3-2-1-110-00 · Riigikohus

3-2-1-110-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. oktoobril 2000. a

Tatjana Švetsova hagi AS Silmet Grupp vastu kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 18. septembril 2000. a läbi hageja Tatjana Švetsova kassatsioonkaebuse alusel

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/39/00. Istungist

võtsid osa T. Švetsova, tema seaduslik esindaja V. Vitkovskaja ning kostja AS Silmet Grupp esindaja

vandeadvokaat R. Paron. Juures oli Riigikohtu tõlk L. Lomp.

I. Asjaolud ja varasem menetlus

Sillamäe Linnakohtule esitatud hagis paluti RAS-lt Silmet (nüüd AS Silmet Grupp) T. Švetsova

kasuks välja mõista: 1) ühekordselt 89 686 krooni 49 senti, mis on T. Švetsova 15-aastaseks

saamisest võimalik saamatajäänud palk 15 622 krooni 49 senti, 1997. aasta taastusravikulu 24 688

krooni ning 1995. aastal ja 1996. aastal tegemata taastusravi eest taastusravikulu 49 376 krooni; 2)

igakuuliselt 426 krooni 50 senti, arvestades hilisemaid muudatusi miinimumpalgas ja pensionis; 3)

igakuuliselt täiendavalt hoolduseks 1 050 krooni, arvestades hilisemaid muudatusi sanitari palgas; 4)

alates 1. jaanuarist 1998. a igal aastal 24 688 krooni eluaegselt taastusraviks; 5) auto Ford Escort 2,8

Delta TD maksumuse 209 900 krooni T. Švetsova sotsiaalseks kohanemiseks. Ka paluti kohustada

kostjat tasuma arstide-spetsialistide teenuste eest nendega sõlmitud lepingute esitamisel ja tasuma

T. Švetsova ja teda saatva isiku sõidukulud ravikuurorti. Hagi põhjendustel sündis Valentina

Vitkovskajal 4. oktoobril 1979. a tütar T. Švetsova, kes tunnistati 11. oktoobri 1995. a ATEK-i

otsusega eluaegse täieliku töövõimetusega I grupi invaliidiks (vaegur lapseeast). ENSV Ülemkohtu

27. juuli 1988. a ja Viru Ringkonnakohtu 7. juuni 1996. a otsustega tuvastati kostja süü T. Švetsovale

tervisekahjustuse tekitamises. T. Švetsovale on määratud invaliidsuspension alates 1. oktoobrist

1995. a 677 krooni, alates 1. jaanuarist 1996. a 718 krooni, alates 1. aprillist 1996. a 759 krooni ja

alates 1. jaanuarist 1997. a 820 krooni kuus.

Ida-Viru Maakohtu 15. detsembri 1997. a otsusega mõisteti TsK §-de 448 lg 1, 463 lg 1 ja 469 lg 2

alusel kostjalt T. Švetsova kasuks välja: 1) ühekordselt 4. oktoobrist 1994. a kuni 4. oktoobrini

1997. a saamata jäänud palk 14 653 krooni 20 senti; 2) alates 4. oktoobrist 1997. a igakuiselt 426

krooni 50 senti eluaegselt, kusjuures see summa kuulub korrigeerimisele naislihttöölise tunnipalga

määra ja T. Švetsova invaliidsuspensioni suuruse muutumisel; 3) 209 900 krooni sõiduauto ostuks,

mis tuleb üle kanda Ülemiste Autoteeninduse AS arvele sõiduauto ostu-müügilepingu sõlmiseks

T. Švetsova eestkostja V. Vitkovskajaga; 4) hooldustasu igakuiselt 1 050 krooni eluaegselt, kusjuures

see summa kuulub korrigeerimisele sanitari palga muutmisel Sillamäel; 5) alates 1. jaanuarist 1998. a

eluaegselt igaaastaselt 12 688 krooni taastusraviks, mis tuleb üle kanda V. Vitkovskaja näidatud

arveldusarvele või välja maksta sularahas iga aasta jaanuarikuu esimesel nädalal; 6) alates

1. jaanuarist 1998. a igaaastaselt T. Švetsova ja V. Vitkovskaja sõidukulu sanatooriumisse ja tagasi

eluaegselt, mis kuulub väljamaksmisele kuludokumentide esitamisel. Kohus leidis, et kostja süü on

kindlaks tehtud ENSV Ülemkohtu 27. juuli 1988. a seadusjõus kohtuotsusega. Selle otsusega

tuvastati, et Sillamäe Põlevkivikeemiatehas ei taganud V. Vitkovskajale ohutuid töötingimusi ning ei

viinud teda raseduse ajaks kergemale tööle. Raseduse ajal olid kahjulikeks mõjudeks toksilised aurud

(diklooretaani aurud) ja mehaanilised mõjud (vibratsioon). Ülemkohtu otsusega mõisteti

V. Vitkovskaja kasuks välja ühekordselt 1 512 rubla ja alates 1. augustist 1988. a kuni T. Švetsova 16-

aastaseks saamiseni igakuiselt 42 rubla. Viru Ringkonnakohtu 7. juuni 1996. a otsusega mõisteti

RAS-lt Silmet V. Vitkovsjaka kasuks välja 840 krooni igakuiselt alates 11. oktoobrist 1995. a kuni

T. Švetsova täisealiseks saamiseni. T. Švetsova on I grupi invaliid tähtajatult. Ta on tunnistatud

Sillamäe Linnakohtu 31. jaanuari 1996. a otsusega teovõimetuks ja sama kohtu 1. aprilli 1996. a

otsusega määrati tema eestkostjaks V. Vitkovskaja.

Viru Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega

jäeti T. Švetsova hagi rahuldamata.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 29. septembri 1999. a otsusega ringkonnakohtu otsuse

T. Švetsova hagi rahuldamata jätmise osas protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja

selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et asjas on 27. juuli

1988. a jõustunud ENSV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi otsus, millega tuvastati kostja õiguseellase

Sillamäe Põlevkivikeemiatehase süü kannatanule T. Švetsovale kahju tekitamises. Hagi aluseks oli

asjaolu, et ema töötingimuste tõttu tekitati kahju emaihus lootele ja laps sündis seetõttu invaliidina.

Kannatanuks, kellele kahju tekitati, oli laps. Sündides omandas laps kahju hüvitamise nõudeõiguse

sünnieelse kahju tekitamise eest kahju tekitaja vastu. Riigikohus leidis, et kuna kostja süü

T. Švetsovale kui kannatanule kahju tekitamises on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei saanud

kohus selle asjaolu puudumist tuvastada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohtu 2. märtsi 2000. a otsusega tühistati maakohtu 15. detsembri 1997. a otsus

T. Švetsova haginõuete rahuldamise ja kohtukulude väljamõistmise osas ning T. Švetsova hagi jäeti

rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et vastavalt TsMS § 94 lg-le 2 ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

V. Vitkovskaja 1988. aasta hagis Sillamäe Põlevkivikeemiatehase ja Meditsiinilis-sanitaarse osakonna

nr 17 vastu kahju hüvitamise nõudes ei olnud protsessiosaline ega pool alaealine T. Švetsova talle

tekitatud kahju hüvitamise nõudes. V. Vitkovskaja 1988. aasta hagi ei saa pidada T. Švetsova nimel

tema esindaja poolt esitatud hagiks. Kannatanu osas kahju tekitamise asjaolude tuvastamine ei muuda

kannatanut protsessiosaliseks, kui ta ise või oma esindaja kaudu, kes tegutseb tema nimel, pole

esitanud hagi talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Usaldusväärselt pole tõendatud põhjuslik seos

T. Švetsova tervisekahju ja kahjutekitanu (Sillamäe Põlevkivikeemiatehase, õigusjärglane AS Silmet

Grupp) tegevuse vahel, samuti Sillamäe Põlevkivikeemiatehase tegevuse õigusvastasus ja süü

T. Švetsovale tervisekahju tekitamises.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse. Kaebuse

põhjendustel rikkus ringkonnakohus oluliselt protsessiõiguse norme ja kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme. Apellatsioonikohus ei saanud tuvastada asjaolusid, mis on jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud. Ringkonnakohus eiras Riigikohtu seisukohti. Tehase administratsioonil

lasus kohustus rasedana arvele võtmisest 22. veebruaril 1979. a V. Vitkovskaja üle viia tööle, mis ei

olnud seotud üld- või kohaliku vibratsiooniga ja toksiliste ainete mõjuga. Meditsiinilis-sanitaarse

osakonna arst, kes tegi kindlaks V. Vitkovskaja raseduse, ei teinud soovitusi töötingimuste

muutmiseks, mistõttu tema tegevuses nägid uurimisorganid distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja ei pea kassatsioonkaebust õigeks. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kannatanu

T. Švetsovale kahju tekitamise asjaolude tuvastamine ei muuda T. Švetsovat V. Vitkovskaja

28. aprillil 1988. a esitatud hagi osapooleks ega protsessiosaliseks. T. Švetsova omandanuks

protsessiosalise staatuse ainult siis, kui hagi oleks esitatud tema nimel. Puudub põhjuslik seos

T. Švetsoval tervisekahjustuse tekkimise ning V. Vitkovskaja rasedusaegsete töötingimuste ja

töökohas esinenud kahjulike mõjutuste vahel. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja

õiguseellase tegevus ei olnud õigusvastane.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Eesti NSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 27. juuli 1988. a otsusega mõisteti Sillamäe

Põlevkivikeemiatehaselt, kelle õigusjärglaseks on kostja, kannatanu T. Švetsova ema V. Vitkovskaja

kasuks välja kulutused T. Švetsova pidevaks kõrvaliseks hooldamiseks. Seega tegi ülemkohus otsuse

kannatanu T. Švetsova õiguste kohta, leides, et tema hooldamiskulud tuleb kostjal hüvitada.

Kolleegium leiab, et asjas ei tohi hageja T. Švetsova õiguslikku seisundit halvendada ja tema

tõendamiskoormust suurendada põhjusel, et 1988. aastal on kohus teinud tema õiguste kohta otsuse

hagi alusel, mille tema seaduslik esindaja V. Vitkovskaja esitas kohtusse mitte tema, vaid enda nimel.

Vastupidine seisukoht moonutaks protsessiõiguse olemust ja rikuks poolte võrdsuse põhimõtet.

Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et asjas TsMS § 94 lg 2 ja § 242 lg 2 kohaldamisel tuleb

T. Švetsovat käsitada hagejana tsiviilasjas, milles on tehtud Eesti NSV Ülemkohtu tsiviilasjade

kohtukolleegiumi 27. juuli 1988. a otsus.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

J. Luik, A. Kull, T. Vernik