3-1-1-91-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. septembril 2000. a 3-1-1-91-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K.G. süüdistuses KrK § 176 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K.G. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. K.G. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 176 lg 1 järgi selles, et tema olles Harju Maakohtu 8. juuli 1999. a otsusega süüdi tunnistatud KrK § 250 lg 1 järgi ja kandes selle otsusega mõistetud karistust Tallinna garnisoni arestimajas, ronis 26. juulil 1999. a üle jalutusala piirdeaia ning põgenes karistuse kandmise kohast. Lisaks eeltoodule anti K.G. kohtu alla süüdistuses KrK § 252 lg 1 järgi selles, et ta olles kutsutud tegevteenistusse ja olles arvatud X Üksik-jalaväepataljoni ülema käskkirjaga 4. jaanuarist 1999. a nr 5 X Üksik-Jalaväepataljoni koosseisu ning olles kohustatud alluma kaitseväelase suhtes kehtivatele seadustele ja muudele õigusaktidele ka distsiplinaarkaristuse kandmise ajal, lahkus 26. juulil 1999. a kella 10.00 ajal Tallinna garnisoni arestimajast. K.G. omavoliline teenistusest äraolek kestis 103 ööpäeva, s.o kuni 8. novembrini 1999. a, mil ta garnisoni arestimajja tagasi tuli. 2. Tallinna Linnakohtu 10. mai 2000. a otsusega tunnistati K.G. süüdi KrK § 176 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele karistusele täies ulatuses Tallinna Linnakohtu 21. aprilli 1998. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 252 lg 1 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Linnakohtu otsuses märgiti: " ... K.G-le inkrimineeritud kuritegu KrK § 250 lg 1 järgi kui väejooks on alusetu kuna antud tegu on hõlmatud vahistatu põgenemise koosseisuga. Ei ole võimalik kohtualust karistada kahel korral ühe ja sama teo eest, seetõttu tuleb kohtualune K.G. KrK § 252 lg 1 järgi õigeks mõista." 3. Tallinna Linnakohtu 10. mai 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaadi abi Sten Veidebaum ning apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Toomas Tomberg. Kaitsja palus oma apellatsioonkaebuses K.G-le mõistetud karistust vähendada KrK § 39 sätete alusel ning seejärel vabastada ta tingimisi selle kandmisest. Apellatsioonprotesti esitaja vaidlustas K.G. õigeksmõistmise süüdistuses KrK § 252 lg 1 järgi ning palus uue otsusega kohtualune selles süüdistuses süüdi tunnistada ning mõista lõplik karistus KrK § 40 lg 1 ja § 41 lg 1 sätete alusel. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebus ja - protest rahuldamata. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kohtualune ei olnud garnisoni arestimajas kohtuotsusega mõistetud karistust kandes kaitseväe ajateenistuses ja arestimaja ei olnud sellel hetkel käsitatav ei väeosana ega teenistuskohana ning sellest tulenevalt ei saa K.G. põgenemist kvalifitseerida KrK § 252 järgi. Samas leidis ringkonnakohus, et K.G. pöördus 103 päeva pärast vabatahtlikult väeossa tagasi ning nimetatud fakt seab kahtluse alla tema eesmärgi kaitseväeteenistusest kõrvale hoiduda. Küll aga luges kriminaalkolleegium tõendatuks K.G. tahtluse vältida kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist. Menetlus Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Jüri Pikma, kes palub nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse K.G. õigeksmõistmises KrK § 252 lg 1 järgi tühistada ning saata kriminaalasi selles osas Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. 5.1 Kõigepealt juhib kassaator tähelepanu linnakohtu otsuses tehtud ekslikule viitele KrMK § 250 lg-le 1 ja selgitab, et sellist süüdistust kohtualusele esitatud pole. 5.2 Protestis leitakse, et linnakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks ei ole käesolevas asjas tegemist kuritegude ideaalkonkurentsiga. 5.3 Kassaator ei nõustu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et garnisoni arestimajas karistuse kandmise ajal ei olnud K.G. kaitseväe ajateenistuses ning leiab, et ringkonnakohtu viide Kaitseväeseaduse § 63 lg 1 p-le 3 on meelevaldne. Viidatud seadusesätte terviktekstist lähtuvalt on tegevteenistuse katkemise aluseks kaitseväe juhataja vastav käskkiri, mis aga antud asjas puudub. Protestis märgitakse, et KrK § 232 lg 2 mõttest tulenevalt kannab garnisoni arestimajas karistust üksnes ajateenija, mitte aga tsiviilisik. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et teenistussuhe kriminaalkaristust kandva ajateenija K.G. ja X Üksik-jalaväepataljoni vahel ei olnud katkenud ning tema õigeksmõistmine kaitseteenistusalases kuriteos on põhjendamatu. Samas seab prokurör kahtluse alla K.G-le süüksarvatud kaitseteenistusalase kuriteo kvalifitseerimise KrK § 252 järgi ning leiab, et selle kuriteo subjektiivne külg on antud juhul küsitav. Kassaator nõustub prokuröri taotlusega teise astme kohtus kuriteo ümberkvalifitseerimise kohta KrK § 250 järgi. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud kassatsioonprotesti ja lisas, et lisaks kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele on Tallinna Linnakohtu poolt oluliselt rikutud ka kriminaalmenetluse seadust. Prokurör leiab, et linnakohtu istungil ei ole tõendeid uuritud vahenditult ja kohtulikku uurimist uuendamata on kahel erineval kuupäeval läbi viidud kohtulikud vaidlused. Kaitsja nõustub osaliselt kassatsioonprotestiga ja leiab, et tegemist on kuritegude ideaalkonkurentsiga, ei ole aga nõus kaitseteenistusalase kuriteo kvalifikatsiooniga ja leiab, et õige kvalifikatsioon oleks KrK § 250 lg 1. Ta taotleb kohtulahendite tühistamist ja Riigikohtul ise uue otsuse tegemist. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 10. mai 2000. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2000. a kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. 7.1 Kooskõlas KrMK §-s 206 sätestatuga peab esimese astme kohus vahenditult uurima kriminaalasjas leiduvaid tõendeid: üle kuulama kohtualused, kannatanud ja tunnistajad, ära kuulama ekspertide arvamused, vaatlema asitõendeid, avaldama protokolle ja muid dokumente. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et esimene kohtuistung K.G. süüdistusasjas toimus 27. aprillil 2000. a ja selle kohtuistungi protokollist selgub, et istungil on vahetult üle kuulatud kohtualune K.G. ning tunnistaja A.K.. Avaldatud mingeid dokumente ei ole (tl 84). Järgmisel kohtuistungil 10. mail 2000. a on toimunud üksnes kohtulik vaidlus. Tallinna Linnakohtu otsuses 10. maist 2000. a on viidatud tunnistaja S.K. ütlustele, Tallinna Garnisoni komandatuuri teenistusliku juurdluse kokkuvõttele jt. dokumentidele, milliseid kohtuistungitel avaldatud ja uuritud ei ole. Seega on kohtuotsus rajatud linnakohtus uurimata tõenditele, millega on rikutud tõendite vahenditu uurimise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus sellele rikkumisele tähelepanu osutanud ei ole. 7.2 Lisaks eeltoodule on linnakohus rikkunud ka teisi menetlusnorme.

27. aprillil 2000. a toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et pärast kriminaalasja kohtulikku uurimist lõpetas kohus kohtuliku uurimise oma suulise määrusega ja avas kohtulikud vaidlused. Pärast kohtulikke vaidlusi lükati kohtuistung edasi 10. maile 2000. a, mil pidi antama kohtualusele viimane sõna (tl-d 84-85). 10. mai 2000. a kohtuistungil ilma menetlust uuendamata lõpetati kriminaalasja kohtulik uurimine teistkordselt ja avati uuesti kohtulikud vaidlused, kus sõna sai üksnes prokurör ja kaitsjalt küsiti vaid seda, kas tal on taotlusi (tl-d 91-92). Sellega rikuti KrMK § 218 lg-s 2 ja § 256 lg-s 2 sätestatut. 7.3 Veel nähtub, et 27. aprilli 2000. a kohtuistungi protokollile on alla kirjutanud sekretär, kes ei osalenud kohtuistungil. Kaitsjatasu väljamõistmise määrusel (tl 86) puudub kuupäev ja toimiku materjalidest ei nähtu, mille alusel kaitsjatasu välja mõisteti, sest kohtuistungist osavõtnud kaitsja töötasu väljamaksmist taotlenud ei ole. Tunnistaja hoiatuslehel (tl 81) puudub kohtuniku nimi ja allkiri. Kohtuotsuses 10. maist 2000. a on märgitud kaasistujaks ?Õie Kusmin?, kohtuistungi protokollis aga ?Õie Kuzmin?. 7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sedavõrd süstemaatiline menetlusnormide eiramine linnakohtu poolt on viinud olukorrani, kus ei ole tagatud kriminaalmenetluse põhiprintsiipide - kaitseõiguse, samuti tõendite vahenditu uurimise - realiseerumine. Seetõttu tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ülaltoodud rikkumised käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetluse olulisteks rikkumisteks AKKS § 39 lg 4 mõttes. 7.5 Käsitletud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtub, et alates 4. jaanuarist 1999. a viibis K.G. tegevteenistuses kaitseväes. 20. jaanuaril 1999. a lahkus ta omavoliliselt teenistuskohast ja omavoliline äraolek kestis 27. aprillini 1999. a. Selle teo eest mõistis Harju Maakohus 8. juulil 1999. a K.G. süüdi KrK § 250 lg 1 järgi ning karistas teda 45-ööpäevase arestiga garnisoni arestimajas KrK § 232 alusel. Karistuse kandmise algusajaks loeti 8. juuli 1999. a. 26. juulil 1999. a põgenes K.G. karistuse kandmise kohast ja süüdistuse kohaselt pani sellega toime kaks kuritegu ? väejooksu ja vahistatu põgenemise. Tallinna Linnakohus, mõistes K.G. õigeks väejooksu koosseisus, märkis, et see on hõlmatud esimese kuriteokoosseisuga ja ei ole võimalik kohtualust karistada kahel korral ühe ja sama teo eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et linnakohtu nimetatud seisukoht on ekslik. Käsitletaval juhul on tegemist kuritegude ideaalkonkurentsiga, kus süüdlane on ühe teoga toime pannud enam kui ühe, eriosa eri paragrahvides ettenähtud kuriteo. 7.6 Põhjendatud ei ole ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et kandes garnisoni arestimajas karistust, ei olnud K.G. kaitseväe ajateenistuses ja arestimaja ei olnud tema teenistuskohaks ? seega ei olnud ta kaitseteenistusalase kuriteo subjekt. Sealjuures jõudis kriminaalkolleegium sellisele järeldusele põhjendusel, et analoogselt distsiplinaararesti kandmise aja mittearvestamisega ajateenistuse hulka (kaitseväeteenistuse seaduse 9. märtsi 1994. a redaktsioonis § 35 alusel), ei kuulu ka kuriteo eest kohaldatud arest arvestamisele ajateenistuse hulka ja seetõttu aresti kandmise ajal puudus K.G-l teenistuslik suhe kaitseväega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kaitseväeteenistuse seaduse § 35 ei reguleeri seda, keda loetakse kaitseväe tegevteenistuses viibijaks, s.o kaitseteenistusalase kuriteo subjektiks, vaid seda, millist ajavahemikku ei loeta kaitseväelase ajateenistuse hulka, kusjuures ta on jätkuvalt kaitseväe tegevteenistuses. KrK § 245 lg 2 sätestab, et isik loetakse tegevteenistuses olevaks käskkirjaga määratud päevast, mil ta arvati väeosa koosseisu. Selleks päevaks oli K.G-l 4. jaanuar 1999. a ja tema tegevteenistus lõpeb samuti käskkirjaga määratud ajast. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2000. a kohtuotsus ja Tallinna Linnakohtu 10. mai 2000. a kohtuotsus K.G. süüdistusasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. 4. Välja mõista K.G-lt kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu 1115 krooni ja 10 senti kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub 4. oktoobril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher