3-3-1-45-00 · Riigikohus

3-3-1-45-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. oktoobril 2000

Juhan Toru ja Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuste läbivaatamine teenistusest

ebaseadusliku vabastamise korral makstava hüvituse ja koondamisel teenistusse jäämise

eelisõiguse asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

5. oktoobril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Juhan Toru ja Tartu Politseiprefektuuri

kassatsioonkaebused Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-

68/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Juhan Toru, tema esindaja vandeadvokaat Ann Saar ja Tartu

Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

J. Toru vabastati politseiteenistusest Tartu Politseiprefektuuri 13. detsembri 1999. a. käskkirjaga

nr. 384-p koondamise tõttu 20. detsembrist 1999. Talle maksti hüvitusena 12 kuu ametipalk,

kasutamata jäänud puhkuse hüvitis ja palk etteteatamistähtajast puudu jäänud 9 tööpäeva eest.

J. Toru esitas 2. veebruaril 2000 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt talle ei olnud antud

koondamise käskkirja ja koondamisel eelistati teenistussejätmisel teenistujaid, kellest J. Torul olid

tema väitel paremad teenistusalased näitajad. J. Toru taotles koondamise seadusevastaseks

tunnistamist ning tööle ennistamist. Kohtuistungil loobus J. Toru ennistamisest ja taotles ATS § 135

lg. 2 alusel hüvituse maksmist.

Tartu Halduskohus 6. aprilli 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-13/2000 rahuldas J. Toru kaebuse ja

tunnistas Tartu Politseiprefektuuri 13. detsembri 1999. a. käskkirja nr. 384-p õigusvastaseks. Kohus

leidis, et teenistussejäämise eelisõiguse otsustamisel ei hinnatud objektiivselt ametniku töötulemusi

ega teenistusalaseid näitajaid. Kohus leidis, et konvoeerimiste arv ühe ametniku kohta aastas pole

võrdlemisel oluline näitaja, kuna on tõendatud, et puudus vastav graafik ja tööülesannete täitmisele

suunamine oli juhuslik ega sõltunud töötajate tahtest. J. Toru täitis lisaks konvoeerimisele ka teisi

tööülesandeid. J. Torule ette heidetud ametiauto kasutamine isiklikul otstarbel on toimunud

kokkuleppel asutuse juhtkonnaga ning tema suhtes pole kohaldatud distsiplinaarvastutust ega muid

meetmeid. Teenistusest vabastamisel koondamise tõttu ei saa määravaks olla keskharidust tõendava

dokumendi puudumine. Halduskohus tunnistas koondamise seadusevastaseks ning mõistis Tartu

Politseiprefektuurilt ATS § 135 lg. 2 alusel välja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse

põhjendusega, et nimetatud hüvituse maksmise kohustus teenistusest ebaseadusliku vabastamise

korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või

mittenõuetekohase täitmisega. Kohtuotsuse kohaselt on asjas tõendatud, et J. Toru keeldus

4. jaanuaril 2000 käskkirja vastu võtmast, nimetatud kuupäeva on kaebaja ise kohtusse pöördumisel

pidanud oma õiguste rikkumisest teadasaamise kuupäevaks.

Tartu Politseiprefektuur esitas 11. aprillil 2000 apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu

otsus tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas

oma 12. juuni 2000. a. otsusega politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu

Halduskohtu otsuse ATS § 135 lg. 2 alusel hüvituse väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega

jäeti rahuldamata J. Toru taotlus nimetatud hüvituse väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leidis, et

halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega tunnistati õigusvastaseks J. Toru

teenistusest vabastamise käskkiri. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt tuleb ATS § 135 lg. 1 ja 2

vaadelda ühtsena. ATS § 135 lg. 1 reguleerib ametniku teenistusse ennistamisel talle tasu maksmist

teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja sel juhul saab teenistusse ennistatud ametnik hüvituse, mis

võrdub saamatajäänud palgaga. Samamoodi tuleb tõlgendada ka § 135 lg. 2, mis reguleerib

ametnikule hüvituse maksmist, kui ametnik loobub teenistusse ennistamisest. Ka sel juhul hüvitatakse

ebaseaduslikult vabastatud ametnikule osaliselt palk, millest ta vabastamise tõttu ilma jäi. Kuna

J. Torule on seoses teenistussuhte lõpetamisega välja makstud 12 kuupalga suurune hüvitus, siis ei ole

alust täiendavalt hüvituse väljamaksmiseks ATS § 135 lg. 2 alusel.

Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. Toru ja Tartu Politseiprefektuur.

J. Toru palub oma kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Ta leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ATS § 135 lg. 2 ja ebaõigesti asunud

seisukohale, et nimetatud sätte eesmärk on hüvitada ametnikule palk, millest ta jäi ilma ebaseadusliku

vabastamise tõttu. Kassaatori arvates sätestab ATS § 135 lg. 2 hüvituse maksmise kohustuse, mille

kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid ning mille kohaldamine ei

sõltu palga kaotamisest.

Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus Tartu

Politseiprefektuuri käskkirja õigusvastaseks tunnistamise osas ja teha uus otsus või kui Riigikohtul ei

ole võimalik teha uut otsust, siis saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Tartu Politseiprefektuur väidab:

1. Väär on ringkonnakohtu seisukoht ATS § 116 lg. 2 sätestatud teenistusalaste näitajate ja teenistusse

jäämise eelisõiguse asjaolude arvestamise osas. Kuna J. Toru põhiliseks tööülesandeks oli isikute

konvoeerimine, siis konvoeerimiste arv näitab teenistuja põhilise teenistusülesande täitmisest osavõtu

astet. ATS § 116 lg. 2 sätestatud muid asjaolusid võetakse arvesse alles siis, kui teenistusalased

näitajad on võrdsed, käesoleval juhtumil puudus selleks vajadus.

2. Tartu arestimaja ametnikud olid võrdsetes teenistusalastes tingimustes. J. Toru halbade

teenistusalaste näitajate põhjuseks ei ole mitte niivõrd konvoeerimiste määramise juhuslikkus, vaid

tema enda suutmatus ja soovimatus täita teenistusülesandeid võrdselt teiste teenistujatega.

Keskhariduse puudumine ei ole aluseks koondamisele, kuid põhjendab teenistuja vähest suutlikkust

teenistusülesannete täitmisel.

J. Toru kirjalikus vastuses Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebusele leitakse, et õige on

ringkonnakohtu seisukoht teenistusalaste näitajate olemuse osas ning põhjendus, et teenistusalaste

näitajate kvantiteet ei olenenud ametnikust endast. Konvoeerimiste arv sõltus juhtkonna

äranägemisest ja märkusi tööülesannete vähese täitmise kohta ei ole J. Torule tehtud.

Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses J. Toru kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus

on õigesti tõlgendanud ATS § 135, otsustades mitte välja mõista J. Torule kuue kuu ametipalga

suurust hüvitust.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Avaliku teenistuse seaduse § 135 näeb ette nõudeõiguse ametniku ebaseadusliku teenistusest

vabastamise juhtudel. ATS § 135 lg. 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul

õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, vabastamise aluse muutmist ja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab: "Kui ametnik loobub

ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga." ATS §-s

135 lg. 2 sätestatud hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust:

teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine. ATS 35 lg. 2 ette nähtud

hüvituse maksmise kohustus

2. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ATS § 135 lg. 1 ja 2 tuleb

vaadelda ühtsena ning ka juhtudel, kui ebaseaduslikult vabastatud ametnik loobub ennistamisest,

hüvitatakse talle osaliselt palk, millest ta vabastamise tõttu ilma jäi. Juhtumeid, kui ebaseaduslikult

vabastatud ametnik ennistatakse teenistusse, tuleb käsitleda erinevalt nendest juhtumitest, mil

ametnik loobub ennistamisest.

Erinevalt ATS § 135 esimeses lõikes ettenähtud hüvitusest, mis on võrdne saamatajäänud palgaga

teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sätestab ATS § 135 lg. 2 üheselt, et ennistamisest loobumise

korral väljamõistetav hüvitus on kuue kuu ametipalga suurune olenemata sellest, kui pikk on olnud

ajavahemik teenistusest vabastamise ja kohtu poolt selle ebaseaduslikuks tunnistamise ning hüvituse

väljamõistmise vahel. Seetõttu ei saa nimetatud alusel makstavat hüvitust käsitleda kui

saamatajäänud palga kompenseerimist ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule.

3. Õige on J. Toru kassatsioonkaebuse väide, et ATS § 135 lg. 2 sätestab hüvituse maksmise

kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid ning mille

kohaldamine ei sõltu sellest, kas vabastamisega kaasnes palga kaotamine või mitte. Avaliku

teenistuse seaduse § 135 ega teised sätted ei näe ette aluseid nimetatud hüvituse vähendamiseks ega

selle väljamõistmata jätmiseks.

ATS § 131 lg. 1 kohaselt makstakse ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisel hüvitust,

mille suurus sõltub tema avaliku teenistuse staažist. ATS §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise

kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub

ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Avaliku teenistuse

seadusest ei tulene, et §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvitust saaks lugeda kaetuks teisel alusel makstud

hüvitusega. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 31. jaanuari 2000. a. otsuses

haldusasjas nr. 3-3-1-51-99.

4. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega

Tartu Politseiprefektuuri 13. detsembri 1999. a. käskkirja nr. 384-p õigusvastaseks tunnistamise osas.

Avaliku teenistuse seaduse § 116 lg 2 sätestab, et koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus

põhikohaga ametnikul. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste

näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on

teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on

ülalpeetavaid.

Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste

näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral. Käesolevas haldusasjas on tõendamist

leidnud teenistusülesannete jaotamise juhuslikkus ja politseinike konvoeerimistes osalemise graafiku

puudumine. Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate vahel ei loo

tingimusi teenistusülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, vaid pigem tekitab olukorra, kus

teenistusülesannete täitmisest osavõtt ja edukus ei sõltu teenistuja enda tahtest, siis ei ole

teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistussejäämise eelisõiguse üle otsustamine

võimalik.

Ülaltoodud põhjustel kuulub rahuldamisele J. Toru kassatsioonkaebus ja tuleb rahuldamata jätta Tartu

Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 6, 90 lg. 2 ja 93 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Juhan Toru kassatsioonkaebus.

Jätta Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-68/2000 ja jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 6. aprilli 2000. a. otsus haldusasjas nr. 3-13/2000.

Välja mõista Tartu Politseiprefektuurilt Juhan Toru kasuks tema poolt kantud õigusabikulud

500 (viissada) krooni.

Tagastada Juhan Torule kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Arvata Tartu Politseiprefektuuri poolt tasutud kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 24. oktoobril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann