3-3-1-47-00 · Riigikohus

3-3-1-47-00

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. oktoobril 2000

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna kassatsioonkaebuse läbivaatamine

Liikluseeskirja p. 37 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 28. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve

Osakonna kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. juuni 2000. a. otsuse

peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/115/2000.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna

esindaja Indrek Sirk. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna politseinooreminspektor Ando Tamm

koostas 5. märtsil 2000 Viktor Skripkole rahatrahvi määramise otsuse nr. 101329185. Otsuse kohaselt

V. Skripko, juhtides Tallinnas Smuuli teel Laagna ja Punase tee vahel sõiduautot VAZ 31512, ei

andnud reguleerimata ülekäigurajal teed teeületamisvõimalust ootavatele jalakäijatele. Sellega rikkus

juht LE punkti 37, millega pani toime HÕS § 106 lg. 1 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise.

Nimetatud otsusega määrati V. Skripkole rahatrahv 200 krooni.

V. Skripko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada halduskaristuse määramise

otsuse. Ta leidis, et ei rikkunud liikluseeskirju. Jalakäijad seisid kõnniteel vöötraja juures ja ei teinud

katset tänavat ületada, seepärast sõitis ta üle jalakäijate vöötraja.

Tallinna Halduskohtu 9. mai 2000. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-473/2000 jäeti

V. Skripko kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et kaebuse esitaja on tõlgendanud vääralt LE

punkti 37. Kuna ülekäigurada on LE punkti 2 järgi tee osa, mis on ette nähtud jalakäijatele tee

ületamiseks, siis ei lõpe ülekäigurada sõidutee serval, vaid ülekäigurajaks tuleb lugeda ka see osa

kõnniteest, mis jääb sõiduteel oleva märgistuse lõpust teega risti asetsevate kujutletavate sirgjoonte

vahele. Jalakäija, kes seisab vöötraja juures kõnnitee alal, mis jääb nende mõtteliste joonte vahele, on

ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootav jalakäija LE punkti 37 mõttes ning juht peab andma talle

teed. Jalakäija ei pea astuma sõiduteele läheneva sõiduki ees, andmaks märku teeületamissoovist. See

on ohtlik ja vastuolus LE punktiga 27.

V. Skripko esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtuniku ja politseiametniku halduskaristuse määramise otsused. Apellandi arvates ei tulene

LE punktist 2, et ülekäigurada pikeneb kõnniteele. V. Skripko leidis, et tema karistamine oli ebaõige.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. juuni 2000. a. otsusega tühistati halduskohtu otsus ja

tehti uus otsus, millega tühistati Tallinna Politseprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna

politseinooreminspektori 5. märtsi 2000. a. otsus nr. 101329185 ning lõpetati menetlus selles

haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 218 lg. 1 p. 1 alusel. Ringkonnakohus leidis, et LE punkti 37

kohaselt peab juht andma teed jalakäijale, kes on ülekäigurajal. Ülekäigurada LE punkti 37 mõttes

saab asuda vaid sõiduteel ning ülekäigurajaga piirneva kõnnitee osa käsitamine ülekäigurajana ei

tulene LE punkti 2 sõnastusest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et LE p. 37 ei pane sõidukijuhile

kohustust anda teed kõnniteel seisvale jalakäijale, sõltumata sellest, et jalakäija asub ülekäigurajaga

piirneval kõnnitee osal. Jalakäija peab kõigepealt hindama läheneva sõiduki kiirust ja kaugust ning

teele astumise ohutust. Kui ta leiab, et tee ületamine on ohutu ja astub ülekäigurajale, peab juht

vastavalt vähendama kiirust või peatuma. Samuti peab juht käituma juhul, kui jalakäija ootab

sõidutee ületamise võimalust ülekäigurajal sõidutee keskel. Kuna antud juhtumil jalakäijad

ülekäigurajale ei astunud, ei olnud V. Skripkol kohustust neile teed anda ja peatuda ülekäiguraja ees.

Seepärast oli tema karistamine ebaõige. LE punkti 37 tõlgendamine selliselt, et sõidukijuhid peavad

igal juhul peatuma kõnniteel ülekäiguraja juures jalakäijat märgates, ei taga liikluse sujuvust ning

võib järsust pidurdamisest tingitult tekitada liiklusohtlikke olukordi. Jalakäija peab selgelt märku

andma, et soovib sõiduteed ületada. Sellisel juhul peab juht talle teed andma.

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakond esitas kassatsioonkaebuse, milles palub

tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta V. Skripko kaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse väited on järgmised:

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ülekäigurada LE punkti 37 mõttes saab asuda vaid

sõiduteel, ja et ülekäigurajaga piirneva kõnnitee käsitamine ülekäigurajana ei tulene LE punkti 2

sõnastusest. Ülekäigurada on LE punkti 2 järgi tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks.

Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse liiklusmärkidega "Ülekäigurada" ja/või vastava

teekattemärgisega. Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle

puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad liiklusmärkide "Ülekäigurada"

asukohtadest ning on teega risti.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et LE p. 37 ei pane juhile kohustust anda teed jalakäijale, kes

ootab sõidutee ületamist ülekäigurajaga piirneval kõnnitee osal. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

selle sätte eesmärgi - tagada jalakäijatele ohutu teeületamisvõimalus.

Vastuolus kohtuistungitel tuvastatuga on ringkonnakohtu seisukoht, et nii politseiniku kui ka

V. Skripko seletustega on tõendatud, et jalakäijad tulid ülekäiguraja juurde sõidutee äärde vahetult

enne V. Skripko poolt juhitud sõiduki möödumist. Ringkonnakohtu istungil V. Skripko väitis, et

politseiametnik A. Tamm on oma ettekandes moonutanud fakte. Ringkonnakohus ei oleks saanud

teha lõplikku otsust ilma, et oleks ära kuulanud ettekande teinud A. Tamme seletuse. Ringkonnakohtu

poolt HÕS § 30724 rikkumise tõttu jõuti otsuses valedele järeldustele.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. LE p. 37 sätestab: "Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale peab juht vähendama kiirust või

peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületava või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale

jalakäijale."

LE punkti 2 kohaselt on ülekäigurada tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks.

Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse liiklusmärkidega "Ülekäigurada" ja/või vastava

teekattemärgisega. Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle

puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad liiklusmärkide "Ülekäigurada"

asukohtadest ning on teega risti.

Teede- ja sideministri 17. novembri 1994. a. määrusega nr. 61 "Liiklusalaste Eesti standardite

kohustuslikuks kasutamiseks kehtestamine liikluse korraldamisel" punkti 1 alapunktiga 1 kehtestati

alates 1. jaanuarist 1995 liikluse korraldamisel kohustuslikuks kasutamiseks Eesti standard EV ST

613-93 "Liiklusmärgid ja nende kasutamine". Selle standardi p. 2.4 sätestab, et "tee kõrvale pandud

märgi sõiduteepoolse serva kaugus sõidutee äärest, teepeenra olemasolul teepeenra välisäärest peab

olema 0,5...2,0 m", v.a. suuremõõdulised juhatusmärgid, mis pannakse teepeenra välisäärest

kaugemale. Märgid 543 ja 544 "Ülekäigurada" on osutusmärgid.

Sellest tulenevalt Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et mõistlik on

vaadelda ülekäiguraja piiriks pikisuunas just ühel teepoolel asuvate nende liiklusmärkide vahele

tõmmatud mõttelist joont kõnniteel. Teeriba, mis jääb nimetatud joone ja sõidutee serva vahele, tuleb

vaadelda kui ülekäiguraja osa, mis on turvatsooniks jalakäijatele, kus seistes nad saavad oodata

teeületamise võimalust.

2. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et "LE p. 37 ei pane sõidukijuhile

kohustust anda teed kõnniteel seisvale jalakäijale, sõltumata sellest, et jalakäija asub ülekäigurajaga

piirneval kõnnitee osal", ja kuna antud juhtumil "jalakäijad ülekäigurajale ei astunud, ei olnud

V. Skripkol kohustust neile teed anda".

LE p. 37 kohustab juhti, kes läheneb reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et

anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale.

Juht on kohustatud jalakäijale tee andmiseks kas vähendama kiirust või peatuma. Selle sätte

eesmärgiks on tagada jalakäijale ohutu teeületamisvõimalus. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole

oluline, kas jalakäija on astunud kõnniteelt sõiduteele või ta ootab sõidutee ületamise võimalust

kõnniteel. Seega kohaldas ringkonnakohus LE punkti 37 ebaõigesti.

3. Seaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus HÕS § 325 lg. 1 alusel tühistada.

Kassaatori väited, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse norme, ei oma kassatsioonkaebuse

lahendamisel olulist tähtsust. Seetõttu jätab Riigikohtu halduskolleegium need väited tähelepanuta.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 2 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna kassatsioonkaebus

osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. juuni 2000. a. otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/115/2000 ning saata asi uuesti läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Tagastada Tallinna Politseiprefektuurile kassatsioonikautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Määrus jõustub 17. oktoobril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel