3-2-1-129-00 · Riigikohus

3-2-1-129-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. novembril 2000. a

Eesti Varakindlustuse AS hagi Ülo Tuusise ja Danel Tuusise vastu 11 850 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 9. oktoobril 2000. a läbi Eesti Varakindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-174/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt toimus 1. juunil 1997. a Põlva maakonnas Valgjärve vallas Tartu-Võru

maanteel Vissi kaupluse juures liiklusavarii. Alkoholijoobes Ü. Tuusis sõitis D. Tuusisele kuuluva

sõiduautoga VAZ-2106 kõrvalteelt peateele ning põrkas kokku peateel liikunud AS Tarbus

autobussiga Ikarus 26027. Hageja palus AS-le Tarbus väljamakstud kindlustushüvitise 11 850 krooni

kostjatelt välja mõista solidaarselt.

Kostjad leidsid, et nõutav hüvitis on liiga suur ja esitasid spetsialisti arvamuse, mille kohaselt kahju

on 4065 krooni.

Tartu Linnakohus rahuldas 10. mai 1999. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 11 850

krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kindlustusandjal liikluskindlustuse seadus (LKS)

§ 38 lg 2 p 2 järgi õigus esitada regressinõue kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui

sõiduki juht juhtis sõidukit alkoholijoobes. Ü. Tuusise süü alkoholijoobes liiklusavarii põhjustamises

on tõendatud liikluspolitsei otsusega. Kindlustusvõtjaks on liikluskindlustuse poliisi järgi D. Tuusis.

Kohus leidis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb aluseks võtta hageja esitatud bussi tehnilise ülevaatuse

tulemusena tehtud kalkulatsioon ja kostja esitatud spetsialisti avarii dokumentide ja kirjelduste

vaatluse tulemusena saadud pealiskaudne arvamus tuleb lükata tagasi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus lõpetas hageja avalduse alusel 14. jaanuari 2000. a määrusega D. Tuusise

suhtes asja menetluse.

Tartu Ringkonnakohus muutis 20. aprilli 2000. a otsusega linnakohtu otsust ning mõistis Ü. Tuusiselt

välja 4 065 krooni ja jättis kohtukulu poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, TsK

§ 460 lg 1 järgi tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui

seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Hageja maksis AS-le Tarbus kindlustushüvitise välja

ja nõuab kostjalt tagasi 11 850 krooni. Kindlustusandjal on LKS § 38 lg 2 p 2 järgi õigus esitada

tagasinõue sõidukit alkoholijoobes juhtinud isiku vastu. Regressinõudeks on kindlustushüvitis, mille

kindlustusandja maksis välja liikluskahju kandnud isikule. Kannatanu kantud ja väidetavad vajalikud

kulutused peavad LKS § 30 lg 4 kohaselt olema dokumentaalselt tõendatud ning kindlustusandja ei

pea juhinduma hüvitise summa arvutamisel kannatanu tegelikult tehtud kulutustest, vaid lähtuma vara

taastamiseks või asendamiseks vajalikest põhjendatud kulutustest.

Kumbki pool peab TsMS § 91 lg 1 kohaselt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited. AS Tarbus ei esitanud hagejale dokumente bussi remondiks kulutatud materjalide,

asendamiseks soetatud detailide maksumuse ning tehtud remonttööde tasu arvestamise kohta.

Kahjuhüvitise määramisel ei ole taotleja arvestanud vara kindlustusjuhtumieelset kulumit. Kostja on

põhjendatult seadnud kahtluse alla AS Tarbus koostatud kalkulatsiooni. Kostja esitas autotehnika

spetsialisti A. Palmi kirjaliku, toimiku materjalidele tugineva ja motiveeritud arvamuse bussi

taastamisremondi maksumuse kohta. Selle järgi on taastamistööde kogumaksumus on 4 065 krooni.

Esitatud arvamus on käsitatav TsMS § 130 lg 5 sätestatud asja tundva isiku arvamusena, mida kohus

hindab dokumentaalse tõendina. Hageja vastuväide, et A. Palm ei saanud arvestada bussi varjatud

vigastusi, on küll iseenesest õige, kuid selle asjaolu tõttu ei saa pidada tema arvamust ebaõigeks

väliseid vigastusi puudutavas osas. Kuna hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, kas ja millised

sisemised vigastused avariis kannatada saanud bussil olid, siis tuleb lähtuda ainult välistest

vigastustest ning rahuldada hagi Ü. Tuusise vastu ainult selles osas, mida ta tunnistab.

Alusetu on käsitluskulu 750 krooni nõue. LKS § 38 lg 1 sätestab, et pärast liikluskindlustuse seaduse

§-s 2 sätestatud kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist on Eesti Liikluskindlustuse

Fondil õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja

liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Hageja seisukoht, et LKS § 38 lg-

s 1 sätestatud kindlustusjuhtumi käsitluskulu väljamõistmise õigus laieneb ka kindlustusandja LKS

§ 38 lg-s 2 järgi esitatud regressinõuetele, on ekslik ega tulene seaduse mõttest. Käsitluskulu ei ole

osa vastutusest, mille eest kindlustusvõtja ennast kindlustab. Seega ei ole kindlustusandja

kindlustusjuhtumi käsitlemiseks tehtud kulu regressi korras sissenõutav. Juhul, kui seadusandja oleks

tahtnud käsitluskulude hüvitamise kohustuse panna ka liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud

sõidukite juhtidele, siis oleks see sõnaselgelt sätestatud LKS § 38 lg-s 2.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, mis puudutab käsitluskulu 750

krooni ja remondimaksumuse 7 035 krooni väljamõistmata jätmist.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud LKS § 38 sätteid käsitluskulu osas. TsÜS § 2 lg 1 kohaselt

tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse mõttest. Kuigi LKS § 38

lg-s 2 ei kordu väljend ?juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused?, tuleb regressinõude sisse arvestada

nii liikluskahju hüvitamisel kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. See tuleneb LKS §-s 38 lg-

st 1 ja kehtib nii Eesti Liikluskindlustus Fondi kui ka kindlustusandja suhtes.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 95 lg 1 nõudeid sellega, et ei hinnanud objektiivselt

spetsialisti arvamust, vaid andis sellele tõendile määrava tähtsuse. Nimetatud arvamus on koostatud

fotode põhjal, mis ei võimalda spetsialistil tajuda bussi sisemisi vigastusi. Millegagi ei ole ümber

lükatud AS Tarbus remondikalkulatsioonis vajalike tööde nimekirja p-des 8-11, 13 ja 15 märgitud

tööde tegemise vajadus.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Teise isiku tekitatud kahju hüvitanud isikul on TsK § 460 lg 1 kohaselt tagasinõudeõigus (regress)

selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra.

Kindlustusandja regressiõigus on sätestatud LKS § 38. Pärast liikluskindlustuse

seaduse §-s 2 sätestatud kindlustamata sõidukiga tekitatud

liikluskahju hüvitamist oli Eesti Liikluskindlustuse Fondil LKS § 38

lg 1 kuni 16. juulini 1998 a. kehtinud sõnastuse kohaselt õigus nõuda liikluskahju

põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja

nii liikluskahju hüvitamisel kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud

kulutused. Kuna see paragrahv käsitleb kindlustusandja

regressiõigust, siis tuleb paragrahvi esimese lõike põhjal

järeldada, et kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on

regressi korras õigus nõuda sama paragrahvi teises lõikes märgitud

juhtumitel nii liikluskahju hüvitamise kui ka juhtumi käsitlemise

kulutusi. Regressinõude võib kindlustusandja esitada kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud

isiku vastu LKS § 38 lg 2 p-de 1 kuni 6 juhtudel. Kindlustusandjal ja Eesti

Liikluskindlustuse Fondil on õigus esitada regressinõue LKS § 38

lg 2 p 2 kohaselt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isiku vastu. Kuna

kohtud on tuvastanud, et kostja juhtis autot alkoholijoobes, siis on

hagejal õigus nõuda kostjalt kindlusjuhtumi käsitlemisel tehtud

kulutuste hüvitamist.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on rikkunud

TsMS § 95 lg 1, mille kohaselt kohus hindabseadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Rahuldades

hagi osaliselt osas, mida kostja tunnistas, ei ole

apellatsioonikohus põhjendanud, miks AS Tarbus

remondikalkulatsioonis vajalike tööde nimekirja p-de 8-11, 13 ja 15

all märgitud tööd ei olnud vajalikud ja mille tõttu kalkulatsioonis

märgitud bussi sisemised vigastused ei ole tingitud avariist.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2000. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Sampo Eesti Varakindlustusele 18. mail 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik