3-3-1-46-00 · Riigikohus

3-3-1-46-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. novembril 2000

Peep Lassi kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 84 p. 2 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

12. oktoobril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Peep Lassi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/171/00.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Peep Lassi esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

P. Lass vabastati teenistusest vastavalt rahandusministri 7. oktoobri 1999. a. käskkirjale nr. 71k "ATS

§ 84 p 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüütegude- teenistuskohustuste täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmise ning ametiasutusele varalise kahju tekkimise eest usalduse kaotuse tõttu".

Käskkirja kohaselt sõlmis Rahandusministeeriumi asekantslerina töötanud P. Lass 8. aprillil 1999

ostu-müügi lepingu, mille alusel võõrandati Rahandusministeeriumi valduses olev riigivara,

sõiduauto Audi A6 füüsilisele isikule, rikkudes Riigivaraseaduse § 27, 28 ja 32 lg. 3, kuna P. Lassil

puudus volitus allkirjastada riigivara võõrandamise leping ning riigivara ei müüdud avalikul

enampakkumisel. Lepingu sõlmimine põhjustas Rahandusministeeriumi hinnangul riigile olulist

varalist kahju, kuna riigivara müüdi füüsilisele isikule sõiduki turuhinnast odavamalt, st. sama

hinnaga, millega ministeerium ostis sõiduauto äriühingult, kes tegi riigile kui olulisele kliendile

märkimisväärse hinnasoodustuse. Rahandusministeeriumi põhimääruse kohaselt asekantsler riigivara

ja omandireformi küsimustes jälgib ja analüüsib riigivara arvestuse täpsust ja sellega tehtavate

tehingute efektiivsust. P. Lass rikkus ülalnimetatud lepingu sõlmimisega neid teenistuskohustusi

jämedalt.

5. novembril 1999 esitas P. Lass Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

rahandusministri 7. oktoobri 1999. a. käskkiri nr. 71k täielikult seadusevastaseks, ennistada kaebaja

teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Hilisema taotluse kohaselt

palus P. Lass lugeda teenistussuhe lõppenuks ja vabastada ta teenistusest omal algatusel ning

kohustada Rahandusministeeriumi maksma hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses vastavalt ATS §-le

135 lg. 2.

Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-605/2000 tunnistati P. Lassi

distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks ja rahandusministri 7. oktoobri

1999. a. käskkiri nr. 71k seadusevastaseks. Kohus tegi Rahandusministeeriumile ettepaneku asi uuesti

läbi vaadata ja teha uus otsus, millega muuta teenistussuhte lõpetamise alust ja lugeda kaebaja

teenistusest vabastatuks tema enda algatusel, ning mõistis Rahandusministeeriumilt P. Lassi kasuks

välja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse, kuna kaebaja loobus ennistamisest.

P. Lass ja Rahandusministeerium esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

Ringkonnakohtu 9. juuni 2000. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/171/00 tühistati halduskohtu otsus ja

tehti uus otsus. Ringkonnakohus jättis rahuldamata P. Lassi apellatsioonkaebuse ning rahuldas

Rahandusministeeriumi apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldustega

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja osas. Distsiplinaarsüüteost teadasaamise ajaks ei saa pidada

8. aprilli 1999, mil tehingust sai teada sel ajal rahandusministeeriumi kantslerina töötanud A. Lellep,

kes oli ise kõnealuse tehingu üheks pooleks. 21. aprillil 1999 ametisse asunud

Rahandusministeeriumi uus kantsler A. Järvan ei olnud tehingust teadlik teenistusse astudes, vaid

alles 2. oktoobrist 1999, mil Kaitsepolitsei küsis temalt selgitusi auto müügiga seonduvate

dokumentide kohta. Asjas pole tõendatud, et ministrile said P. Lassi süüteoga seonduvad

dokumendid, mille alusel oleks olnud võimalik otsustada tema distsiplinaarkorras karistamise

küsimust, teatavaks enne Kaitsepolitsei poolt 20. septembril 1999 Rahandusministeeriumis teostatud

läbiotsimist. Kuna nii kantsler kui minister, kellele asekantsler ametialaselt allus, said tehingust teada

peale 20. septembril 1999 toimunud läbiotsimist, määrati distsiplinaarkaristus P. Lassile kuu aja

jooksul nimetatud sündmusest ja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguse täpse

kuupäeva tuvastamine ei ole antud juhul oluline.

Ringkonnakohus leidis:

1. Halduskohus on tuvastanud, et P. Lass ei vaidlusta volituste puudumist ministeeriumi nimel

tehingu sõlmimiseks ega tema poolt teenistuskohustuste rikkumist. Ministri seisukohta auto

soetamise mittevajalikkuse kohta ei saa käsitleda auto müügi korraldusena.

2. Väär on P. Lassi apellatsioonkaebuse väide, et tehinguga vormistati ministeeriumi loobumine

riigihanke korras auto omandamisest. Vastavalt 8. aprilli 1999. a. lepingule Rahandusministeerium

müüs ja A. Lellep ostis sõiduauto.

3. Käskkirjas on hinnang, et ostu-müügilepingu sõlmimisega rikkus P. Lass teenistuskohustusi

jämedalt. Teenistusest vabastamist ja vastavat käskkirja ei saa lugeda motiveerimatuks ja

seadusevastaseks üksnes seetõttu, et vaidlustatud käskkirjas ei ole põhjendatud, miks toimepandud

rikkumist hinnatakse jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks.

4. Kui ametnik võõrandab ebaseaduslikult riigile kuuluvat vara turuväärtusest odavamalt, on tegemist

riigile varalise kahju tekitamisega, sest saamata jäänud tulu näol on tegemist vara vähenemisega, mis

on kahju liik.

P. Lass esitas 10. juulil 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

9. juuni 2000. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator väidab:

1. Distsiplinaarkaristus on määratud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud tähtaega

rikkudes. Ministri poolt tehingust teadasaamise ajaks tuleb lugeda 9. aprill 1999, kui ministeeriumi

arvele laekus ostu-müügilepingu alusel raha ja kantsler A. Järvani puhul tema teenistusse astumise

päev 21. aprill 1999 või hiljemalt 15. juuli 1999, mil ta pidi allkirjastama teise kvartali statistilise

aruande. Ministril peab olema ülevaade ministeeriumi tööst ja laekumistest. Kantslerina ametisse

astuvale isikule peavad olema teada ka varasemad tehingud, sealhulgas transpordivahendite müügiga

seonduv. Sõiduautode ostmine ja müümine ei ole Rahandusministeeriumi jaoks igapäevane tegevus ja

ei saa seetõttu olla tähelepandamatu.

2. Rahandusministeeriumi ja A. Lellepi vahelise lepingu eesmärk oli AS-le Reval Auto ülekantud

rahaliste vahendite taastamine ministeeriumi omatulu vahendite arveldusarvel. Kohtutes pole

tõendamist leidnud, et tegemist oli riigivaraga ega tuvastatud, miks soetatavast riigivarast loobumist

käsitleti riigivara võõrandamisena.

3. Teenistuskohustusteks on ka ülesanded, mis tulenevad teenistussuhte olemusest. Kui teenistuja

käitub ministri kui riigivara valitseja soovide kohaselt ja üritab saavutada ministri soovile vastavat

faktilist olukorda, ei saa ta süüliselt toime panna distsiplinaarsüütegu.

4. Töötajate materiaalse vastutuse ja materiaalse kahju tekitamise eest vastutuse küsimusi reguleerib

Töökoodeks, millest tulenevate põhimõtete kohaselt ei ole materiaalse kahjuna tööandjale käsitletav

saamata jäänud tulu, vaid ainult reaalne varaline kahju.

Rahandusministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse:

1. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse tegemisel tuvastanud kõik antud õigussuhte jaoks vajalikud

asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole rikutud karistuse määramise tähtaega. Kassaator

pole esitanud tõendeid selle kohta, et ministrile ja kantslerile said varem teatavaks tehinguga seotud

dokumendid, mille alusel oli võimalik otsustada P. Lassi distsiplinaarkorras karistamise küsimust.

2. Auto müümisel oli tegemist riigivara võõrandamisega.

3. Ministri seisukohta auto soetamise mittevajalikkuse kohta ei saa käsitleda kui korraldust auto

müümiseks volituseta ja Riigivaraseadust rikkudes.

4. Kui ametnik ebaseaduslikult võõrandab riigile kuuluvat vara alla turuväärtuse, on tegemist riigile

varalise kahju tekitamisega. Saamata jäänud tulu antud kontekstis tuleb käsitleda kahju liigina.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. ATS § 84 p. 2 järgi on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või

niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. ATS § 118 lg. 1 kohaselt võib ametniku teenistusest

vabastada sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. ATS § 118 lg. 2 lubab usalduse

kaotuse eest, s.o. ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu

süülise loomise eest distsiplinaarkorras vabastada ka esmakordse üleastumise korral.

2. P. Lass vabastati teenistusest seetõttu, et ta müüs ilma volituseta ja Riigivaraseadusega ettenähtud

avalikku enampakkumist korraldamata A. Lellepile Rahandusministeeriumi valduses oleva sõiduauto

selle harilikust hinnast madalama hinnaga, tekitades sellega riigile olulise varalise kahju.

Riigivaraseaduse § 28 lg. 3 kohaselt võib riigivara üldjuhul füüsilistele ja eraõiguslikele juriidilistele

isikutele võõrandada ainult vara harilikule väärtusele vastava tasu eest. Asjaõigusseaduse § 29 lg. 2

kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Juhul, kui riigivara

võõrandamisel ei järgita Riigivaraseaduse seda nõuet ja võõrandatakse vara hinna eest, mis on

madalam vara harilikust väärtusest, siis sellise tehingu tulemusena riigi varaline sfäär väheneb.

Võõrandatava vara turuhinna ja müügihinna vahe on käsitletav varalise kahjuna. Ka siis, kui riigivara

soetati turuhinnast madalama hinnaga, on vara väärtuseks turuhind.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et P. Lass on

riigivara selle harilikust väärtusest madalama hinna eest võõrandades tekitanud riigile varalist kahju.

Riigikohus ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist oli saamatajäänud tuluga. Kahju,

mis tekitati asja müümisel turuhinnast madalama hinnaga, on otsene tegelik kahju.

3. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue

kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates

päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu halduskolleegiumi järeldustega

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja osas. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et

distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole rikutud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-s 6

sätestatud tähtaega, kuna nii kantsler kui minister, kellele asekantsler ametialaselt allus, said tehingust

teada peale 20. septembril 1999 toimunud läbiotsimist. Seega on 7. oktoobril 1999. a.

distsiplinaarkaristuse määramisel peetud kinni TDS §-s 6 lg. 1 sätestatud ühekuulisest tähtajast.

Ülaltoodud põhjustel ei kuulu P. Lassi kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Peep Lassi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2000. a.

otsus haldusasjas nr. II-3/171/00 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 7. novembril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann