõttu võlgniku taotlusel.

Ekslik on käsitada nõuet heade kommete vastasena nagu ringkonnakohus on otsuses märkinud.

Heade kommete vastane võib liigkasuvõtmise tunnusel TsÜS § 66 lg1 järgi olla tehing. Otsusest ei

selgu, mis on tehingus heade kommete vastane. Heade kommete vastasuse kindlakstegemine esitatud

asjaolude pinnalt pole apellatsioonkaebuse piirest väljumine. Seega on kohtul õigus omal algatusel

kaaluda, mis 16. jaanuari 1996. a laenulepingus on heade kommete vastane liigkasuvõtmise tunnusel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. aprilli 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Kagu 15. mail 2000. a tasutud kautsjon summas 1820 (üks tuhat kaheksasada

kakskümmend) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull