3-1-1-97-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. oktoobril 2000. a 3-1-1-97-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R.L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3;

§ 202 ja § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

26. septembril toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa R.L. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja Riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.L. tunnistati Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a otsusega süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2

ja 3 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 202 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks ning KrK

§ 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti R.L-le mõistetud

karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kohtuotsusega mõisteti R.L-lt välja 400 krooni A.K. kasuks, 900 krooni T.K. kasuks ja 500 krooni E.M.

kasuks neile kuriteoga tekitatud kahju katteks.

Süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõisteti R.L. süüdi selles, et ta 7. augusti 1999. a õhtul tungis

koos A.V. ja R.V-ga aknaklaasi lõhkumise teel A.K. elamusse Tartus K xx, kust varastas maja esimeselt

korruselt salaja E.V-le kuuluvat vara kokku 5223 krooni väärtuses ning maja teiselt korruselt T.K-le kuuluvat

vara kokku 1400 krooni väärtuses.

Süüdistuses KrK § 202 järgi mõisteti R.L. süüdi selles, et ta eeltoodud kohas ja ajal tõmbas kuritegevusele

kaasa teadvalt alaealise R.V., kes oli salajase varguse toimepanemise ajal 11-aastane.

Süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõisteti R.L. süüdi selles, et ta 21. novembril 1999. a kella

16.00 ja 16.15 vahel tõukas Tartus P x-x korteris pikali E.M. ja varastas temalt avalikult 500-kroonise

rahatähe.

Maakohtu hinnangul pani R.L. kaastäideviijana ja tundmatu isikuga grupis toime salajase varguse. R.L.

tõmbas otsese tahtlusega sellele vargusele kaasa 11-aastase R.V., kellega nad elasid ühes perekonnas.

2. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune R.L. ja tema

kaitsja Leanika Tamm. Apellatsioonprotesti esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Kretel Tamm.

Kohtualune ning tema kaitsja palusid oma apellatsioonkaebustes R.L. süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks

mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kergendada talle mõistetud karistust ning kohaldada KrK § 47

sätteid. Esitatud apellatsioonprotestis paluti tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi osas. Prokurör palus R.L-lt

välja mõista 5223 krooni E.V. kasuks.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 18. aprilli

2000. a otsus osaliselt. KrK § 40 lg 1 alusel liideti R.L-le mõistetud karistused osaliselt ja tema lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdimõistetult

nõuti välja 5223 krooni E.V. kasuks talle kuriteoga tekitatud kahju katteks. Muus osas jäi kohtuotsus

muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt, apellatsioonprotest rahuldati täielikult.

Muuhulgas nõustus kriminaalkolleegium oma otsuses maakohtu järeldustega, et R.L. pani toime KrK §-s 202

ettenähtud kuriteo. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks kahelda tunnistaja J.P. ütlustes. Samas leidis, et

R.V., kes on R.L. elukaaslase poeg, ütlustesse tuleb perekondlike suhete tõttu suhtuda kriitiliselt. Samuti ei

pidanud ringkonnakohus veenvaks R.L. ütlusi selle kohta, et ta keelitas R.V. vargusest loobuma.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjuslikus seoses see, et R.V. osales salajases varguses, millest osavõtu soovi

tekitas temas R.L..

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu R.L., kes palub end jätkuvalt süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista, kergendada karistust

ning kohaldada KrK § 47 sätteid koos kontrollnõuete ja kohustuste kohaldamisega.

Kassaator eitab jätkuvalt oma süüd KrK § 202 järgi ning kinnitab endiselt, et püüdis R.V. vargusest osavõttu

ära hoida, kuid poiss oli tema kohale jõudes juba kuriteole kaasa tõmmatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles

kassatsioonkaebuserahuldamist ning prokuröri, kes oli vastupidisel seisukohal,

l e i d i s :

5. KrK §-s 202 kirjeldatud kuriteokoosseisu objektiivse külje realiseerimiseks ei piisa asjaolust, et isik paneb

teo toime koos alaealisega. Sellise teo ohtlikkus seisneb asjaolus, et süüdlase otsese tahtlusega toimepandud

tegude (vägivald, ähvardamine, meelitamine, hirmutamine, kättemaksu, kadeduse või muu madala ajendi

õhutamine jms.) tagajärjel tekitatakse seaduskuulekas alaealises soov kuritegu toime panna. Seega ei kuulu

ülalnimetatud kuriteokoosseisu tõendamisesemesse mitte üksnes ühine osavõtt kuriteo toimepanemisest vaid

ka alaealise kallutamine, kihutamine seda kuritegu toime panema. Tuleb silmas pidada ka asjaolu, et

süüdlane ei pea tingimata ise olema kuriteo täideviijaks. Sellisel juhul vastutab ta alaealise poolt

toimepandud kuriteole kihutajana ning ideaalkonkurentsis ka KrK § 202 järgi.

6. Tartu Maakohtu 18. märtsi 2000. a kohtuotsusest ei selgu, milliste tõendite hindamise kaudu jõudis kohus

järeldusele, et peale kuriteost ühise osavõtu oleks R.L. ka veel kihutanud või kallutanud R.V. kuritegu toime

panema. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a kohtuotsuses analüüsitakse sellest

seisukohast kaht tõendit - alaealiste J.P., kellele R.V. hiljem kuriteo toimepanemise asjaoludest rääkis ja R.V.

enese ütlusi. Samal ajal ei ole kohtud pööranud tähelepanu R.L. ütlustele ning kõrvutanud neid teiste

tõenditega, millega on rikutud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja

objektiivse uurimise põhimõtet.

7. Rõhutades veelkord, et vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, tuleb samaaegselt märkida, et tõendamise teooria seisukohaltei saa samastada

algseid ja tuletatud tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud tagasi lükanud kaks algset tõendit - R.L.

ja R.V. ütlused, kes ei eeluurimisel ega ka kohtus pole kordagi kinnitanud, et R.L. oleks R.V. kuriteole

kihutanud või kallutanud. Kohtuotsused on rajatud tuletatud tõendile - J.P. ütlustele. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid ühe tuletatud tõendi eelistamine algsetele tõenditele ei ole

kooskõlas KrMK § 50 lg-st 1 tuleneva objektiivsuse nõudega. AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium selle käesolevas kriminaalasjas oluliseks kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks.

8. Kohtud on kaalunud nii R.L. poolt toimepandud kuritegude raskust kui ka tema isikut ja tulnud õigele

järeldusele, et KrK § 47 sätted ei ole tema suhtes kohaldatavad.

Lähtudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a kohtuotsus R.L. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 202 järgi ning

talle KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

Mõista R.L. õigeks KrK § 202 järgi.

KrK § 40 lg 1 alusel mõista R.L-le lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 11 kuud vabadusekaotust kinnises

vanglas.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kohtuotsus jõustub 16. oktoobril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Jüri Ilvest

Liikmed:Ott Järvesaar,Jüri Rätsep