3-2-1-89-00 · Riigikohus

3-2-1-89-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. oktoobril 2000. a

AS Sangar Valga Vabrik hagi Eduard Piho vastu õiguse tunnustamiseks keelduda tööle

ennistamisest ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmisest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi

4. septembril 2000. a avalikul kohtuistungil E. Piho kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-318/99. Istungil osales kostja

E. Piho.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

E. Piho töötas AS-s Walko 2. juunil 1993. a sõlmitud töölepingu kohaselt alates 12. aprillist 1971. a.

Töölepingu lõpetamise E. Pihoga vormistas AS Walko 20. juulil 1998. a TLS § 86 p 2 alusel tööandja

pankrotistumisel.

Valgamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 14. septembri 1998. a otsusega rahuldati E. Piho

avaldus AS Walko õigusjärglase AS Walthemstorm vastu. Töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks, ennistas E. Piho tööle ja mõistis AS-lt Walthemstorm välja keskmise

palga 2500 krooni sunnitud töölt puudumise aja eest.

AS Walthemstorm õigusjärglane AS Sangar Valga Vabrik pöördus hagiga kohtusse, paludes

tunnustada tema õigust keelduda E. Piho tööle ennistamisest ja sunnitud töölt puudumise aja eest

keskmise palga väljamaksmisest.

Valga Maakohtu 21. aprilli 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus tunnustas hageja õigust

keelduda kostja tööle ennistamisest, sest 1. juulil 1998. a tekkis AS Walthemstorm ja kostja vahel

töösuhe seoses töötaja tegeliku tööle lubamisega tööandja poolt. TLS § 28 lg 2 võrdsustab tegeliku

töölelubamise töölepingu sõlmimisega. Kuna seda töölepingut ei olnud tööandja lõpetanud, siis ei

olnud põhjust kostja tööle ennistamiseks. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja palk sunnitud töölt

puudumise aja eest 2303 krooni 90 senti. Kohtukulud jäeti poolte endi kanda.

Tõendamist ei leidnud AS Walthemstorm ja kostja vahelise töölepingu lõppemine või lõpetamine

20. juulil 1998. a. Seega on töölepingu lõpetamisest tulenevad kostja nõuded alusetud. Kuna AS

Walthemstorm ei lubanud kostjat alates 3. juulist 1998. a tööle, siis pidas maakohus põhjendatuks

keskmise palga väljamõistmist sunnitud töölt puudumise aja eest kuni töövaidluskomisjoni otsuse

tegemiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega tunnustati

hageja õigust keelduda kostja tööle ennistamisest. Uut otsust selles osas ei tehtud. Maakohtu otsust

muudeti palga väljamõistmise osas ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kogu sunnitud töölt

puudumise aja eest palk 14 519 krooni. Maakohtu otsust, millega kohtukulud jäeti poolte endi kanda,

ei muudetud. Ka kohtukulud ringkonnakohtus jäeti poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt loobus kostja töövaidluskomisjonis töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudest. Tööle ennistamise või tööle lubamise nõuet kostja

töövaidluskomisjonile kirjalikus avalduses ei esitanud. Kuivõrd ITVLS § 24 alusel hagi esitamine

maakohtule tähendas töövaidluskomisjonis algatatud töövaidluse läbivaatamist kohtus, siis puudus

maakohtul alus tööle ennistamise otsustamiseks.

Kostja nõudis töövaidluskomisjonis hüvitist kogu sunnitud töölt puudumise aja eest.

Apellatsioonikohus tuvastas, et hageja ei ole kostjat tööle lubanud, kuigi kostja on seda taotlenud.

Seetõttu on kostja olnud sunnitud töölt puuduma alates 3. juulist 1998. a ja ringkonnakohus mõistis

kostja kasuks välja palga kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 22. oktoobril 1999. a.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja hagejalt välja mõista haigusraha 1998. a haiguslehtede alusel,

viivise 0,5 % iga päeva eest summadelt, mida ta pole kätte saanud ning maa- ja ringkonnakohtus

kantud kohtukulud kokku 6105, 90 krooni. Kostja palus jätta muutmata töövaidluskomisjoni otsuse ja

tühistada tööraamatu kande nr 24, mille kohaselt tööleping lõpetati 20. juulil 1998. a TLS § 86 p 2

alusel.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebuses ei ole märgitud, millist

materiaalõiguse normi ringkonnakohus vääralt kohaldas või millist protsessiõiguse normi rikkus.

Selle asemel on kostja esitanud rahalised nõuded, millised ei saa olla asja arutamise objektiks

kassatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti kohtukulud poolte

endi kanda. Muus osas ei ole otsuse tühistamiseks alust.

TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt

selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Apellatsioonikohus ei rahuldanud

hageja nõudeid ja rahuldas kostja nõude töölt sunnitud puudumise aja eest palga saamiseks. Seega ei

olnud põhjendatud kohtukulude jätmine poolte endi kanda, vaid apellatsioonikohus pidi juhinduma

TsMS § 60 lg 1 sätestatust. Asi kohtukulude jaotamise osas tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuses esitatud nõuded haigusraha ja viivise saamiseks, töövaidluskomisjoni otsuse

muutmata jätmiseks ja tööraamatu kande tühistamiseks ei kuulu läbivaatamisele Riigikohtus. Kohtu

pädevusse kuuluvaid tsiviilasju vaatab esimese astme kohtuna läbi maa- või linnakohus (TsMS

§ 137). Hagi asja algatamiseks tuleb esitada kirjalikult esimese astme kohtule (TsMS § 5 lg 1 p 1 ja

§ 147). Kassatsioonkaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset ja esitada nõudmisi, mida ei ole

varem esitatud (TsMS § 353 lg 2).

Kuna kassatsioonkaebuses ei ole viidatud õigusnormide ebaõigele kohaldamisele, tõlgendamisele või

järgimisele, siis ei ole kolleegiumil alust kontrollida apellatsioonikohtu otsuse õigsust töövaidluse

sisulisel lahendamisel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 1999. a otsus osas, millega

jäeti muutmata maakohtu otsus kohtukulude poolte endi kanda jätmises, ja millega jäeti

ringkonnakohtus kantud kohtukulud poolte endi kanda. Selles osas saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Eduard Pihole kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud 6. märtsil 2000. a.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik