3-2-1-104-00 · Riigikohus

3-2-1-104-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. oktoobril 2000. a

Tartu linna hagi Eevi Metsaotsa, Rein Metsaotsa ja Margit Metsaotsa vastu üürilepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses 18. septembril 2000. a läbi Eevi Metsaotsa kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-117/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Eevi Metsaots, Rein Metsaots ja Margit Metsaots kasutavad üürilepingu alusel eluruumi Tartus

Mõisavahe 36-56. Tartu linn palus ES § 54 lg 1 p 1 alusel lõpetada ennetähtaegselt üürilepingu Eevi

Metsaotsaga ning tõsta tema, Rein Metsaots ja Margit Metsaots eluruumist välja teist eluruumi vastu

andmata. Hagi põhjendustel on üürnik ja temaga koos elavad isikud jätnud rohkem kui kolm kuud

mõjuva põhjuseta tasumata üüri ja kommunaalteenuste eest.

Kostjad tunnistasid võlga, kuid vaidlesid vastu väljatõstmisele. Perekonna majanduslik olukord on

raske. Kuuest lapsest on ainult M. Metsaots on täisealine. E. Metsaots on lapsehoolduspuhkusel.

R. Metsaots on II grupi invaliid. Kostjad sõltuvad pensionist ja toetustest. Kuna hageja ei esitanud

üürikviitungeid õigeaegselt, siis ei saanud E. Metsaots taotleda eluasemetoetust. Elamuasetoetuseta ei

ole üüri ja kommunaalteenuste eest tasuda võimalik.

Tartu Linnakohus jättis 9. detsembri 1999. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja ei teinud omalt poolt

kõike selleks, et üürivõlg ei suureneks. Enne 1997. aasta septembrit ei esitanud hageja igakuiselt

arveid ega arvestanud kostja vajadust taotleda õigeaegselt toimetulekutoetust. 1997. aasta septembrist

kuni 1999. aasta märtsini esitas hageja arveid igakuiselt, kuid 1998. aasta aprillikuu teatisel on koos

nii märtsikuu kui ka aprillikuu tasu. Kuna tagantjärele märtsikuu eest toetust ei arvestatud, tasus

kostja toimetulekutoetuse arvel aprillikuu arve. 1999. aasta üürikviitungitel on märgitud üür ja

kommunaalteenused maist augustini. Elamuseaduse nõuetele ei vasta 1998. aasta augustist

1999. aasta augustini kostjatele esitatud hooldustasu teatised. Kolme aasta jooksul on olnud vähemalt

kaheksa kuu eest kostjatel üür tasumata mõjuval põhjusel.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 10 p 4 kohaselt on sotsiaalteenusteks eluasemeteenused ja § 14

lg 1 kohaselt on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluaseme perekonnale, kes ise ei

ole suuteline ja võimeline seda oma perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri

üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks. Perekonna, kus on viis alaealist last, E. Metsaots on

lapsehoolduspuhkusel ja R. Metsaots II grupi invaliid, varjupaika asumine ei ole võimalik. Seetõttu

saab sellist perekonda munitsipaaleluruumist välja tõsta ning üürilepingut ennetähtaegselt lõpetada

vaid teise eluruumi vastu andmisega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning uue otsusega rahuldas hagi.

Linnakohus tuvastas, et kolme aasta jooksul on kostjatel mõjuval põhjusel tasumata kaheksa kuu üür

ja kommunaalteenused. Ülejäänud kahe aasta ja nelja kuu eest üüri ja kommunaalteenuste tasumata

jätmiseks neil järelikult mõjuvaid põhjuseid ei olnud. Seda asjaolu apellatsioonikohtus vaidlustatud ei

ole. Üürileandja võib nõuda § 54 lg 1 p 1 alusel üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning

väljakolimisest keeldumise korral üürniku ja kõigi temaga koos elavate isikute väljatõstmist kohtu

korras teist eluruumi vastu andmata, kui nad on jätnud mõjuvate põhjusteta rohkem kui kolm kuud

maksmata üüri või tasumata teenuste ja maksete eest või on võlgnevus üüri ning teenuste ja maksete

eest suurem kui kolme kuu üüri ning teenuste ja maksete summa. Nimetatud sätte mõtte kohaselt ei

saa sotsiaalabi vajadus olla üüri tasumata jätmise mõjuvaks põhjuseks.

Tartu linn tsiviilõigussuhte subjektina ei pea üürileandjana taluma olukorda, kus püsivalt maksejõuetu

üürnik ja tema perekonnaliikmed ei suuda aastaid tasuda üüri ja kommunaalteenuste eest. Tartu linna

SHS § 9 lg-st 1 tulenev sotsiaalteenuste ja sotsiaalabi korraldamise kohustus ei välista tema õigust

esitada eluruumi üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ning eluruumist teist eluruumi vastu andmata

väljatõstmise hagisid üürilepingut rikkuvate sotsiaalabi vajavate isikute vastu.

SHS § 14 lg 1 järgi on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluaseme isikule või

perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda endale või oma perekonnale tagama, luues

neile vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks. Asjas aga ei kuulu

tuvastamisele, kas kostjad vajavad sotsiaalabi ning millist sotsiaalabi neile Tartu linn peab ja saab

anda.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

E. Metsaots palus ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna otsuse tegemisel kohaldas kohus vääralt

seadus. Käsitades Tartu linna tsiviilõigussuhetes tavalise omanikuna, kelle eesmärgiks on kasumi

teenimine, ringkonnakohus ei arvestanud, et linna tegevus tsiviilõigussuhetes ei tohi olla vastuolus

avalike huvidega.

Põhiseaduse § 28 kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohaliku omavalitsuste

erilise hoole all. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja sotsiaalhoolekande seadusest

tulenevalt on sotsiaalabi andmise korraldamine Tartu linna kohustus. Sotsiaalabi vajava kostjate

perekonna eluruumist väljatõstmisega teist eluruumi vastu andmata asetatakse nad veelgi raskemasse

olukorda kui praegu. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta linnakohtu tuvastatud asjaolu, et üüriarvete

ebakorrapärasest esitamisest tingitult ei saanud kostja tähtaegselt taotleda sotsiaaltoetust, mis viiski

võlgnevuse tekkimisele.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja palus ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Kassatsioonkaebuse põhjendused ei ole

asjakohased. Asjas ei kuulu tuvastamisele, kas kostja ja tema perekond vajavad sotsiaalabi ning

millist sotsiaalabi peab ja saab Tartu linn anda.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tühistada. Riigikohus teeb TsMS § 362 p 5 alusel uue otsuse, kuna ringkonnakohus

oli kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et sotsiaalabi vajadus ei saa olla üüri ja teenuste eest tasumata

jätmise mõjuvaks põhjuseks ES § 54 lg 1 p 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt võib üürileandja nõuda

üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning väljakolimisest keeldumise korral üürniku ja kõigi temaga

koos elavate isikute väljatõstmist kohtu korras teist eluruumi vastu andmata, kui nad on jätnud

mõjuva põhjuseta rohkem kui kolm kuud maksmata üüri või tasumata sama seaduse § 37 3. lõikes

nimetatud teenuste ja maksete eest või on võlgnevus üüri ning nimetatud maksete eest suurem kui

kolme kuu üüri ning nimetatud teenuste ja maksete summa.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on E. ja R. Metsaotsa perekonnas 6 last, kellest 5 on alaealised.

R. Metsaots on II grupi invaliid, E. Metsaots aga lapsehoolduspuhkusel. PS § 28 sätestab, et

lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on linnas omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada

sotsiaalabi ja -teenuseid, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.

Omavalitsuse sotsiaalhoolekannet korraldab SHS § 5 lg 4 alusel valla- või linnavalitsus. Linnas

elavale isikule või perekonnale, kes ei ole suuteline või võimeline igapäevases elus füüsilises või

psühhosotsiaalses mõttes toime tulema, on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi

andmist korraldama elukohajärgne linnavalitsus (SHS § 2 p 2 ja § 9 lg 1). SHS § 2 p 3 määratleb

sotsiaalteenust isiku või perekonna toimetulekut soodustava mitterahalise toetusena. SHS § 10 p-s 4

nimetatud eluasemeteenus on linna kohustus anda eluase isikule või perekonnale, kes ise ei ole

suutelised ja võimelised seda endale või perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse

sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks (SHS § 14 lg 1).

Kasutades Tartu linnale kuuluvat eluruumi, ei ole kostjad suutelised ja võimelised tasuma üüri ja

teenuste eest. SHS § 3 lg 1 p 3 kohaselt on sotsiaalhoolekande korraldajal abi andmise kohustus, kui

isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

sotsiaalhoolekande korraldaja ülesanne osutada abi isikule või perekonnale toimetulekuraskuste

ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks. Vabariigi Valitsuse 18. oktoobri 1993. a

määrusega nr 316 kinnitatud eluasemetoetuste määramise aluste p 9 ja 1. veebruari 1996. a

määrusega nr 36 kinnitatud eluasemetoetuste määramise tingimuste ja korra p 14 kohaselt

eluasemetoetust ei määrata, kui nelja viimase kuu eluasemekulud on tasumata. 1. jaanuarist 1997. a

kehtiva riikliku sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra punkt 3 alapunkt 10 järgi makstakse

toimetulekutoetust toetuse taotlejale, kes tasub ise oma eluasemekulud, kuid eluasemekulude

tasumisel varem tekkinud võlgnevust ei kaeta sotsiaaltoetuste vahendite arvel. Linnakohtu otsuse

kohaselt on linn üürileandjana mittetähtaegse või nõuetele mittevastavate arvete esitamisega

põhjustanud kostjatel võlgnevuse tekkimise ja selle suurenemise: E. Metsaots ei saanud tähtaegselt

toetust taotleda. Selle võlgnevuse pidanuks katma linn. Maksmata eluasemekulude tõttu enne 1.

jaanuari 1997. a toetust ei määratud. Samas ei luba aga kehtiv kord võlgnevust sotsiaaltoetuste arvelt

katta. Neid asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kostjate sotsiaalabi vajadust tuleb hinnata üüri

ja teenuste eest tasumata jätmise mõjuva põhjusena. Asjas ei ole tuvastatud, et kostjate võlgnevuse

suurenemise tingis perekonna toimetulekuks antud rahaliste toetuste ja muu abi muul otstarbel

kasutamine või raiskamine või et nende kasutuses olev eluruum on põhjendamatult suur.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2000. a otsus.

Jätta rahuldamata Tartu linna hagi Eevi Metsaotsa, Rein Metsaotsa ja Margit Metsaotsa vastu

üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eevi Metsaotsale 14. aprillil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik