3-1-1-85-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. oktoobril 2000. a

3-1-1-85-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

L.K. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi.

5. septembril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu L.K., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge

Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. L.K. tunnistati Tartu Maakohtu 4. aprilli 2000. a otsusega KrK § 139 lg 1 järgi süüdi selles, et ta 22. veebruaril 1999. a kella 20.30 paiku varastas salaja Tartumaal

Ü-l H tn x-x asuvas E.K. korteris korteriomaniku jope taskust 800 krooni. Karistuseks mõisteti L.K-le rahatrahv 120 päevamäära, s.o 4920 krooni.

2. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2000. a otsuse vaidlustas apellatsiooni korras kohtualuse kaitsja Raivo Bergson, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja L.K.

õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi. Apellandi arvates puudub maakohtu otsuses L.K. süüküsimust otsustadavõimaldav tõendite analüüs ja seda

põhjusel, et tõendeid, mis kinnitaksid kohtualuse süüd, kaitsja arvates lihtsalt pole.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2000. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 4. aprilli 2000. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud L.K. ja tema kaitsja seisukohaga nagu oleks kohtualune süüdi mõistetud üksnes kannatanu veendumuse alusel selles, et L.K. varastas

temalt 800 krooni. Kriminaalkolleegium märkis, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, et L.K. pani

toime KrK § 139 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Menetlus Riigikohtus

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Bergson,

kes, tuginedes AKKS § 39 lg 3 p-le 7, taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tartu Maakohtule uueks arutamiseks järgmiste

põhjendustega.

3.1 Kassaatori arvates ei olnud maakohtu otsuses KrMK 274 p-s 4 sätestatud nõuet rikkudes näidatud, millistele tõenditele põhines kohtu järeldus selle kohta, et 800

kr varguse pani toime L.K.. Kassaatori arvates ei saa tõendiks, millele rajada süüdimõistev kohtuotsus, pidada kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvat fraasi, et

"kannatanu on kindel, et K varastes tema taskust raha".

3.2. Ringkonnakohtu otsuses on kassaatori arvates põhjendamatult loetud L.K. süüd kinnitavaks tõendiks ka tunnistaja J.K. ütlusi. Kassaatori arvates nähtub J.K.

ütlustest üksnes seda, et L.K. viibis K-de korteris ja et pärast L.K. lahkumist avastas E.K. raha kadumise. Kuid, kinnitab kassaator, J.K. ütlused ei kinnita mingil

määral L.K. süüd raha varguses.

3.3. Kassaatori arvates on L.K. kaitseõigust rikutud sellega, et kuna maakohtu otsuses puudus tõendite analüüs, siis ei saanud kaitsja seda apellatsiooni korras ka

vaidlustada, samuti olevat kaitsjal seetõttu puudunud ringkonnakohtu istungil võimalus täpsustavate küsimuste esitamiseks nii kohtualusele kui ka kannatanule.

Kassaator möönab, et erinevalt maakohtust on ringkonnakohus tõendeid põhjalikumalt analüüsinud. Kuid kassaatori arvates ei kõrvalda see kaitseõiguse rikkumist,

sest nüüd - kassatsiooni korras puudub võimalus vaidlustada faktiliste asjaolude tuvastatust.

4. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et kaebuse

põhisisuks on tõendite ümberhindamine, kuid Riigikohus tõendeid ei hinda.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ning

prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada järgmistel kaalutlustel.

5.1. Vastavalt KrMK §-s 50 sätestatule hindavad uurija, prokurör ja kohus kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis peab põhinema

asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel, kusjuures ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu. KrMK § 50 tekstist ei tulene, et see

seadusesäte ei laiene Riigikohtu tegevusele. Kahtlemata tuleb aga siinjuures arvestada ka AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt ei või Riigikohus tuvastada

faktilisi asjaolusid. Kuid faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ei ole identsed mõisted. Nii näiteks, vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7, kuulub

kassatsioonimenetluses Riigikohtu pädevusse muuhulgas ka selle hindamine, kas kohtuotsus on piisavalt motiveeritud. Kohtuotsuse motiveeritust hinnates peab

Riigikohus jälgima, et alamastme kohtud käsitleks tõendeid seaduses ettenähtud kriteeriumide kohaselt ja tõendite teooriale tuginevalt.

5.2. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et motiivide olemasolu või selle puudumise sedastamisel ei saa lähtuda ainuüksi põhjenduste hulgast. Nii on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsuses nr 3-1-1-88-98 nenditud, et AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumisega

on igal juhul tegemist siis, kui ringkonnakohus üldse ei motiveeri erinevat tõendite hinnangut. Kuid samas otsuses nenditakse ka seda, et ei ole võimalik üheselt

kindlaks määrata, milline peaks olema ringkonnakohtu poolne esimese astme kohtust erinev tõendite hindamise motiveerimise ulatus. Kooskõlas varasema

praktikaga on Riigikohtu kriminaalkolleegium jätkuvalt seisukohal, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude

tuvastamise protsessi kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et

kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse

lugejale jälgitav.

5.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses märgituga, et Tartu Maakohtu 4. aprilli 2000. a otsuse pinnalt ei ole võimalik jälgida seda, kuidas

ja millistele tõenditele tuginevalt on kohus jõudnud siseveendumuseni selles, et L.K. pani toime 800 kr varguse. Maakohtu selle otsuse motiveeriva osa alguses

märgitakse, et "maakohus, hinnanud kogutud tõendeid nende kogumis, on jõudnud järeldusele, et kohtualuse süü küsimuse otsustamisel on vaja analüüsida süü

kolme seaduslikku tunnust: esiteks kohtualuse vastutusvõimet, teiseks - tahtluse või ettevaatamatuse olemasolu ja kolmandaks vabandavate põhjuste puudumist." (tl

207). Selles tekstis ei ole esiteks midagi motiveerivat ja teiseks ei ole selle teksti terminikasutus kooskõlas kehtiva kriminaalseadusega. Kohtuotsuse motiveeriva osa

edasisest tekstist võiks küll tinglikuks kuid samas siiski mitte sisuliseks ja KrMK § 274 nõuetele vastavaks motiveerimiseks lugeda järgmisi lauseid.

5.3.1. "Peale L.K. lahkumist avastas kannatanu, et tema jope lukk oli lahti ja raha ülelugemisel oli puudu 8000 krooni. Kannatanu on kindel, et K varastas tema

taskust raha". (tl 207)

5.3.2. "Kohus ei nõustu seejuures kaitsja väitega selle kohta, et kannatanu oleks käitunud ebaloogiliselt pikendades renti isikuga, keda ta kahtlustas raha varguses.

Kannatanu käitumine oli teatud mõttes vastutulek tollel hetkel hädas olnud kohtualusele. Oli külm veebruarikuu ja kohtualuse elukaaslane koos väikese sülelapsega

olid autos ja soov oli sõita vanemate juurde A-sse." (tl 208).

5.3.3. "Tõendatud on kannatanu ütlustega (tl 39 pöördel ja tl 91), et rendiraha sisse arvati kannatanult kaduma läinud raha 800 krooni. K andis tagatiseks naise kaks

kuldketti." (tl 208).

5.3.4. " Kohus leiab, et tavaliselt on tegijal aega ja võimalust oma soovi teostamise üle järele mõelda. Tunnistaja J.K. ütlustega on tõendatud, et K viibis kannatanu

korteris 3-8 minutit, sama on kinnitanud ka kannatanu. Lapsed olid oma toas. Koridori ei saanud näha, seda on kinnitanud kannatanu, seletades, et koridor on

sopiline ja välisust näha ei ole. Kohus leiab, et kohtualune varastas kannatanu korteri koridoris olles nagis rippuvast kannatanu jope taskust 800 krooni. Raha

varastades tegutses kohtualune arvestusega edaspidi autot rentida ja seetõttu ei varastanudki ta kogu taskus olevat rahasummat s.o 20 000 krooni." (tl 208).

6. Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2000. a otsuses on kõigepealt põhjendatud kannatanu E.K. ütluste tõepärasust asjaoluga, et kannatanu esitas kuriteoavalduse

koheselt pärast raha kadumise avastamist. Edasiselt on ringkonnakohus E.K. ütluste tõepärasust kinnitanud väitega, et "E.K. on kogu aeg andnud üheseid ütlusi, et

L.K. maksis talle koridoris võlga andes ühe 500-lise (lk 2-3 ja 89). Varastati temalt aga üks 500-line ja kolm 100-list. L.K. on eeluurimisel öelnud (lk 22), et kõik

rahatähed, mis ta kannatanule maksis, olid 100-lised. Kohtus ta väitis (lk 91), et maksis ühe 500 -lise ja ühe 100-lisega." Riigikohtu kriminaalkolleegium peab

siinjuures siiski vajalikuks märkida, et mitte igasugune erineval ajal antud ütluste lahknemine ei anna alust kahelda ütluste andja aususes. Käsitletaval juhul on

ütluste muutumine toimunud ütluste andjale objektiivselt ebasoodsamas suunas, mis viitab pigem asjaolule, et ütluste andja ei mäletanud või ei pidanud oluliseks

seda, millistes kupüürides ta võlga tagastas. Lisaks E.K. ütlustele on ringkonnakohus analüüsinud ka J.K. ütlusi. Kuid kõnealuse kuriteo kohta käivad üksnes J.K.

need ütlused, mille kohaselt ta laskis L.K. korteri uksest sisse ja jättis ta mõneks minutiks koridori ootama. J.K. ülejäänud ütlused on tuletatud E.K. ütlustest ja tuleb

nõustuda kassatsioonkaebuses märgituga, et need ei kinnita mingil määral varguse toimepanemist L.K. poolt. Nõustuda ei saa sellega, et ringkonnakohus on

kriminaalasjas kogutud materjalidele põhinevat kaitseversiooni, mille kohaselt E.K. võis raha kaotada linnas käies, kummutanud väitega, et "kriminaalasjas ei ole

mingeid andmeid, et raha võis kannatanul kaduda linnas käies või selle võtsid hoopis tema alaealised lapsed". Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks

nentida, et süütuse presumptsiooni ei saa kummutada pelgalt viitega kriminaaltoimikus andmete puudumisele. Kokkuvõtvalt hindab Riigikohtu kriminaalkolleegium

antud juhul ebapiisavaks isiku süüdi tunnistamise sisuliselt vaid ühe tõendi alusel olukorras, mil on kõrvaldamata jäetud kriminaalasja menetlemisel tõusetunud

kahtlused.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2000. a otsus ja Tartu Maakohtu 4. aprilli 2000. a otsus L.K. süüdi tunnistamises KrK § 139 lg 1

järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamises Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Mõista L.K-lt välja kohtukuluna riigituludesse 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni kolmkümmend senti ) kaitsjatasu.

Kohtuotsus jõustub 10. oktoobril 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep