3-2-1-103-00 · Riigikohus

3-2-1-103-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. oktoobril 2000. a

I. V. Lillekasvatuse AS hagi AS ETK Agro vastu kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 25. septembril 2000. a AS ETK Agro kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/48/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

I. V. Lillekasvatuse AS kasutas Vasalemma aiandikompleksi AS-ga ETK Agro 7. aprillil 1994. a

sõlmitud lepingu alusel. Leping lõpetati 1. detsembril 1995. a poolte kokkuleppega ja pandilepingu

sõlmimisega hageja võla 219 926 krooni tagamiseks. Pandilepingu järgi pantis hageja kasvuhoonetes

kasvanud 54000 roosipõõsast hinnaga 15 krooni taim koguväärtusega 810 000 krooni. 1. detsembril

1995. a sõlmitud poolte kokkuleppe p 7 järgi pidid panditud roosipõõsad üle minema kostjale, kui

hageja ei tasu võlga 1. juuliks 1996. a.

AS ETK Agro sõlmis 2. detsembril 1996. a AS-ga CPI Vasalemma aiandi varade ostu-müügi

eellepingu. Müüdava vara hulgas oli ka 54000 panditud roosipõõsast hinnaga 1 kroon taim.

Esitatud hagis palus I. V. Lillekasvatuse AS TsK § 448 alusel välja mõista AS-lt ETK Agro

roosipõõsaste müümisega tekitatud kahju 832074 krooni. Hageja hooldas aiandikompleksi omal kulul

kuni 29. jaanuarini 1997. a, mil ta oli uue omaniku AS CPI nõudel sunnitud lahkuma ja maha jätma

62000 roosipõõsast. Hagejal tekkis kahju 930 000 krooni (62000 x 15). Pandilepingu sõlmimise ajal

oli hageja võlg kostjale tegelikult 97 926 krooni, mille võrra hageja vähendades oma nõuet kostja

vastu (930000 - 97926).

Tallinna Linnakohtu 25. juuni 1999. a otsusega rahuldati TsK § 448 lg 1 ja 2 alusel hagi osaliselt.

Kostjalt mõisteti välja 712 074 krooni.

Linnakohus tuvastas, et 2. detsembril 1996. a müüs kostja AS-le CPI seadusliku aluseta hagejale

kuulunud 54 000 roosipõõsast. Pandilepingu p 6.2 järgi pidi kostja pandieseme müümiseks selle välja

nõudma hageja valdusest. Kostja seda ei teinud ja tekitas roosipõõsaste müügiga hagejale kahju 712

074 krooni (54000 x 15 - 97926). Pandilepingus kokkulepitult oli ühe roosipõõsa hind 15 krooni.

Asjaolu, et kostja müüs roosipõõsad hinnaga 1 kroon taim, ei oma asjas tähtsust. Selline hind on

selgelt alla asja tegeliku väärtuse. Ostu-müügilepingus ei olnud märgitud, et müüdi rikutud vara,

mille hind oli väiksem asja kokkulepitud väärtusest. Põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel on selles,

et kostja müüs ära hagejale kuuluvad roosipõõsad. Pandieseme müük ilma pantija teadmata on

vastuolus asjaõigusseadusega. Kostja on süüdi hageja vara teadlikus ja ebaseaduslikus

võõrandamises.

Hagejal oli õigus valida oma õiguste kaitse viis. Hageja valis kahju hüvitamise nõude, kuna tema

teada ei ole 1997. aastal müüdud roosipõõsad säilinud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2000. a otsusega jäeti muutmata linnakohtu otsuse resolutsioon.

Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsuse põhjendavat osa ja leidis, et vaidluse lahendamisel tuleb

kohaldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 sätteid, mille kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga

kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara

tagastama ja kui seda vara pole võimalik tagastada, siis tuleb rahas hüvitada vara väärtus selle

omandamise momendil. Ringkonnakohus leidis, et esitatud tõenditega on tuvastatud asjaolud, mis

olid vara alusetu omandamise kohustise tekkimise tingimuseks. On tõendatud hagejal kahju

tekkimine vara vähenemisega ja kostjal sellevõrra vara suurenemine ning põhjuslik seos nende vahel.

1. detsembri 1995. a kokkuleppe p 7 järgi pidid pandiks antud roosipõõsad üle minema AS-le ETK

Agro, kui hageja 1. juuliks 1996. a võlga ei tasu. Kokkuleppe p 7 on kehtetu ega saa olla vara

omandamise aluseks, sest AÕS § 292 lg 3 kohaselt on kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja

omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, kehtetu. Seetõttu oli roosipõõsaste

omandamine kostja poolt õigusvastane. Kostja süü selles puudus. Hageja kinnitas, et taimed on

hävinenud ning kostja pole suutnud nende säilimist tõendada. Kuna vara tagastamine on võimatu,

tuleb kostjal roosipõõsaste väärtus hüvitada. TsK § 477 lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitamisele

kuuluva vara väärtust alusetu omandamise aja seisuga. Linnakohus tegi hüvitamisele kuuluva kahju

suuruse õigesti kindlaks. Roosipõõsaste väärtust tõendavad pandileping ja poolte koostatud

1. detsembri 1995. a hindamisakt, mille järgi oli 54 000 roosipõõsa väärtus 810 000 krooni. Need

tõendid on vara alusetu omandamisele lähedasest ajast ja kinnitavad, et pooled pidasid roosipõõsa

väärtuseks 15 krooni. Hilisemad tõendid eikummuta vara maksumust selle alusetu omandamise ajal.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 229 lg 1 sätteid, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude

piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohtuotsuse põhjendavat osa muutes, rahuldas

apellatsioonikohus nõude, mida hageja ei esitanud. Hagi esitati TsK § 448 alusel kahju hüvitamiseks

ja linnakohus tegi sellekohase otsuse. Apellatsioonikohus rahuldas hagi TsK § 477 alusel, milles

sätestatakse vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimine. Kahju hüvitamise nõue ja

vara alusetust omandamisest tulenev nõue on nii sisult kui aluselt erinevad nõuded. Kohus ei saa

kohtuotsuses käsitleda hagiavalduses esitatud nõuet teistsugusena, kuivõrd sellisel juhul piiratakse

kostja õigust esitada vastuväiteid hagiavalduse nõudele. Hagiavalduses põhines kahju hüvitamise

nõue asjaolul, et kostja müüs roosipõõsad ebaseaduslikult kolmandale isikule. Apellatsioonikohtu

otsusega tuvastati, et kostjal tuleb hüvitada taimede hävimisega tekkinud kahju. Sellist nõuet ei ole

hageja esitanud.

Apellatsioonikohus tuvastas, et 1. detsembri 1995. a kokkuleppe p 7 oli AÕS § 292 lg 3 alusel

kehtetu. TsK § 477 lg 1 ja 3 kohaldamine eeldab vara omandamist. Kuna tühise tehingu järgi

omandamist ei saanud toimuda, siis ei saa TsK § 477 lg 1 mõttes toimuda ka alusetut omandamist,

mistõttu ei ole võimalik käesoleval juhul kohaldada alusetu omandamise sätteid ja sellest tulenevaid

tagajärgi. Kui omandamist ei toimunud, ei ole võimalik nõuda selle eest hüvitust vastavalt TsK § 477

lg 3.

Apellatsioonikohus pani taimede hävimise tõendamise kohustuse alusetult kostjale. Hageja kinnitas

hagiavalduses taimede säilimist ja nende olemist AS CPI valduses. Hiljem apellatsioonikohtu istungil

esitatud vastupidise väite jättis hageja tõendamata. AÕS § 80 lg 1 võimaldab asjade säilimise korral

nõuda üksnes omandiõiguse tunnustamist ja valduse rikkumise lõpetamist. Kahju hüvitamist TsK

§ 222 ja 448 alusel saab nõuda alles siis, kui on toimunud vara vähenemine ja see on tõendatud. Kuna

hagi põhines kahju hüvitamise nõudel, oleks hageja pidanud tõendama nõude aluseks olevaid

asjaolusid.

Asja väärtuse kindlakstegemiseks peab kohus tuvastama asja kohaliku keskmise müügihinna. Hageja

ei ole selle hinna tõendamiseks tõendeid esitanud. Apellatsioonikohtu poolt asja väärtuse

kindlakstegemisel aluseks võetud akt kajastab kokkuleppehinda, aga mitte kohalikku keskmist

turuhinda. Turuhind kajastus roosipõõsaste ostu-müügilepingus. Tuvastamata jäi AÕS § 29 kohaselt

tuvastamisele kuuluv asjaolu - asja harilik väärtus.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastustaja leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ja ei rikkunud

protsessiõiguse norme. Roosipõõsaid aiandi territooriumil enam ei ole. Kostja ei ole kunagi

avaldanud soovi hagejale roosipõõsaid tagastada. Seega saab nõuda üksnes kahju hüvitamist rahas.

Roosipõõsaste hindamise akti järgi maksis istandus 810 000 krooni. Sellel aktil on poolte allkirjad.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Apellatsioonikohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude

piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas kohtule TsMS § 147 lg 1 p-

dele 4, 5, 6 vastavalt selgelt väljendatud kahju hüvitamise rahalise nõude, tõi esile hagi aluseks

olevad asjaolud ning esitas neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Linnakohus tuvastas kahju tekkimise

asjaolud ning tõendeid hinnates tuli järeldusele, et hagejal on tekkinud kahju, mis on põhjuslikus

seoses kostja tegevusega, kes oli süüdi selles, et müüs õigusvastaselt ära hagejale kuuluvad

roosipõõsad. Kohus kohaldas vaidluse lahendamisel kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluseid

TsK § 448 järgi.

Apellatsioonikohus ei rikkunud menetlusnorme andes poolte vaidlusele õigusliku kvalifikatsiooni

TsK § 477 lg 1 ja 3 järgi. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud ja millist seadust tuleb asjas kohaldada. Apellatsioonikohus tuli järeldusele, et

esitatud tõenditega leidsid tuvastamist asjaolud, mis on vara alusetust omandamisest tuleneva

kohustise tekkimise tingimuseks ning hageja nõuded tuleb rahuldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel,

mille kohaselt on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise

arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatu tagastama ning vara tagastamise võimatuse korral

hüvitama selle omandamise momendil määratava väärtuse rahas.

Apellatsioonikohus leidis, et kostja süü kahju tekitamises puudus. Kuna TsK § 448 eeldab

kahjutekitanu süüd ja apellatsioonikohus kostja süüd ei tuvastanud, siis oli seadusega kooskõlas TsK

§ 477 kohaldamine. AÕS § 292 lg 3 järgi on kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab

panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, kehtetu. Apellatsioonikohus tuvastas,

et 1. detsembri 1995. a kokkuleppe p 7 oli kehtetu ja kostjal puudus õiguslik alus roosipõõsaste

omandamiseks. Kohus leidis õigesti, et kuna kostjal pole võimalik roosipõõsaid tagastada, tuleb

hagejale kahju hüvitada rahas.

Apellatsioonikohus ei rikkunud tsiviilkohtumenetluse sätteid, eeldades, et kostja pidi tõendama

võimalust tagastada roosipõõsad hagejale. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitades hagi AS ETK Agro vastu valis

hageja oma õiguse kaitse viisiks kahju hüvitamise rahas. Kui kostja leidis, et tal on võimalik

tagastada 54000 roosipõõsast sellisena, nagu need olid alusetu omandamise ajal, pidi kostja

tõendama, et sellised roosipõõsad on tal olemas. Kohus hindas esitatud tõendeid ja kostja selgitust

ning tuli põhjendatult järeldusele, et kostjal ei ole võimalik kohustise täitmiseks roosipõõsaid

hagejale tagastada, sest kostja ei tõendanud, et roosipõõsad on säilinud.

Kohus ei rikkunud AÕS § 29 sätteid roosipõõsaste hinna määramisel. AÕS § 29 lg 2 ja 3 järgi

loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust ehk kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), kui

seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Apellatsioonikohus tuvastas roosipõõsaste hinna

hindamisaktis ja pandilepingus kokkulepituga. Kostja ei kummutanud pandilepingus kokkulepitud

roosipõõsa hinda.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik