3-1-1-92-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. oktoobril 2000

3-1-1-92-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil 19. septembril 2000. a

kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S.Z. süüdistuses KrK § 164 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune S.Z., tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.Z. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi. Ta töötas Tallinna Politseiprefektuuri X Politseiosakonna nooreminspektorina. 21. aprillil

1998. a kella 02.00 paiku patrullis ta koos nooreminspektori S.R-ga Tallinnas. Ähvardades trahviga, sai S.Z. kinni peetud autoomaniku (kuriteo matkija, kelle

leppenimi oli "L") käest altkäemaksu 300 kr selle eest, et ta ei koostanud protokolli "L" haldusõigusrikkumise kohta.

S.R. anti samuti kohtu alla süüdistatuna KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.

2. Tallinna Linnakohtu 17. jaanuari 2000. a otsusega mõisteti S.Z. ja S.R. süü tõendamatuse tõttu õigeks. Linnakohtu hinnangul esinesid kriminaalasjas

kõrvaldamatud vastuolud, mis tõlgendati kohtualuste kasuks. Otsuse kohaselt rikuti kohtueelsel uurimisel KrMK § 141 lg 1 ja § 113 lg 1 sätteid ning sellest

tulenevalt jäeti tõendina arvestamata politseiauto läbiotsimise protokoll. Lisaks sellele ei olnud linnakohtul võimalik kontrollida missuguste numbritega kupüürid

anti kuriteo matkijale "L-le" ja kas S.Z. poolt juhitavast politseiautost leitud rahatähtede hulgas olid need kupüürid või mitte. Salajase pealtkuulamise

helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokollist ja sellele juurdelisatud stenogrammist ei nähtunud, et kohtualused oleks "L-lt" raha välja pressinud. Linnakohus

asus seisukohale, et anonüümse tunnistaja "L-i" ütlused politseinikele antud kupüüride osas ja selles, kuhu tunnistaja need politseiautos asetas, on vastuolus teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seetõttu luges kohus "L-i" ütlused mitteusaldusväärseteks.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti riigiprokurör H. Tõnismägi, kes palus S.Z. õigeksmõistmise tühistada ja ta KrK § 164 lg 1 järgi süüdi

mõista.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2000. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus osaliselt. S.Z. tunnistati süüdi KrK § 164 lg 1 järgi

ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust koos politseiniku ametikohal töötamise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele

vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi 2-aastase katseajaga.

Kohtukolleegium tuli järeldusele, et kohtulik uurimine linnakohtus viidi läbi ühekülgselt ja puudulikult, mistõttu linnakohtu otsuses sisalduvadjäreldused ei vasta

kriminaalasja materjalidele. Kolleegiumi hinnangul kinnitasid kogutud tõendid, et S.Z. sai 300 kr altkäemaksu liikluseeskirjade rikkumist matkiva anonüümse

tunnistaja "L-i" haldusvastutusest vabastamise eest, millega ta pani toime KrK § 164 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu S.Z., kes palus otsuse tühistada.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2000. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus S.Z. süüdistusasjas ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale

kohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohus märkis, et süüdimõistev kohtuotsus on rajatud süüdimõistetu enda, samuti anonüümse tunnistaja "L-i", tunnistajate V.V., M.K., P.Š. ütlustele, asitõendite

(äravõetud rahatähtede) toimiku juurde liitmise määrusele ning vaatlusprotokollile. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2000. a istungi

protokollist nähtuvalt kuulati kohtuistungil vahenditult üle vaid kohtualune S.Z.. Mingite muude tõendite uurimist istungi protokollist ei nähtunud. Seega oli

kohtuotsus rajatud ringkonnakohtus uurimata tõenditele, millega rikuti Riigikohtu hinnangul tõendite vahenditu uurimise ja hindamise põhimõtet.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2000. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 17. jaanuari 2000. a otsus S.Z. õigeksmõistmises. Kohtualune tunnistati süüdi

KrK § 164 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ühes politseiametnikuna töötamise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. KrK § 47

alusel kohaldati katseaega kaks aastat.

Kohtukolleegium leidis, et linnakohus on põhjendatult kohtualust süüstavate tõendite hulgast välja jätnud auto läbiotsimise protokolli, kuid samas ei võtnud piisava

aluseta arvesse teisi asjas olevaid tõendeid. Nii on anonüümse tunnistaja ühesuguste ja järjekindlate ütlustega tuvastatud, et ta andis kohtualusele 300 krooni

altkäemaksu. Linnakohus kahtles anonüümse tunnistaja ütlustes põhjendusel, et tema ütlused kohtus rahakupüüride väärtuse kohta erinesid tema ütlustest

eeluurimisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ühtinud see järeldus aga teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja V.V. kinnitas eeluurimisel, et kohtualuse

autost leidis ta kaks kupüüri 100 krooni väärtusega ja kaks 50 krooni väärtusega. Linnakohtus andsid tunnistajad ütlusi, et kogu raha oli 100 kroonistes kupüürides.

Ringkonnakohus leidis, et tunnistajate ütlustes sisalduvad vastuolud rahakupüüride väärtuse kohta on seletatavad ajalise faktoriga. Autost leitud kupüüride numbreid

on kontrollitud ja numbrid ühtivad nende rahatähtede numbritega, mis oli anonüümsele tunnistajale antud. Raha leidmist kinnitasid linnakohtu istungil ka tunnistajad

M.K. ja P.Š.. Ka kohtualune on eeluurimisel antud süü puhtsüdamlikus ülestunnistamises ja süüdistatavana ülekuulamisel kinnitanud autost raha leidmist, kuid neid

ütlusi pole linnakohus avaldanud. See asjaolu andis tunnistust kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Ringkonnakohus pidas paljasõnaliseks ja

alusetuks kohtualuse väiteid, et nimetatud ütlused olid antud uurija survel, sest süüdistatavana ülekuulamisel viibis ka kaitsja. Hinnates kõiki eeluurimise käigus

kogutud ja esimese astme kohtus kontrollitud ning apellatsioonikohtu istungil avaldatud tõendeid kogumis, leidis kohtukolleegium, et on leidnud tõendamist

kohtualuse süü 300 kr altkäemaksu saamises.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2000. a otsuse peale esitas S.Z. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda

õigeksmõistmist. Kassaator väidab, et kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kogutud tõenditele. Tunnistaja "L-i" ütlused eeluurimisel ja kohtus ei kattu

tema ütluste kirjaliku fikseerimise protokolliga ega ka helisalvestusega. Helisalvestus on koopia, mille identsust originaaliga kohtus ei tuvastatud. Kohus ei pööranud

tähelepanu lindistuses esinevale tunnistaja "L-i" monoloogile, millele puudusid tema (st S.Z.) vastused. Lisaks sellele leiab kassaator, et helisalvestis on

kohtukõlbmatu tõend, sest selle kogumisel ja säilitamisel on rikutud KrMK § 161 ja § 162 sätteid. Kassaator ei nõustu väitega, nagu oleks ta ebaõigesti täitnud oma

ametikohustusi. Tema tööd reguleeris küll Patrullteenistuse määrustik, kuid selle punkt 49.1 ei reguleerinud tema volitusi. Tallinna Politseiprefektuuri 29. juuni

1998. a käskkirjaga nr 121 keelati patrullteenistustel teostada liiklusjärelevalvet. Politseiprefekt andis suunise liiklusrikkujate suhtes piirduda üksnes hoiatustega.

Seega käitus ta "L-i" suhtes pädevuse piires ja õiguspäraselt ning tema tegevuses puudub KrK § 164 koosseis.

9. Riigikohtu istungil toetasid S.Z. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust ning taotlesid Riigikohtult õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröri arvates ei kuulu

kaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et S.Z. poolt 7. juulil 2000. a esitatud kassatsioonkaebuses korratakse juba varemesitatud väiteid. Kriminaalkolleegium

on 9. mai 2000. a otsuses (vt RT III 2000, 14, 155) neid hinnanud ja analüüsinud ning leidnud, et kassatsioonkaebuses väidetu ei ole ringkonnakohtu otsuse

tühistamise aluseks. Kolleegium nõustus ringkonnakohtu järeldustega S.Z. süüs altkäemaksu võtmises, kuid tühistas ringkonnakohtu otsuse seoses

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Riigikohtu hinnangul seisnes oluline menetlusnormide rikkumine selles, et kohtuistungi protokollist ei nähtunud

tõendite vahenditut uurimist ja hindamist.

11. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus 8. juunil 2000. a, on AKKS § 23 lg 5 sätete kohaselt avaldatud nii eeluurimisel kogutud kui ka asja

kohtulikul arutamisel saadud tõendid. Kõigi tõendite uurimise ja hindamise tulemusena kogumis jõudis ringkonnakohus uuesti järeldusele, et on tõendatud S.Z. süü

300 kr altkäemaksu saamises. Uuel asja arutamisel on ringkonnakohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid vahenditult ja Riigikohus nõustub ringkonnakohtu

järeldustega ning põhistustega.

12. Kuna S.Z. kassatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid on juba varem kontrollitud ning hinnatud Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi poolt, siis jätab kohtukolleegium kriminaalasja sel läbivaatamisel need korduvad väited tähelepanuta.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2000. a otsus S.Z. süüdimõistmises KrK § 164 lg 1 järgi muutmata.

2. S.Z. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 10. oktoobril 2000. a, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher