3-1-1-96-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. oktoobril 2000

3-1-1-96-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

S.M. süüdistuses KrK § 2074 järgi.

26. septembril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa S.M. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Mašinile oli esitatud süüdistus KrK § 2074 järgi selles, et ta ebaseaduslikult omandas ja hoidis kuni 31. märtsini 1999. a oma elukohas kahte

elektridetonaatorit, mis vastavalt eksperdi arvamusele olid kasutamiskõlblikud.

Kinnipidamise ajal oli S.M. kuulutatud tagaotsitavaks seoses vahi alt põgenemisega 28. mail 1997. a.

2. Ida-Viru Maakohtu 28. märtsi 2000. a otsusega mõisteti S.M. talle esitatud süüdistuses õigeks tõendite puudulikkuse tõttu.

Kohus märkis, et eeluurimise käigus on rikutud KrMK § 105 lg 2 sätteid, kuna 26. maini 1999. a viidi kohtueelset uurimist läbi Kohtla-Järve Politseijaoskonnas,

kuigi see pidanuks toimuma Kaitsepolitseis.

Samuti rikuti kohtualuse kaitseõigust tema ülekuulamisel tunnistajana 25. mail 1999. a, kuigi ta osales seal sisuliselt kahtlustatavana. Lisaks sellele ei kontrollitud

S.M. sõrmejälgede olemasolu detonaatoritel ning jäid teostamata veel mitmed uurimistoimingud tõendite kogumiseks.

3. Maakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Larissa Prokopenko apellatsioonprotesti, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja kohtualuse

süüdimõistmist KrK § 2074 järgi.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusega apellatsioonprotest rahuldati ja maakohtu otsus S.M. õigeksmõistmises tühistati.

Kohtualune mõisteti süüdi KrK § 2074 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti karistusele Ida-Viru Maakohtu

10. juuni 1999. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele kümme aastat vabadusekaotust.

Kriminaalkolleegium ei pidanud oluliseks kaitseõiguse rikkumiseks asjaolu, et S.M. kuulati üle tunnistajana, kuigi ta sisuliselt oli kahtlustatava rollis. Neid tema

poolt antud ütlusi ei kasutatud ei süüdistuses ega kohtus, kuna nad ei sisaldanud olulist informatsiooni.

Kohus tunnistas küll eeluurimise puudujääke, kuid märkis samas, et detonaatorite leidmist tema asjade hulgast ei eita ka kohtualune. Seega leidis kohtu arvates

tõendamist detonaatorite tema juurest leidmise fakt.

Kohus ei pidanud asjakohaseks kaitsja väidet, et S.M. asjade läbiotsimisel puudusid manukad ja ka prokuröri luba. Kohtualuse näol oli tegemist tagaotsitavaks

kuulutatud vahi alt põgenenud isikuga ning viimase kinnipidamisel tema isiklike asjade läbivaatuseks ei ole vajalik prokuröri luba ega ka manukate juuresolek.

Kohus leidis, et hinnata saab vaid tunnistajate A.M., A.R. ja A.A. ütlusi selle kohta, et detonaatorid leiti S.M. kinnipidamisel tema asjade hulgast ning selle juures

viibis ka kohtualune. Kriminaalkolleegium ei leidnud alust, miks mainitud tunnistajad peaks valetama ja süütõendeid fabritseerima. Mingeid fakte selles osas ei

esitanud ka kohtualune. Kohus märkis veel, et kui nimetatud tunnistajad oleks ette planeerinud süütõendite kunstliku fabritseerimise, oleks ilmselt sooritatud ka kõik

vajalikud uurimistoimingud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas S.M. kassatsioonkaebuse, milles taotletakse süüdimõistva otsuse tühistamist ja tema õigeksmõistmist.

5.1 Kassaator eitab süüd talle inkrimineeritud kuriteos ning väidab, et ringkonnakohus pani talle sisuliselt enda süütuse tõendamise kohustuse öeldes, et ta ei ole

esitatud tõendeid, miks oleksid tunnistajad pidanud toime panema kuriteo. Sellega aga rikuti KrMK § 19 sätteid. Samuti on kohus rikkunud KrMK § 47 ja § 49

sätteid ja langenud sisuliselt oletustesse.

5.2 Kassaator märgib, et kohus ei rahuldanud tema taotlust tunnistaja A.A. väljakutsumiseks ja küsitlemiseks. Teiste kohtu poolt viidatud tunnistajate ütlused ei

olnud aga täielikud. Sisuliselt pole ringkonnakohus motiveerinud, miks ta ei nõustunud esimese astme kohtu õigeksmõistva otsusega.

6. Riigikohtu istungil esinenud S.M. kaitsja pidas oluliseks rõhutada, et seadusele mittevastav kohtualluvus on rõhutanud kahtlusi tõendite usaldusväärsuses ja

eeluurimisel menetlusnormide eiramisest tingitult rajaneb apellatsioonikohtu süüdimõistev otsus oletusel, mille kummutamise kohustusega on koormatud kohtualust.

Prokuröri hinnangul on KrMK § 105 lg 2 nõuete rikkumine sisuliselt ebaoluline ja ei anna küllaldast alust Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 2000. a otsuse

tühistamiseks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis, et vaidlustatud kriminaalasja eeluurimisel on eiratud selliseid

kriminaalmenetluse eeskirju, mis on kehtestatud kriminaalasjas tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise tagamiseks. Seega on toimunud

kriminaalmenetluse eeskirjade oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.

7.1 KrMK § 64 sätestab, et uurimistoimingute protokollid, mis sisaldavad kriminaalasjas tähtsust omavaid faktilisi andmeid, on kriminaalasjas tõenditeks, kui nad on

vormistatud selle koodeksi eeskirjade kohaselt.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli S.M. 28. mail 1997. a toimepandud põgenemise järel vabadusekaotuse kandmisest kõrvalehoiduv tagaotsitav. S.M.

tabamisoperatsioonis 31. märtsil 1999. a osalenud politseiametnikele pidi olema teada, et varasematele lisaks oli S.M. toime pannud veel kuriteo vähemalt KrK

§ 176 lg 1 järgi, mistõttu oli vaieldamatu alus tema valduses olnud keelatud esemete vormistamiseks kriminaalmenetlusseaduses kehtestatud korras (läbiotsimine,

võetus, vaatlus).

Seevastu on politseivaneminspektor A.M. koostanud 31. märtsil 1999. a vabas vormis akti S.M-lt videoseadmete, mobiiltelefonide ja fotoaparaadi äravõtmise kohta,

milles esemete loetelu lõpeb kahe elektrilise detonaatori nimetamisega. Akti teksti järgi vaidles S.M. viimatinimetatud kandele vastu ja ei ole elektridetonaatoreid

kogu menetluse vältel omaks pidanud.

Detonaatorite võetuse ja vaatluse menetlusnormidele vastava vormistamiseta on jäänud tuvastamata detonaatorite individuaaltunnused, päritolu ja samasus nendega,

mida on kirjeldatud ja hinnatud 1999. a maikuus koostatud ekspertiisiaktis.

Menetlustoimingute tegemata jätmise tõttu ei ole võimalik veenvalt kummutada S.M. vastuväiteid politseiametnike ütluste abil, mis on ajavahest tingitult

vastuolulised.

Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 2000. a kohtuotsusel, millega S.M. mõisteti süüdi KrK § 2074 järgi,

puudub piisava veenvusega tõenduslik alus ja selle täiendamiseks olemasolevatest materjalidest lähtudes võimalused puuduvad. Rõhutame siinkohal, et võetust ning

selle tagajärjel saadud esemete vaatlust ei ole võimalik täies ulatuses kompenseerida teiseliigiliste tõenditega, sealhulgas ka tunnistajate ütlustega. Eeltoodut ilmestab

käesolevas kriminaalasjas selgunud asjaolu, et esemete äravõtmises osalenud isikute hilisemad ütlused on olnud ebajärjekindlad ning lahknevad oluliselt S.M-lt

asjade äravõtmise kohta koostatud dokumendist.

7.2 Läbivaadatavas kriminaalasjas on Ida-Viru Maakohus oma 28. märtsi 2000. a otsuses põhjendatult rõhutanud, et kohtueelsel uurimisel on rikutud uurimisalluvust

sätestavaid nõudeid.

KrMK § 105 lg 2 p 1 kohaselt teostavad kohtueelset uurimist KrK § 2074 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul kaitsepolitseiameti uurija õigustega ametnikud.

Uurimisalluvust võib KrMK § 105 lg 5 järgi kitsalt reglementeeritud erandjuhtudel muuta prokurör.

Läbivaadatavas kriminaalasjas on kogu kohtueelne uurimine teostatud Ida-Viru Politseiprefektuuri politseiametnike poolt, uurimisalluvuse muutmist prokurörilt

taotletud ei ole.

Menetluse teostajate seotus esmaste ebaõnnestunud uurimistoimingutega ongi täiendav aspekt, mis ei võimalda kriminaalasja uuel arutamisel tuvastada fakte sellise

tõeväärtuse astmega, et ületada S.M. poolt esitatud versiooni kõrvaldamata kahtluste künnist.

Neid menetlusnormide rikkumisi sellisteks pidades, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist, samuti juhindudes süütuse presumptsioonist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks uue otsusega Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja S.M. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 2074 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. 1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 2000. a kohtuotsus S.M. süüdistuses KrK § 2074 järgi.

2. Mõista S.M. süüdistuses KrK § 2074 järgi õigeks.

3. S.M. kassatsioonkaebus rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 27. oktoobril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep