3-4-1-9-00 · Riigikohus

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

3-4-1-9-2000

Tartus 6. oktoobril 2000

Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada osaliselt kehtetuks Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6

läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 6. septembril 2000. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri

kohusetäitja Aare Reenumäe ja justiitsminister Märt Raski osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret

Lehemetsa juuresolekul läbi Tartu Halduskohtu 5. juuni 2000. a taotluse.

I. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. mail 1995. a andis Tartu Politseiprefektuur Andres Rebasele tulirelvaloa kuni 4. maini 1997. a.

Luba pikendati kuni 4. maini 1999. a. Relvaluba anti Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a

määrusega nr 256 kinnitatud "Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omandamise,

hoidmise ja kandmise ajutiste eeskirjade" (edaspidi: Ajutised eeskirjad) järgi. Ajutiste eeskirjade

punkt 11 alapunkti 5 kohaselt ei saanud tulirelvaluba isikud, kes olid karistatud tahtlike kuritegude

toimepanemise eest ning kelle karistatus ei olnud kustunud. A. Rebane oli karistatud tahtlike

kuritegude toimepanemise eest, kuid tema karistatus oli relvaloa andmise ajaks kustunud.

2. 4. aprillil 1999. a tühistas politsei vaneminspektor 1. jaanuaril 1996. a jõustunud Relvaseaduse

alusel relvaloa, sest A. Rebane oli kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest.

Relvaseaduse § 33 lg 1 p 2 kohaselt relvaluba tühistatakse, kui loa omanik ei vasta Relvaseadusega

kehtestatud nõuetele. Need nõuded sisalduvad Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6, mille kohaselt relvaluba

ei anta isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata

sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud. A. Rebast karistati 2. juunil 1978. a ja

22. veebruaril 1982. a kuritahtliku huligaansuse, tulirelva ebaseadusliku omamise, salajase varguse,

kelmuse ning võltsimise eest. Relvaseadus ei teinud erandeid isikute suhtes, kes olid saanud relvaloa

Ajutiste eeskirjade alusel.

3. A. Rebane pöördus Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles ta palus tunnistada seadusevastaseks

Tartu Politseiprefektuuri keeldumise tühistada otsus temalt relvaloa äravõtmise ning uue relvaloa

väljastamisest keeldumise kohta. Ta palus kohustada Tartu Politseiprefektuuri anda talle relvaluba.

A. Rebane taotles jätta kohaldamata Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus

on kustunud või kustutatud" vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 11 ning algatada selle kehtetuks

tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

4. Vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 10 jättis Tartu Halduskohus kohaldamata Relvaseaduse § 28 lg 1

p 6 ja esitas Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 sisalduv lõik

"olenemata sellest, kas karistus (pro karistatus) on kustunud või kustutatud".

II. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

5. Tartu Halduskohtu poolt kohaldamata jäetud Relvaseaduse säte on sõnastatud järgmiselt:

"§ 28. Füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmist välistavad asjaolud

(1) Soetamisluba või relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes:

..............................................................................................

6) on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus

on kustunud või kustutatud".

Asjaosaliste põhjendused

6. Halduskohus märkis, et isikud, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest on kustunud

ning kes Ajutiste eeskirjade järgi omasid õigust relvaloale, ei oma seda pärast Relvaseaduse

jõustumist. Kohus asus seisukohale, et Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 alusel võib varasem

süüdimõistmine tähtajatult piirata isiku õigusi ja vabadusi, mis on vastuolus Põhiseaduse §-st 10

tuleneva õiguskindluse põhimõttega. See põhimõte hõlmab kehtiva õiguse respekteerimist,

tagasiulatuva jõuga õigusaktide keeldu ning õiguspärast ootust. Ajutised eeskirjad olid relvaloa

omanikule soodsamad kui Relvaseadus. Sellise õigusakti tühistamine ning uue õigusakti

vastuvõtmine, millega tunduvalt piiratakse isiku õigusi ja vabadusi, on üldjuhul keelatud.

Kriminaalkorras karistatus võib olla aluseks isiku õiguste ja vabaduste piiramisele. Kuid karistatuse

kustumise või kustutamise korral loetakse, et isik pole kriminaalkorras karistatud ja tema õiguste või

vabaduste piiramine karistatuse motiivil on välistatud.

7. Õiguskantsler väidab, et Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a määrus, millega kinnitati Ajutised

eeskirjad, on antud seadusliku aluseta ning seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 87 p-ga 6. Tartu

Halduskohtu põhjendused Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 sisalduva lõigu "olenemata sellest, kas

karistatus on kustunud või kustutatud" vastuolu Põhiseaduse §-ga 10 pole aga vajalikul määral

põhjendatud. Seadusandja on õigustatud Põhiseaduse § 11 alusel kehtestama seadusega piiranguid,

kitsendusi või kohustusi. Relvaseadus on formaaljuriidiliselt kooskõlas Põhiseadusega. Lähtudes

üldise turvalisuse seisukohast ning hinnates piirangute vajalikkust ja asjaolu, et kehtestatud piirangud

ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, võib Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 olla

vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

8. Justiitsministri kirjaliku arvamuse kohaselt ei ole Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 vastuolus

õiguskindluse põhimõttega ja seega ka Põhiseaduse §-ga 10. Relvaseadusel puudub tagasiulatuv jõud.

A. Rebasele väljastati Ajutiste eeskirjade alusel relvaluba 4. mail 1995. a, mis vaatamata

Relvaseaduse jõustumisele kehtis kuni loa kehtivustähtaja lõppemiseni. Relvaloa andmise otsusega

tekkis A. Rebasel õiguspärane ootus, et see haldusakt jääb kehtima. Kuid see ootus ei olnud ajaliselt

piiramatu. Tegemist oli määratud ajaks antud haldusaktiga, sest relvaluba väljastati kuni 4. maini

1997. a. Seega ei saanud relvaloa omanikul tekkida õiguspärast ootust, et Ajutised eeskirjad kehtivad

tema suhtes edasi ka pärast relvaloas märgitud tähtaja möödumist.

9. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil jäi õiguskantsleri esindaja oma kirjaliku

arvamuse juurde. Ta märkis, et Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 sätestatud piirang moonutab piiratavaid

õigusi ja vabadusi. Selline piirang on ebaproportsionaalne ja vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

Justiitsminister väitis, et vaidlustatud sätte sõnastus on ebaõnnestunud ja vastuolus õiguse

üldpõhimõtetega. Selline säte loob õiguskindlusetuse nende isikute jaoks, kes on karistuse ära

kandnud. Tartu Halduskohtu taotlus on põhjendatud ning Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 on vastuolus

Põhiseaduse §-ga 11.

10. Enne Tartu Halduskohtu taotluse lahendamist Riigikohtus tühistas Tartu Ringkonnakohus

halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et A. Rebase relvaloa tühistamine pole vastuolus

õiguskindluse põhimõttega. Relvaluba oli antud Ajutiste eeskirjade alusel. Pärast Ajutiste eeskirjade

kehtetuks tunnistamist ja Relvaseaduse kehtima hakkamist ei saanud A. Rebasel tekkida õiguspärast

ootust, et ta saab relvaloa ka tulevikus. Ringkonnakohus leidis, et Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6, mis

sätestab füüsilisele isikule relvaloa andmist välistava asjaoluna isiku kriminaalkorras karistamise

tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutamata,

pole Põhiseadusega vastuolus.

Kohtukolleegiumi seisukoht

11. Relvaseadus (RT I 1995, 62, 1056) määratleb relvade omandi- või valdamisõiguse subjektid ja

nende õigused relvade soetamisel ning omamisel. Relvaseaduse § 20 lg 2 kohaselt on Eesti

kodanikul, kes on vähemalt 21-aastane või teinud läbi tegevteenistuse, õigus soetada ja omada iga

piiratud käibega tsiviilrelva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel. Füüsiline isik võib soetada ja

omada piiratud käibega tsiviilrelva jahipidamiseks; vastava spordialaga tegelemiseks; turvalisuse

tagamiseks (enese ja vara kaitseks); kutsealal tegutsemiseks; relvakollektsiooni loomiseks,

hoidmiseks või täiendamiseks ning muuks otstarbeks, kui see ei ole vastuolus seadusega (§ 22).

12. Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll võib isiku

õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse §-s 19 nimetatud õigusega vabale

eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega..

13. Tartu Halduskohus ei seostanud õigust soetada ja omada relva isiku vaba eneseteostusega ega

põhiõigustega üldse. Kohus leidis, et A. Rebase juhtumi puhul on Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6

sätestatud piirang vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõttega.

Riigikohus ei nõustu Tartu Halduskohtu seisukohaga, et Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 on vastuolus

Põhiseaduse §-ga 10.

14. Ajutiste eeskirjade alusel väljaantud relvaload kehtisid kuni relvaloa tähtaja lõpuni. Isikul ei

saanud tekkida õiguspärast ootust, et pärast tähtaja möödumist tema relvaluba pikendatakse juba

kehtetuks tunnistatud ajutiste eeskirjade alusel. Ajutise regulatsiooni korral peab isik arvestama

sellega, et õiguslik regulatsioon võib muutuda. Kuigi relvaloa saamine ajutiste eeskirjade järgi võis

olla üksikisikule soodsam, võib seadusega kehtestada rangeimaid nõudeid üldistes huvides.

15. Tartu Halduskohus teeb ettepaneku tunnistada Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 kehtetuks sõnad

"olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud". Allesjääva sõnastuse järgi ei anta

soetamis- või relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud

kuriteo eest. Kolleegium nendib, et taotletud lauseosa kehtetuks tunnistamine ei muudaks õiguslikku

olustikku. Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 sõnastusest järeldub seadusandja soov eristada kriminaalkorras

karistamise fakti karistatusest kui seisundist, millega isikule kaasnevad seaduses ettenähtud

ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud juriidilised tagajärjed. Karistatus on ajutise iseloomuga ja

kestab selle kustumise või kustutamiseni. Seevastu karistamise fakt iseloomustab isikut ja omab

seetõttu püsivat tähendust.

16. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et karistatuse kustumist ja

kustutamist reguleeris Kriminaalkoodeksi § 58. 19. novembril 1997. a vastu võetud Karistusregistri

seadusega tunnistati see paragrahv kehtetuks. Kuna Kriminaalkoodeksi eriosa mitmes paragrahvis

osundatakse karistatusele kui kuriteo alaliigi tunnusele, siis omab karistatus endiselt

kriminaalõiguslikku tähendust. Karistusregistri seadusest ei nähtu, milline kriminaalkorras karistatud

isik omab karistatust. See seadus ei sätesta, et karistatus on isikul, kes on kantud karistusregistrisse.

Karistusregistri eesmärk on usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või

seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks ja isiku teavitamine

tema kohta registrisse kantud andmetest (§ 2). Registrisse kantud andmed kustutatakse selle seaduse

§ 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaja möödumisel ja kantakse üle arhiivi. Seega saab möönda, et seadus

ei kirjelda piisava selgusega karistatuse olemust ja tähendust ning karistatuse ja karistusregistri

kannete seost võib üksnes oletada.

17. Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 on sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda relvaluba isikule,

kes on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isik omab karistatust või

mitte. Sellise piirangu kehtestamine on seletatav asjaoluga, et seaduse üheks eesmärgiks on ennetada

ohte inimeste elule ja tervisele. Relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti kahjustamiseks

ning seetõttu on piiratud relvade soetamine ja kehtestatud nende omandamiseks, käibeks ning

järelevalveks konkreetsed eeskirjad ja nõuded. Need nõuded on ette nähtud üldistes huvides ning

üksikisiku huvid on siinjuures teiste isikute huvides piiratud või kitsendatud.

Riigikohus on seisukohal, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut

kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla

ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seetõttu peab seadusandja andma

seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo

asjaolusid. Kohtukolleegium on arvamusel, et vaatamata Relvaseaduse imperatiivsele ettekirjutusele

mitte anda soetamis- või relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest,

peab kohus Põhiseaduse § 11 alusel kõiki asjaolusid arvestades kaaluma, kas piirangu tegemine on

vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonuta isiku õiguse või vabaduse olemust.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 1, Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Jätta Tartu Halduskohtu 5. juuni 2000. a taotlus rahuldamata.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

Lõhmus