3-3-1-37-00 · Riigikohus

3-3-1-37-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. oktoobril 2000

Niina Leppsoo kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 7 lg. 4 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 14. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Niina Leppsoo kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/95/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Niina Leppsoo ja tema esindaja vandeadvokaat Li Uiga ning

Justiitsministeeriumi esindaja Anne Loik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 29. juuli 1994. a. otsusega nr. 6822 otsustati jätta rahuldamata

Vaala Alliku ja Niina Leppsoo taotlused oma vanaisa Aleksander Svenevile kuulunud Rebase A-16

talu maa tagastamise kohta, sest selle talu omanikuks olid Anna, Roland ja Amanda Männiste ning

ostu-müügi eelleping ei ole aluseks omandiõiguse üleminekul. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

29. juuli 1994. a. otsusega nr. 6826 otsustati tunnistada omandireformi objektiks Rebase A-16 talu

maa 27,09 ha, kinnistu nr. 4543 ja õigustatud subjektiks Amanda Hevlä, kes loovutas maa ning metsa

tagastamise nõudeõiguse oma poegadele Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuule. Komisjon luges

tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Anna, Roland ja Amanda Männistele.

Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas 27. veebruari 1998. a. otsusega nr. 15 399 oma

29. juuli 1994. a. otsuse nr. 6826, sest leidis, et 16. märtsil 1939. a. sõlmitud eellepingu kohaselt on

Anna, Roland ja Amanda Männiste müünud Rebase A-16 talu Aleksander Svenevile ja 1939-1940. a.

notariaalkannete kohaselt on A. Svenev täitnud eellepinguga endale vara omandamiseks võetud

kohustused ning ORAS § 7 lg. 4 kohaselt on talu tagastamist õigustatud nõudma A. Svenevi pärijad.

Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas 27. veebruari 1998. a. otsusega nr. 15 400 oma

29. juuli 1994. a. otsuse nr. 6822 ning tunnistas omandireformi objektiks Rebase A-16 talu maa

27,09 ha, kinnistu nr. 4543, ostu-müügi eellepingu 1939. a. (väljavõtted Võru notari A. Sermati

1939. a. ja 1940. a. notarikannetest) ja 1939. a. maalehe alusel ning õigustatud subjektideks

A. Svenevi pojatütred Niina Leppsoo ja Vaala Alliku 1/2 mõttelistes osades.

Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu esitasid 15. veebruaril 1999. a. kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile,

milles palusid tunnistada täielikult seadusevastaseks Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

27. veebruari 1998. a. otsused nr. 15 399 ja 15 400. Kaebuse esitajad leidsid, et Võru Maavalitsuse

ÕVVTK komisjon tegi vaidlustatud otsused ORAS § 7 lg. 4 alusel, mis jõustus 2. märtsil 1997. a.,

kuid see ei oma tagasiulatuvat jõudu ja on vastuolus õiguskindluse ning õiguspärase ootuse

printsiipidega. Veel leiti kaebuses, et otsuste sisu ei vasta asja tehioludele, sest N. Leppsoo esitas

komisjonile dokumendid valikuliselt. A. Svenev ei täitnud eellepinguga endale võetud kohustusi ja

omandiõiguse lõpuni vormistamata jäämine sõltus otseselt temast.

ÕVVTK keskkomisjoni 22. aprilli 1999. a. otsusega tunnistati täielikult seadusevastaseks Võru

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 27. veebruari 1998. a. otsused nr. 15 399 ja 15 400. Keskkomisjon

leidis, et ORAS § 7 lg. 4 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist õigustatud nõudma ka

isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940. a. 16. juunit lepingu ja täitnud

lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni

vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel. Oma

õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või

kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Keskkomisjon leidis, et

16. märtsil 1939. a. sõlmitud eellepingu kohaselt tuli ostjatel tasuda 7500 krooni kindlatel

tähtaegadel, võlgujääva osa tasumise kindlustamiseks tuli ostjal talukoht pantida ja avaldada

nõusolek pandiõiguse kinnistamiseks müüjate kasuks talukoha kinnistamisel ning vormilik ostu-

müügileping tuli sõlmida enne 25. aprilli 1939. a. või varem, kui ostja seda nõuab. Ostu-

müügilepingu sõlmimise tähtaega pikendati korduvalt ja saadi kokkulepitud hinnast kätte vaid osa.

Keskkomisjon asus seisukohale, et komisjonile esitatud materjalide põhjal on tõendamata vara

omandamiseks võetud kohustuste täitmine ja omandiõigus ei jäänud lõpuni vormistamata pooltest

mitteolenevatel põhjustel.

N. Leppsoo esitas 15. juunil 1999. a. kaebuse Tallinna Halduskohtusse ÕVVTK keskkomisjoni

22. aprilli 1999. a. otsuse peale ja palus tunnistada see täielikult seadusevastaseks. Kaebuse

esitajaleidis, et keskkomisjon ületas temale antud volitusi ja tegi otsuse asjas, mis ei kuulu tema

pädevusse ORAS § 7 lg. 4 järgi.

Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 1999. a. otsusega jäeti N. Leppsoo kaebus rahuldamata. Kohus

leidis, et keskkomisjon ei ole otsust tehes pädevust ületanud. Kaebaja arusaamine ORAS § 7 lg. 4

rakendamisest ei tulene seadusest. ORAS § 16 lg. 2 kohaselt kohaliku komisjoni õigustatud

subjektiks tunnistamise otsusega mittenõustumise korral on isikul õigus esitada kaebus

keskkomisjonile, kes vaatab kaebused läbi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tähtaja

jooksul. Keskkomisjoni otsus on täitmiseks kohustuslik. ORAS § 19 lg. 2 kohaselt lahendab

kohtueelselt kaebusi sama seaduse § 16 lg. 2 sätestatud juhtudel keskkomisjon. Keskkomisjonil oli

pädevus ORAS §-st 7 lg. 4 tuleneva kaebuse läbivaatamiseks. Keskkomisjon on viidanud õigesti

vaidluse olemasolule antud asjas. See vaidlus puudutab vara kuuluvust (omandiõigust) õigusvastase

võõrandamise hetkel ja selle lahendab maa- või linnakohus hagimenetluse korras. Kuna ORAS § 7

täiendati lõikega 4 alles 29. jaanuari 1997. a. seadusega, siis oli Võru Maavalitsuse ÕVVTK 29. juuli

1994. a. otsus nr. 6826 selle tegemise ajal seaduslik ja komisjonil puudus õiguslik alus see otsus

27. veebruaril 1998. a. tühistada. Kaebajal tekkis õiguslik alus nõuda nimetatud vara tagastamist alles

2. märtsil 1997. a. ja tal oli õigus esitada hagiavaldus A. Svenevi omandiõiguse tunnustamiseks Võru

Maakohtule. Olemasolevad arhiividokumendid vara tagastamise toimikus ei ole küllaldased, et

tõendada A. Svenevi poolt vara omandamiseks võetud kohustuste täitmist.

N. Leppsoo esitas 31. detsembril 1999. a. apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

otsuse ja teha uus otsus. Apellant leidis, et tulenevalt ORAS §-st 7 lg. 4 ei ole antud juhul tegemist

kaebuse läbivaatamisega ja tõendite hindamisega õigustatud subjektiks tunnistamisega ORAS § 16

lg. 2 tähenduses. Tegemist on vaidlusega poolte vahel lepingu täitmise üle. Lepingulises vaidluses

puudub isikul õigus kaevata keskkomisjonile ja keskkomisjonil pole alust sellist kaebust lahendada.

Alles kohtu poolt lepingulise vaidluse lahendamise järel saab otsustada õigustatud subjektiks

tunnistamise üle.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2000. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus on

leidnud põhjendatult, et keskkomisjon oli pädev läbi vaatama kaebuse Võru Maavalitsuse ÕVVTK

komisjoni otsuste peale. Esitatud kaebus on käsitatav kaebusena ORAS § 16 lg. 2 mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et keskkomisjon oli ORAS § 19 lg. 2, Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra p. 35 ning Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

keskkomisjoni põhimääruse p. 4 alapunkti 1 kohaselt õigustatud ja kohustatud esitatud kaebuse läbi

vaatama ja tegema kahe kuu jooksul otsuse - tunnistama kohaliku komisjoni otsused osaliselt või

täielikult seadusevastaseks või jätma kaebuse täielikult või osaliselt rahuldamata või saatma

materjalid koos oma seisukohtadega kohalikule komisjonile uuesti läbivaatamiseks. Otsuse tegemisel

pidi keskkomisjon andma vaidlustatud kohaliku komisjoni otsustele hinnangu vaid vara tagastamise

toimikus olevaid tõendeid hinnates. Keskkomisjon tegi tõendeid hinnates kindlaks, et olemasolevad

arhiividokumendid ei ole küllaldased, et tõendada A. Svenevi poolt 16. märtsil 1939. a. sõlmitud

ostu-müügi eellepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustuste täitmist ja et omandiõigus jäi

lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Nendele ORAS §-s 7 lg. 4 sätestatud

tingimustele hinnangu andmine kuulub nii kohaliku komisjoni kui ka keskkomisjoni pädevusse.

Haldusasja materjalidest lähtuvalt on N. Leppsoo vara tagastamise taotlus kohaliku komisjoni

menetluses. N. Leppsoo võib esitada tõendeid kohalikule komisjonile talumaa kuulumise kohta ja

üheks tõendiks on kohtuotsus. ORAS § 7 lg. 4 vaidluses saavad kohtusse pöörduda vara tagastamist

taotlevad isikud. Apellandil oli õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks hagiga kohtusse ja ta kasutas

seda õigust enne ringkonnakohtu istungit.

N. Leppsoo esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

ning teha uus otsus, millega tühistada keskkomisjoni otsus ja jätta rahuldamata K. ja K.-H. Mesipuu

kaebus. Kassaator väidab, et keskkomisjon, halduskohus ja ringkonnakohus kohaldasid ORAS § 7

lg. 4 ebaõigesti, ületasid nendele seadusega antud pädevust ning asusid lahendama vaidlust, milleks

neil pole õigust. ORAS § 7 lg. 4 mõtte kohaselt tuleb lahendada lepinguline vaidlus selle üle, kellel

on õigus vara tagasi nõuda enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamist. Kõik otsused, mis on

tehtud ÕVVTK komisjonide või halduskohtu poolt õigustatud subjektiks tunnistamise kohta enne

tsiviilõigusliku vaidluse lahendamist lepingupoolte vahel, on ebaseaduslikud. Seda kaebust ei saa läbi

vaadata halduskorras.

Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ÕVVTK keskkomisjonil oli

pädevus ORAS §-st 7 lg. 4 tuleneva kaebuse läbivaatamiseks ja ta oli kohustatud kaebuse läbi

vaatama. Omandireformi objekti ja õigustatud subjektide kindlaksmääramise menetlus eeldab

tõendite esitamist ning hindamist, kaebuste läbivaatamist, mis on seotud isikutevahelise vaidlusega.

Ekslik on kassaatori väide, et ORAS § 7 lg. 4 järgi ei saa lahendada õigustatud subjektiks

tunnistamise taotlust enne, kui tsiviilkohtupidamise korras on lahendatud vaidlus selle üle, kellel on

õigus nõuda vara tagastamist. Vara tagastamist taotleval isikul on õigus esitada hagi kohtusse

omandiõiguse tunnustamiseks, keskkomisjon ja kohalik komisjon ei saa kohustada hagi esitama.

Kolmandate isikute Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele ei

nõustuta kassatsioonkaebusega ja leitakse, et see tuleb jätta rahuldamata.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu esitatud kaebus

Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 27. veebruari 1998. a. otsuste nr. 15 399 ja 15 400 peale on

käsitatav ORAS §-s 16 lg. 2 sätestatud õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale esitatud

kaebusena ja seetõttu oli ÕVVTK keskkomisjon pädev seda kaebust läbi vaatama ja tegema otsuse -

tunnistama kohaliku komisjoni otsused täielikult seadusevastasteks. Riigikohtu halduskolleegium ei

pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu neid põhjendusi.

2. 2. märtsil 1997. a. jõustus Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega

täiendati ORAS paragrahvi 7 lõikega 4, mis sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist

on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940. aasta

16. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle

omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende

isikute pärijatel käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste

tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või kompenseerimist

taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus."

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu

jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel.

Nende sätetega anti õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ka isikule, kes oli

taotlenud sellise vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäetud rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates

2. märtsist 1997. a. Sellest sättest tuleneb, et kui isik taotles õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist, kuulus see taotlus ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele

üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik. ORAS § 7

lg. 4 viimane lause sätestab, et kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik,

lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Kuna tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle vara

õigusvastase võõrandamise hetkel, kuulub see lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maa- või

linnakohtus.

3. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 29. juuli 1994. a. otsusega nr. 6826 tunnistati Anna, Roland

ja Amanda Männistelt võõrandatud Rebase A-16 talu maa suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks A. Hevlä, kes loovutas maa ja metsa tagastamise nõudeõiguse oma poegadele Kalju ja

Kalev-Heiki Mesipuule. 27. veebruari 1998. a. otsusega nr. 15 399 tühistati see otsus põhjendusel, et

16. märtsil 1939. a. sõlmisid Anna, Roland ja Amanda Männiste ostu-müügi eellepingu

A. Sveneviga, kelle pärijad taotlesid maa tagastamist. 27. veebruari 1998. a. otsusega nr. 15 400

tühistas komisjon ka oma 29. juuli 1994. a. otsuse nr. 6822, millega oli jäetud rahuldamata

A. Svenevi pärijate taotlused Rebas A-16 talu maa tagastamise kohta. Kuna A. Hevlä oli tunnistatud

Rebase A-16 talu maa suhtes õigustatud subjektiks ja hiljem taotlesid sama maa tagastamist ORAS

§ 7 lg. 4 alusel N. Leppsoo ja V. Allik, siis oli tegemist vaidlusega omandiõiguse üle, mis vastavalt

ORAS § 7 lg. 4 viimasele lausele kuulus lahendamisele kohtus. Võru Maavalitsuse ÕVVTK

komisjonil puudus alus tühistada oma 29. juuli 1994. a. otsused nr. 6822 ja 6826, sest neid otsuseid ei

olnud vaidlustatud ja nende tühistamiseks puudus seaduslik alus.

4. ORAS § 7 lg. 4 kohaselt lasub oma õiguste tõendamise kohustus sellel isikul, kes taotleb

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 lg. 1 järgi on igal

isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud

korras kohtusse. Vastavalt TsMS §-le 5 lg. 1 p. 1 algatab kohus tsiviilasja isiku avalduse alusel, kes

taotleb kohtus oma õiguste kaitset. Oma õiguste kaitseks saab kohtusse pöörduda ORAS § 7 lg. 4

nimetatud vaidluses vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud subjektiks õigusvastaselt

võõrandatud vara suhtes.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg. 1 p. 1 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Niina Leppsoo kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 28. märtsi 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3/95/2000 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 3. oktoobril 2000. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann