3-2-1-119-00 · Riigikohus

3-2-1-119-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. oktoobril 2000. a

Valentina Vitkovskaja hagi AS Silmet Grupp vastu tööle ennistamiseks, sunnitud töölt

puudutud aja eest keskmise palga ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 18. septembril 2000. a läbi V. Vitkovskaja kassatsioonkaebuse alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-142/00. Istungist võtsid

osa V. Vitkovskaja ja AS Silmet Grupp esindaja vandeadvokaat R. Paron. Juures viibis tõlk L. Lomp.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

V. Vitkovskaja töötas AS-s Silmet Grupp alates 1. maist 1993. a. Tööleping lõpetati 21. augusti

1998. a käskkirjaga alates 9. jaanuarist 1998. a TLS § 86 p 6 alusel töökohustuste rikkumise tõttu.

Hageja leidis, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult. Kostja rikkus töötajate distsiplinaarvastutuse

seaduse (TDVS) § 6 lg 1, kui määras karistuse pärast kuue kuu möödumist süüteo päevast ja§ 9 lg 1,

kui määras töölt puudumise eest 1998. aasta jaanuarist juunini kaks distsiplinaarkaristust.

Distsiplinaarkaristuse määramisel ei selgitatud välja hageja töölt puudumise põhjust.

Ida-Viru Maakohus jättis 22. detsembri 1999. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel

lõpetati hagejaga tööleping mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest ajavahemikel: 3.-7. august,

10.-14. august ja 17.-20. august 1998. a. Distsiplinaarkaristus on hagejale teatavaks tehtud. Hageja

pidi tööle asuma 8. jaanuaril 1998. a, kuid ei teinud seda. Hagejat on karistatud töölt puudumise eest

noomitustega 13. mail ja 26. juunil 1998. a. Hageja ei ole esitanud tõendeid töölt mõjuvatel põhjustel

puudumise kohta.

Kostja ei rikkunud distsiplinaarkaristuse kohaldamise korda ja ei ole määranud hagejale ühe

rikkumise eest kolme karistust. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu

jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates

päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Distsiplinaarkaristuse

määramise ajal ei olnud TDVS § 6 lg-s 1 ette nähtud tähtaeg möödunud. Vastavalt TDVS § 9 lg-le 2

on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib tööandja

määrata distsiplinaarkaristuse.

Tööraamatu kätteandmisega ei ole kostja viivitanud. Distsiplinaarkaristuse teatavakstegemisel

27. augustil 1998. a keeldus hageja tööraamatu vastuvõtmisest. Samal päeval saadeti hagejale teade

tööraamatu väljavõtmise vajaduse kohta. Tööraamat anti hagejale kätte 9. septembril 1998. a. Hageja

ei ole tõendanud, et nõudis tööraamatu kätteandmist enne 9. septembrit.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohus jättis 2. mai 2000. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kordamist ei pea kohus vajalikuks. Ekslik on apellatsioonkaebuse

väide, et hageja töölt puudumine ei häirinud tööd. 1. mail 1993. a sõlmitud töölepingu kohaselt võeti

hageja tööle laborandina tööajaga 6,7 tundi päevas. Tema seletuste kohaselt ei käinud ta tööl alates

1997. aastast. Omavoliline töölt puudumine 8. jaanuarist kuni 21. augustini 1998. a oli selline

süütegu, mis häiris tööd ja mille eest kostjal oli õigus tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel.

Paljasõnaline on hageja ja tema esindaja väide kostja poolt kollektiivlepingu rikkumisest.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja esimese ja teise astme kohtu otsused tühistada ning tema hagi

rahuldada.

Kostja rikkus töölepingu lõpetamisel protseduurireegleid, kuna määras distsiplinaarkaristuse pärast

TDVS § 6 p-s 1 ettenähtud tähtaega ning ei arvestanud kollektiivlepingu p 4. 4, mis laiendab TLS

§ 87 lg 3 sätteid. Esimese astme kohus tagastas kollektiivlepingu hagejale põhjendusi esitamata.

Kuna vastavalt 21. augusti 1998. a käskkirjale lõppes töösuhe 9. jaanuaril 1998. a, siis ei olnud hageja

sellest päevast kohustatud tööülesandeid täitma ning kostjal ei olnud alust 13. mail, 26. juunil ja

21. augustil 1998. a distsiplinaarkaristust kohaldada.

TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve

töölepingu lõpetamise päeval. Kostja ei ole tõendanud, et töölepingu lõpetamise päeval 9. jaanuaril

1998. a keeldus hageja tööraamatu vastuvõtmisest.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebuse väiteid alusetuteks ja palus jätta kaebuse

rahuldamata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Tööandja on TDVS § 3 p-s 4 nimetatud distsiplinaarkaristuse, töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-de

6-8 alusel, määramisel TLS §-st 106 tulenevalt kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse

määramiseks seadusega kehtestatud korda, kuid ei ole kohustatud nimetatud alusel töölepingu

lõpetamisest ette teatama ega hüvitist maksma. Töötaja ja tööandja põhikohustused sätestab TLS § 1,

mille kohaselt töötaja on töölepingu alusel kohustatud tegema tööandjale tööd, alludes tema

juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte

kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Mõjuva põhjuseta

töölt puudumine on TLS § 48 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse täita töö- ja kollektiivlepingu tingimusi

ja TLS § 50 p-s 1 sätestatud kohustuse teha kokkulepitud tööd rikkumine, so distsiplinaarsüütegu

TDVS § 2 p 1 järgi. Kohtud on õigesti leidnud, et kuna hageja pärast 13. mail ja 26. juunil 1998. a

määratud noomitust tööle ei ilmunud, oli kostjal õigus määrata talle uus karistus. Vastavalt TDVS § 9

lg-le 2 on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib

töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt on tööandjal õigus lõpetada

tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata

distsiplinaarkaristus. Kostja oli hagejat mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest karistanud eelnevalt

kahel korral noomitusega. Valides järgnevaks karistuseks töölepingu lõpetamise, ei rikkunud kostja

TDVS § 8 lg 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskusega,

selle toimepanemise asjaolude ning hageja eelneva käitumisega.

Töölepingu lõpetamisel kostja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ei rikkunud. TDVS § 6 lg 1

näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise

päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes

isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega lubab seadus mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest

määrata karistuse kuue kuu jooksul viimasest põhjuseta puudutud päevast, kuid ühe kuu jooksul

päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele töötaja tööalaselt allub. Kohtud on tuvastanud, et hageja

puudus mõjuva põhjuseta töölt alates 8. jaanuarist 1998. a. TDVS § 12 lg-st 3 tulenevalt loetakse

omavoliliselt töölt puuduvale töötajale karistusena töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis

järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt puudus. Seega on tööleping hagejaga 21. augusti

1998. a käskkirja alusel õigesti lõpetatud alates 9. jaanuarist 1998. a.

Kassatsioonkaebuse väite töölepingu lõpetamisel kollektiivlepingu tingimuste rikkumisest jätab

kolleegium tähelepanuta. Kollektiivlepingut toimikusse võetud tõendite hulgas ei ole. Kui hageja

leidis, et esimese astme kohus keeldus põhjendamatult kollektiivlepingut vastu võtmast, oli tal TsMS

§ 308 lg 1 kohaselt õigus esitada see ringkonnakohtule või taotleda apellatsioonkaebuses või

ringkonnakohtu istungil selle väljanõudmist. Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu istungi

protokollist seda ei nähtu.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik