3-1-1-105-00 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Tartus 7. novembril 2000

3-1-1-105-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil

AKKS § 86 lg 1 p 14 alusel läbi Riigiprokuratuuri eriprotesti

E. K. süüdistuses.

Menetlusosalistena võtsid 7. novembril 2000. a toimunud kohtuistungist osa E. K.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 27.juuni 2000. a otsusega tunnistati E. K. süüdi KrK § 164 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis kuud vabadusekaotust

poolkinnises vanglas. Lisakaristusena võeti E. K.-lt ära õigus töötada kolm aastat avalikus teenistuses.

E. K. tunnistati KrK § 164 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 8. juunil 1999. a, töötades X Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusjärelvalve

talituse politseinooreminspektori ametikohal, olles peatanud kontrollimiseks sõiduauto, mida juhtis juhiloata ning alkoholijoobes J. R., jättis

viimase poolt pakutud 1000.- krooni suuruse altkäemaksu eest koostamata protokolli liikluseeskirjade rikkumise kohta. J. R.-lt sai ta kohe

altkäemaksuna 500.- krooni. Kuna viimasel sel momendil rohkem raha ei olnud, sai ta ülejäänud rahasumma vastavalt eelnevale kokkuleppele

altkäemaksu vahendamist matkinud R. K.-lt 11. juunil 1999. a.

Kohus leidis, et E. K.-i poolt viidi altkäemaksu võtmine lõpule. Tunnistaja J. R. ütlustega luges kohus tõendatuks, et viimane andis kohtualusele

500.- krooni, kuna ei soovinud trahvikviitungi vormistamist. Tunnistaja R. K. ütlused kinnitasid tema kui vahendaja ja J. R. vahelist kokkulepet

500.- krooni üleandmise kohta E. K.-le.

E. K.-i süüd kinnitasid lisaks veel tunnistajate V. V.-i ja M. L. ütlused; jälitustegevusel salvestatud helilint ja selle stenogramm; kohtuistungil

avaldatud R. K., M. L. ja E. K.-i telefonikõnede väljavõtted ja asitõendite vaatlusprotokoll.

Kohus leidis ühtlasi, et kogutud tõendid ja uuritud materjalid ei viita teistele isikutele, keda oleks vajalik käesolevas kuriteo faktis veel võtta

kriminaalvastutusele. J. R. suhtes oli tehtud kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrus, samuti ei pidanud kohus vastavalt KrK §-le 1641

lg 3 põhjendatuks R. K. kriminaalvastutusele võtmist.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja Tanel Pürn, milles taotleti süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja asja

uueks arutamiseks saatmist maakohtusse.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumisega ja saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et kogutud tõendid ei viita teistele isikutele, keda oleks veel vajalik käesoleva kuriteo faktis

kriminaalvastutusele võtta. Kuivõrd altkäemaksu võtmine on mõeldamatu ilma andmiseta, siis tulnuks ringkonnakohtu arvates maakohtul KrMK

§ 189 p-st 2 juhindudes E. K.-i kohtu alla andmisel otsustada J. R. seisund antud kuriteosündmuses.

Kohus tuvastas, et kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse kohaselt keelduti J. R. kriminaalvastutusele võtmisest kuriteo koosseisu

puudumise tõttu. Samas määruses asus uurija seisukohale, et on alused J. R. vastutusest vabastamiseks.

Kriminaalkolleegium märkis, et KrK § 165 lg 3 kohaselt vabastatakse altkäemaksu andja karistusest, kui ta pärast altkäemaksu andmist

vabatahtlikult teatab toimunust kirjalikult. KrK § 49 lg 1 sätestab, et karistusest vabastatakse ainult seaduses ettenähtud alustel ning see kuulub

kohtu pädevusse. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt toimub karistusest vabastamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

Eeltoodut tulnuks ringkonnakohtu hinnangul ka maakohtul E. K.i kohtu alla andmise otsustamisel arvestada ja saata kriminaalasi täiendavaks

uurimiseks. Ringkonnakohus leidis veel, et altkäemaksu andmise-võtmise ühisel kohtueelsel ja kohtulikul menetlemisel oleks tagatud kriminaalasja

igakülgne, täielik ja objektiivne uurimine.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Tatjana Tamm, kes palub määrus tühistada seoses

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ning saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

4.1 Protestis nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et uurija määrus, millega keelduti J. R. suhtes kriminaalvastutusele võtmisest, ei ole

seadusega kooskõlas. Samas aga ei nähtu vaidlustatavast kohtumäärusest, millega on raskendatud tõe tuvastamine altkäemaksu võtja suhtes. Kohus

ei ole ka põhjendanud, miks ei kuulu antud juhul rakendamisele KrMK § 216 lg 1 sätted, mille kohaselt juhul, kui kohus tuvastab kohtuistungil, et

kuriteo võis toime panna isik, kes ei ole kohtu alla antud, teeb määruse materjalide eraldamiseks ning saadab need prokurörile.

4.2 Ringkonnakohtu määruses puuduvad ka motiivid maakohtu otsuses toodud E. K.-i süüstavate tõendite kogumi ümberlükkamise kohta. Kuriteo

toimepanemine kohtualuse poolt on tuvastatud ka R. K. ja teiste tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, miks on E. K.-i

süüküsimus lahutamatult seotud J. R. tegevusega.

4.3 Prokurör viitab asjaolule, et ringkonnakohus on oma määruses lähtunud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-123-97 väljendatud seisukohtadest. Samas

on aga peale nimetatud kohtuotsust Riigikohus lahendanud kriminaalasju, kus kohtu alla oli antud vaid altkäemaksu andja üksinda või vastupidi.

Protestis viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-19-98, kus kohtu all olid vaid altkäemaksu võtjad, altkäemaksu andja oli aga tunnistaja staatuses,

kusjuures tegu ei olnud ka kuriteo matkimisega. Selles otsuses ei väljendatud aga arvamust, et altkäemaksu andja staatus oleks valesti määratletud.

4.4 Eeltoodu alusel märgib prokurör, et seadusest ei tulene kategoorilist nõuet, et altkäemaksu kriminaalasjades peab kohtueelne ja kohtulik

uurimine toimuma ühiselt nii altkäemaksu andja kui ka võtja suhtes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

kuulanud ära prokuröri, kes taotles erikaebuse rahuldamist ning kaitsja, kes palus jätta kaevatav määrus muutmata,

l e i d i s :

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a määruses toodud põhistustega ning peab vajalikuks eriti

rõhutada alljärgnevat.

KrMK § 189 p 2 alusel on kohtud isiku kohtu alla andmisel kohustatud kontrollima, kas kõik isikud, keda oli alust kriminaalvastutusele võtta, on

vastutusele võetud. Sellest tuleneb, et kõikide sama süüdistusega seotud isikute kriminaalasju tuleb arutada ühes kohtumenetluses. Kriminaalasja

eraldamist lubatakse vastavalt KrMK § 118 lg-le 2 vaid neil juhtudel, kui see on hädavajalik ning kui see ei avalda mõju kriminaalasja igakülgsele,

täielikule ja objektiivsele uurimisele ning lahendamisele. Seega on tegemist erandiga, mille lubatavuse üle otsustamise ainupädevus on igal

konkreetsel juhtumil kriminaalasja arutaval kohtul.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 72 lg-st 2 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a määrus E. K.-i süüdistusasjas jätta muutmata, eriprotest jätta rahuldamata.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg