3-3-1-35-00 · Riigikohus

3-3-1-35-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. septembril 2000

Evi Paberiti kassatsioonkaebuse läbivaatamine notarile distsiplinaarkaristuse määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 7. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Evi Paberiti kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. aprilli 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/121/00.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Evi Paberit. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Notar Evi Paberit tõestas 23. märtsil 1998 füüsilise isiku ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud korteri ja

majaosa vahetuslepingu. Eesti Vabariiki esindas Harju maavanem. Rahandusministeerium pöördus

12. mail 1998 Justiitsministeeriumi poole taotlusega anda vahetuslepingu sõlminud notari tegevuse

õiguspärasusele hinnang. Rahandusministeeriumi arvates ei täitnud notar, jättes kontrollimata

maavanema volituse sõlmida vahetusleping, oma seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt.

Justiitsministri 11. juuni 1998. a. käskkirjaga nr. 267-k algatati E. Paberiti suhtes

distsiplinaarmenetlus ja moodustati distsiplinaarsüüteo tuvastamise komisjon. Selle komisjoni

13. juuli 1998. a. esildises siseministrile justiitsministri ülesannetes avaldati Notari

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 3 alusel seisukoht lugeda tuvastatuks notar E. Paberiti

distsiplinaarsüütegu, mis seisnes maavanema õiguse vahetuslepingu tegemiseks tuvastamatajätmises.

E. Paberiti tegu kvalifitseeriti Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 punktis 1 sätestatud

distsiplinaarsüüteona, mis seisnes notari ametikohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Süü

vormiks loeti hooletus. Justiitsministrile tehti ettepanek määrata distsiplinaarkaristuseks rahatrahv

5000 krooni.

Siseminister justiitsministri ülesannetes andis 13. juulil 1998 käskkirja nr. 316-k, millega loeti notar

E. Paberiti poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu tuvastatuks Notari distsiplinaarvastutuse seaduse

§-de 2, 7 ja 9 ning distsiplinaarsüüteo tuvastamise komisjoni esildise alusel ning talle määrati

distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 5000 krooni.

E. Paberit esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada talle justiitsministri 13. juuli

1998. a. käskkirjaga nr. 316-k määratud distsiplinaarkaristuse.

Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-2091/99 jäeti E. Paberiti kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 84 lg. 1 p. 8 puudus

Harju maavanemal õigus sõlmida riigivara vahetuslepingut Riigivaraseaduse § 24 lg. 2, § 28 ja § 29

alusel. Kaebaja väide seaduse analoogia kasutamise õiguse kohta vahetuslepingu sõlmimisel ja

maavanema volituste kontrollimisel ei ole põhjendatud. E. Paberitile määrati distsiplinaarkaristus

seaduslikult ja vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus.

E. Paberit esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega tühistataks justiitsministri 13. juuli 1998. a. käskkiri nr. 316-k.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2000. a. otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 kohaselt on riigivara vahetamine võimalik ainult juhul, kui seaduses on

see otseselt ette nähtud. Riigivaraseadus riigi vara vahetamise võimalust ette ei näe. Ükski apellandi

poolt viidatud säte ei anna maavanemale õigust sõlmida vahetuslepingut, mille notar tõestas.

Riigivara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ei saa maavanem lähtuda eraõiguslikus valdkonnas

kehtivast üldpõhimõttest, mille järgi on lubatud kõik, mis pole keelatud;

alusetu on apellandi väide, et teda on võetud distsiplinaarvastutusele materiaalõiguse normide

vaieldava tõlgendamise eest ja sellega on rikutud notari sõltumatuse põhimõtet. Notar on võetud

distsiplinaarvastutusele ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, mis seisnes

notariaaltoimingu tegemisel riigi esindaja volituste tuvastamata jätmises. Distsiplinaarsüüteo

tuvastamise komisjon ega siseminister justiitsministri ülesannetes pole sekkunud notariaaltoimingu

teostamise sisulistesse küsimustesse, vaid on võtnud seisukoha ametiülesannete täitmise nõuetele

vastavuse suhtes. Volituste kontrollimata jätmine on menetlusnõuete rikkumine. Seaduse eiramine

konkreetse notariaaltoimingu tegemisel võib kaasa tuua notari distsiplinaarvastutuse.

Distsiplinaarvastutusele võtmise otsustamisel ametialase üleastumise eest pole oluline, kas notari

poolt tõestatud tehing on kehtetu või vajab kehtetuks tunnistamist tsiviilkohtumenetluses.

E. Paberit esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus,

millega tühistada justiitsministri kaevatud käskkiri. Kassaator väidab:

riik võib osaleda vahetuslepingus tsiviilõigussuhte ühe subjektina, sest üheski seaduses ei ole vastavat

piirangut kehtestatud. Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 ei ole võimalik rakendada, mistõttu ringkonnakohus

on seda sätet tõlgendanud vääralt;

kuna notar asus Riigivaraseaduse ja teiste seaduste tõlgendamisel seisukohale, et riigivara

vahetuslepingu sõlmimiseks pole seaduse analoogia alusel takistusi, siis ta tuvastas sellega ka

maavanema vastava õiguse ning puudub alus süüdistada notarit maavanema volituste kontrollimata

jätmises. Samuti kontrollis kassaator maavanema volitusi Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 8

kohaselt ja maavanema ametisse nimetamise korralduse alusel;

põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et seaduse eiramine konkreetse notariaaltoimingu

tegemisel võib kaasa tuua notari distsiplinaarvastutuse. Justiitsministri järelevalve ei tohi laieneda

notari ametitoimingute sisule, milleks on notari otsused ja tegevus õigusnormide tõlgendamisel ning

seaduse analoogia rakendamisel. Notari ametitoimingute sisu õigsust on pädev kontrollima üksnes

kohus. Notari poolt õigusnormide rakendamise hindamine halduskorras rikub notari sõltumatuse

põhimõtet.

Justiitsminister on kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et kehtiv seadusandlus ei

võimalda riigivara vahetuslepingu sõlmimist. Kuna Riigivaraseadus on avaliku õiguse akt, ei ole

võimalik riigivara suhtes rakendada Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3, mistõttu maavanemal puudusid antud

juhtumil volitused riigi esindamiseks. Samas leitakse vastuses kassatsioonkaebusele, et riigivarale

Tsiviilkoodeksis sisalduvate vahetuslepingut reguleerivate sätete mittekohaldamine on vaieldav.

Riigivaraseaduses pole sätet, mis otseselt keelaks riigi varaga tehtavate tehingute puhul

vahetuslepingu sätete kohaldamise. Siseminister justiitsministri ülesannetes oli notar E. Paberitile

distsiplinaarkaristuse kohaldamisel seisukohal, et iga õigusnormi väär rakendamine võib notarile

kaasa tuua distsiplinaarvastutuse. Samuti leidis justiitsminister, et notar E. Paberit ei ole tekitanud

varalist kahju.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Notariaadiseaduse § 2 lg. 1 järgi on notariaadi ülesandeks tõestada riigi poolt määratud piires

isikutevahelisi õigussuhteid ja juriidilisi fakte, tagamaks isikute ja riigi seaduslike õiguste kaitse ja

õiguskorra stabiilsuse. Et seda eesmärki saavutada, peab notar suhetes notariaaltoimingus osalejatega

olema erapooletu ning sõltumatu nii klientidest kui ka riigist. Nimetatud nõue sisaldub ka

Notariaadiseaduse §-s 3 lg. 2. Notariaadiseaduse § 11 sätestab justiitsministri järelevalveõiguse notari

ametitegevuse üle, määratlemata järelevalve täpsemat ulatust. Hoolimata sellest pole nimetatud õigus

absoluutne. Ka Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 punktist 1, mis muuhulgas nimetab notari

distsiplinaarsüütegudena ametikohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, ei

saa järeldada, et kogu notari ametialane tegevus kuulub distsiplinaarmenetluse raames justiitsministri

järelevalve alla. Notarile esitatav sõltumatuse nõue piirab täitevvõimu kontrolli ulatust notari

tegevuse üle. Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole õigust anda notarile kui avaliku halduse

kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda

notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari

ametialase tegevuse otstarbekuse üle. Notar, tehes notariaaltoiminguid oma nimel ja vastutusel, peab

lahendama õiguslikud küsimused kohusetundlikult ja professionaalselt, kuid vastavalt oma isiklikule

arusaamisele. Isegi siis, kui notari seisukoht osutub kohtumenetluse käigus ebaõigeks, ei ole

täitevvõimu sekkumine lubatav, kui notari arvamus tugines kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele

kaalutlustele. Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt

mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse.

2. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et riigivara valdamisel,

kasutamisel ja käsutamisel ei saa maavanem lähtuda eraõiguses kehtivast põhimõttest, et lubatud on

kõik, mis pole keelatud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 järgi on

riigivara vahetamine võimalik ainult juhul, kui seaduses on see otseselt ette nähtud, ja et Riigivara

seadus ei näe ette riigi vara vahetamise võimalust. Ka teised seadused ei sätesta võimalust

võõrandada riigi vara vahetuslepinguga.

See regulatsioon on piisavalt selge ja ühemõtteline. Seepärast on ringkonnakohus õigesti jätnud

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

3. Ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, et volituste kontrollimata jätmine on menetlusõiguse

nõuete rikkumine. Tegelikult jättis notar kontrollimata mitte maavanema volitused, vaid õiguse

sõlmida riigivaraga vahetusleping. See ebatäpsus pole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise või

muutmise põhjuseks.

Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Evi Paberiti kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 6. aprilli 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3/121/00 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 26. septembril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel