3-2-1-122-00 · Riigikohus

3-2-1-122-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. oktoobril 2000. a

AS Metsaserv (pankrotis) hagi AS Ärklituba vastu 200 000 krooni tagasinõudmiseks

pankrotivarasse.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 25. septembril 2000. a läbi AS Ärklituba kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/389/00. Istungist

võttis osa AS Ärklituba esindaja vandeadvokaat A. Rüütel.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kandis AS Metsaserv 4. oktoobril 1994. a

maksekorraldusega nr 940 075 AS Ärklituba arvelduskontole 200 000 krooni. Makse põhjusena oli

maksekorraldusele märgitud "Laenu katteks".

Lääne Maakohtule esitatud hagis palus AS Metsaserv (pankrotis) TsK § 477 lg 1 alusel AS-lt

Ärklituba välja mõista alusetult saadud 200 000 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt puudub poolte

vahel laenuleping ning maksmise alus ei tulene ka seadusest.

Kostja vastuväite kohaselt puuduvad aluseta omandamise kohustise tekkimise seadusega ettenähtud

tingimused. Hageja kandis raha üle laenu katteks laenulepingu järgi, mis oli sõlmitud hageja

emaettevõtte Metsamajandusliidu Eesti Mets (MML EM) ja kostja vahel. Kostja maksis MML-le EM

laenu koos intressidega tagasi. Seega ei ole kostja vara hageja arvel suurenenud.

Lääne Maakohus jättis 14. detsembri 1999. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku

arvel, on TsK § 477 lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

Maksekorralduse järgi kandis hageja kostjale üle 200 000 krooni laenu katteks. Kostja raamatupidaja

tõendas, et märkis maksekorraldusele laenulepingu, mille järgi raha üle kanti. Pooltel puudus

laenukohustis. Kuigi kostja ei esitanud kirjalikku laenulepingut, tõendavad laenulepingu olemasolu

MML EM ja kostja vahel maksekorraldus nr 940 075 4. oktoobrist 1994. a, kostja esitatud

maksekorralduse koopia, millel on märge "Laenuleping nr 94-138 3.10.1994. a", MML EM kiri

kostjale, 3. novembri 1994. a saldoteatis ja kviitung kostja võla tasumise kohta MML-le EM. Hageja

kandis kostjale raha üle juhatuse esimehe korraldusel. Seega sai kostja raha hagejalt MML EM ja

kostja vahelise laenulepingu alusel. Kuna kostja on 200 000 krooni MML-le EM tagasi maksnud, siis

ei ole tema vara suurenenud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. aprillil 2000. a linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja 200 000 krooni.

Isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on

kohustatud TsK § 477 lg 1 järgi viimasele alusetult omandatu tagastama. Tõendatud on vara alusetu

omandamise kohustise tekkimise tingimused. Hageja kandis 4. oktoobril 1994. a kostja arvele

200 000 krooni. Kostja sai hagejalt 200 000 krooni ning selles summas hageja vara vähenes ning

kostja vara suurenes. Tähtsust ei oma kuidas kostja saadud raha kasutas.

Poolte vahel puudus laenuleping. Samas ei ole tõendatud ühegi teise kohustise olemasolu, mille järgi

hageja pidi kostjale raha maksma. Samuti ei kinnita asjas kogutud tõendid, et MML EM pani TsK

§ 175 lg 1 järgi hagejale enda ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise. MML

EM kviitung ei tõenda, millise võlgnevuse katteks kostja maksis raha. Maakohus hindas valesti MML

EM saldoteatist, sest raha maksis kostjale hageja, mitte MML EM. Raha ülekandmine juhatuse

esimehe korraldusel ei välista makse alusetust.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldada.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4 ja TsMS § 95 lg 1 sellega, et jättis motiveerimatult kõrvale

osa tõendeid ja analüüsis ühekülgselt ja puudulikult teisi tõendeid. Hageja oli MML EM tütarettevõte

ja neil olid samad juhtorgani liikmed. MML EM ja AS Ärklituba vahel sõlmitud laenulepingut

tõendas kostja esindaja seletus raha ülekandmise osas ja tunnistaja ütlus kohtuistungil märke kohta

maksekorraldusel ning saldoteatis, mille kohaselt võlgneb kostja 200 000 krooni maksekorralduse

nr 940 075 alusel. Kuigi MML EM ise raha ei andnud, kajastas ta seda oma võlana. Raha andis

kostjale hageja. Kostja maksis laenu 200 000 krooni 5. detsembril 1994. a tagasi MML-le EM ja

seetõttu ei ole tema vara suurenenud. Kostja peab hagi rahuldamisel sama laenu kaks korda tagasi

maksma.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tuvastada asjaolu, et tema ja MML EM vahel oli laenuleping, kuid

hageja peab vajalikuks märkida, et tsiviilasja materjalide juures puudub laenuleping.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostja sai 200 000 krooni ilma seadusega või tehinguga

kindlaksmääratud aluseta.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse põhjenduste juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 lg 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vahel puudus laenuleping, kostja sai hagejalt 200 000 krooni

ja kostja maksis selle MML-le EM. Kostja on kogu aeg väitnud, et temal oli laenuleping MML-ga

EM ja ta on laenajana MML EM laenu tagasi maksnud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lg 1, mille kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuses andnud

hinnangut kostja ja hageja esitatud maksekorraldusele nr 940 075. Alusetu omandamise tõendamiseks

esitas hageja maksekorralduse nr 940 075 4. oktoobrist 1994, millel on kostjale raha maksmise

alusena märgitud "Laenu katteks". Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ta sai hagejalt raha MML-

ga EM sõlmitud laenulepingu järgi. Selle tõendamiseks esitas kostja sama maksekorralduse koopia,

millele on lisatud märge "Laenuleping nr 94-138 3.10.1994 Eesti Mets ja Ärklituba". TsK § 272 lg 2

kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega pole täpne

ringkonnakohtu seisukoht, et tõendatud pole MML EM poolt lepingust tuleneva kohustuse täitmise

panemine hagejale. Enne raha üleandmist polnud laenukohustist tekkinud. Küll ei välista see, et

laenuleping loetakse sõlmituks raha ülekandmisest, raha üleandmist kolmanda isiku poolt laenutaja

eest.

TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. aprilli 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Andres Rüütel Advokaadibüroo 15. mail 2000. a makstud kautsjon 2000 (kaks

tuhat) krooni.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa