3-3-1-36-00 · Riigikohus

3-3-1-36-00

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. septembril 2000

Margus Praksi kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 125 lg. 1 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 7. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Margus Praksi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu 12. aprilli 2000. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/78/2000.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Harju Politseiprefektuuri esindaja Harju Politseiprefektuuri

Korrakaitseosakonna politseiinspektor Toomas Kesa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu

Varend.

17. ja 18. aprillil 1999 koostas Harju Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna inspektor

haldusõiguserikkumise protokollid selle kohta, et Rohuneeme teel said kaks autot asfaldis olevast

löökaugust läbi sõites tehnilisi vigastusi. Protokollide kohaselt oli tee valdajaks AS Üle ja

haldusõiguserikkujaks Margus Praks, kelle töökohaks on AS Üle. 30. aprilli 1999. a. otsusega nr. LÕ

188-189 määras Harju Politseiprefektuuri komissar M. Praksile HÕS §-s 125 lg. 1 sätestatud

haldusõiguserikkumise toimepanemise eest rahatrahvi 2500 krooni. Otsuse kohaselt oli 18. aprillil

1999 kella 00.00 ja 01.15 vahel Rohuneeme tee ning Mere tee ristmik liiklusele ohtlikus seisundis ja

liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata (löökauk asfaldis).

M. Praks esitas Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tühistada halduskaristuse

määramise otsuse ja lõpetada asjas menetlus. Kaebuse esitaja leidis, et ta ei ole toime pannud HÕS §-

s 125 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumist. Rohkete vihmasadude tõttu tekkinud kõrge veetase ei

võimaldanud löökauku koheselt remontida, kuid nimetatud kohta olid paigutatud vastavad

hoiatusmärgid. Arvestades kehtivat piirkiirust 50 km/h oli igal liiklejal võimalik neid märke näha,

mistõttu ei olnud tee liiklusele ohtlikus olukorras ja liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt

tähistamata. Tõendatud ei ole ka kaebuse esitaja süü ja tema tegevuse õigusvastasus.

Haldusõiguserikkumise protokollis ei ole märgitud, millise seaduse või muu õigusakti sätteid kaebuse

esitaja rikkus.

Harju Maakohtu halduskohtuniku 14. veebruari 2000. a. otsusega nr. 3/6-2/00 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt sätestab Teeseaduse § 10 lg. 3, et teehoiu korraldamise eest

vastutavaks määratud isik on kohustatud hoidma tee nimetatud seadusega ja selle alusel kehtestatud

õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis. Sama seaduse § 25 lg. 6 kohaselt tagab

teehoiutööde ajal liiklusohutuse teehoiutöö tegija. Teehoiu korraldamise eest vastutava isiku

määravad tee omanik ja teehoiutööde tegija lepinguga. M. Praksi ütluste kohaselt teostab vastavalt

Harju Teedevalitsuse ja OÜ Üle vahel 1996. a. sõlmitud lepingule teehooldustöid Rohuneeme teel

OÜ Üle ning tema on nimetatud ettevõtte hooldejaoskonna juhataja. Kohus leidis, et teehoiutööde

tegijate poolt tarvitusele võetud abinõud liikluse piiramiseks olid ebapiisavad, mistõttu autojuhid ei

saanud vältida toimunud liiklusõnnetusi. Kohtuotsuse kohaselt sätestab HÕS § 125 lg. 1 vastutuse ka

üksikutel teelõikudel liikluse õigeaegseks piiramiseks abinõude rakendamata või liiklusohtlike

kohtade korrastamata jätmise või liikluskorraldusvahendite paigaldamata jätmise eest. Sellest

tulenevalt on haldusõiguserikkumine õigesti kvalifitseeritud HÕS § 125 lg. 1 järgi.

M. Praks esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskaristuse määramise otsuse ja

halduskohtuniku otsuse ning lõpetada asjas menetlus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vastuta

M. Praks teehoiu korraldamise eest, kuna Teeseaduse § 10 lg. 3 ja § 25 lg. 5 kohaselt määravad

teehoiu korraldamise eest vastutava isiku tee omanik ja teehoiutööde tegija lepinguga. Antud juhtumi

puhul oli tee omaniku ja teehoiutööde tegija vahelises lepingus teehoiu korraldamise eest vastutav

isik määramata. Tuvastamata on tegelik haldussunni subjekt ja seetõttu kuulub menetlus

lõpetamisele. Põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, mille kohaselt olid tarvitusele võetud vahendid

liiklusohutuse tagamiseks ebapiisavad. Liiklusele ohtlik teelõik oli kehtivaid õigusakte arvestades

piisavalt märgistatud ja liiklusõnnetused said toimuda vaid juhtide ettevaatamatuse tõttu.

Haldusõiguserikkumise protokollid ja otsus on vormistatud puudulikult, kuna ei ole märgitud, millise

õigustloova akti alusel kaebaja vastutab HÕS § 125 lg. 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. aprilli 2000. a. otsusega nr. II-3õ/78/2000 jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt oli halduskohtunik õigesti hinnanud tõendeid

ja leidnud põhjendatult, et teelõik Rohuneeme teel oli 18. aprillil 1999 liiklusele ohtlikus seisundis

ning M. Praksi kui OÜ Üle hooldejaoskonna juhataja poolt tarvitusele võetud abinõud liikluse

piiramiseks ja liikluskorraldusvahendite paigutamiseks ei olnud piisavad, mistõttu autojuhid ei

saanud vältida liiklusõnnetuste toimumist. M. Praks ei vaidlustanud Harju Maakohtu

halduskohtunikule esitatud kaebuses halduskaristuse määramise otsust põhjendusel, et ta ei ole

teelõigu korrashoiu eest vastutav isik. Vastupidi, ta kinnitas kohtuistungitel esimese astme kohtus, et

ta on selle teelõigu korrashoiu eest vastutav isik. M. Praksi poolt politseile antud seletuse ja esimese

astme kohtu istungil antud seletuse kohaselt on antud tee puhul tegemist riigiteega, mida valdab

Harju Teedevalitsus ja mille korrashoiu eest vastutab lepingu alusel OÜ Üle. Haldusõiguserikkumise

protokollis on vastavalt HÕS § 229 lg. 1 punktile 5 märgitud rikkumise kirjeldus ja halduskaristuse

määramise otsuses on antud õiguslik hinnang haldusvastutusele võetava isiku tegevusele.

Liikluskorraldusvahendite paigaldamise nõuetele ja tee seisundi nõuetele viitamata jätmine

halduskaristuse määramise otsuses ei ole antud juhul otsuse tühistamise aluseks.

M. Praks esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja menetlus asjas

lõpetada. Kassaatori arvates oli OÜ Üle kui lepingujärgne teetööde teostaja tähistanud vaidlusaluse

teelõigu korrektselt, arvestades haldussunni kohaldamise hetkel kehtivaid materiaalõigusnorme.

Liiklusõnnetused võisid tekkida üksnes sõidukijuhtide ettevaatamatuse tõttu. Nii Harju Maakohtu

halduskohtunik kui ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on otsuse tegemisel eiranud HÕS

§ 263, jättes kindlaks tegemata haldusvastutusele võetava isiku. Ringkonnakohtu väide, et kassaator

on kohtuistungitel kinnitanud, et ta on vaidlusaluse teelõigu korrashoiu eest vastutav isik, ei ole

täpne. Kassaator pidas vastuse andmisel silmas asjaolu, et tema pädevuses oli üksnes vaidlusalusel

teelõigul teetööde teostamine vastavalt sõlmitud lepingule, mitte korrashoiu eest vastutamine.

Kassaatori vastutus saab tuleneda konkreetsest seadusest või seaduse alusel sõlmitud lepingust.

Kuivõrd lepinguga vastutavat isikut ei ole kindlaks määratud, ei saa kassaatorit ka vastutusele võtta,

kuna vastutus ei ole teehoiutööde tegijale üle läinud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu väide, et

M. Praks ei vaidlustanud asjaolu, et haldusasja arutamisel ei ole kindlaks tehtud haldusvastutusele

võetavat isikut. Kassaator esitas vastavasisulised väited Harju Maakohtu halduskohtunikule esitatud

kaebuses, samuti ka kohtuistungil peetud kohtukõnes ning apellatsioonkaebuses. Lisaks tuleneb HÕS

§-st 263, et haldusvastutusele võetava isiku kindlakstegemine on asja arutava ametiisiku või

halduskohtuniku kohustus. Protokolli koostamisel rikuti HÕS § 229 lg. 1 punkti 5, kuna ei olnud

märgitud seaduse või muu õigusakti sätet, mida isik rikkus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. HÕS § 125 lg. 1 sätestab: ?Tee, raudteeülesõidukoha või muu teerajatise liiklusele ohutus seisundis

hoidmise nõuete rikkumise eest või üksikutel teelõikudel liikluse õigeaegseks keelamiseks või

piiramiseks abinõude rakendamata või liiklusohtlike kohtade korrastamata jätmise eest või

liikluskorraldusvahendite nõuetevastase paigaldamise, paigaldamata või õigeaegselt kõrvaldamata

jätmise eest määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.?

HÕS § 263 kohaselt on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik või halduskohtunik

kohustatud muuhulgas välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud, kas antud isik

on süüdi selle toimepanemises ja kas ta kuulub haldusvastutusele võtmisele. Seega tuli antud

haldusõiguserikkumise asjas kindlaks teha vastutusele võetav isik.

2. Teeseaduse§ 10 lõikest 3 tuleneb, et tee omanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik on

kohustatud hoidma tee nimetatud seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud

nõuetele vastavas seisundis.

Käesolevas haldusõiguserikkumise asjas 30. aprillil 1999 tehtud otsuses on märgitud, et 18. aprillil

1999 kella 00.00 ja 01.15 vahel oli Rohuneeme tee ja Mere tee ristmik liiklusele ohtlikus seisundis ja

liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata (löökauk asfaldis). Samamoodi on rikkumist

kirjeldatud 17. ja 18. aprilli 1999. a. haldusõiguserikkumise protokollides. Rikutud sätteks on

haldusõiguserikkumise protokollides märgitud HÕS § 125 lg. 1. Haldusõiguserikkumise protokollis

tuleb HÕS § 229 lg. 1 punkti 5 kohaselt ära märkida seaduse või muu õigusakti sätted, mida isik

rikkus, samuti Haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu seadustiku sätted, mis näevad ette

vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest. Kuna haldusõiguserikkumise protokollides on märgitud,

et tee oli liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata, siis HÕS § 229 lg. 1 punktist 5

tulenevalt oleks pidanud protokollis olema märgitud ka õigusakt, mille nõudeid ei täidetud. Ühelegi

sellisele õigusaktile ei ole haldusõiguserikkumise protokollides viidatud. Seega ei vasta

haldusõiguserikkumise protokollid HÕS § 229 lg. 1 punktis 5 sätestatud nõuetele.

HÕS § 266 lg. 2 kohaselt peab haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuses olema muuhulgas kirjas ka

viide sättele, mida kohaldati. Nimetatud nõuet tuleb tõlgendada selliselt, et halduskaristuse

määramise otsuses nagu haldusõiguserikkumise protokolliski peab olema viidatud nii seaduse sättele,

mis näeb ette vastutuse haldusõiguserikkumise eest, kui ka seaduse või muu õigusakti sättele, mida

isik rikkus. Käesolevas haldusõiguserikkumise asjas 30. aprillil 1999 tehtud otsuses ei ole viidatud

seaduse või muu õigusakti sättele, mida isik rikkus. Seega on otsuse tegemisel rikutud HÕS § 266

lg. 2 sätestatut.

3. Teeseaduse § 10 lg. 3 kohaselt on tee omanik või sama seaduse § 25 lõikes 6 nimetatud teehoiu

korraldamise eest vastutav isik kohustatud hoidma tee käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud

õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis.

Sama seaduse § 25 lg. 6 kohaselt määravad teehoiu korraldamise eest vastutava isiku tee omanik ja

teehoiu tööde tegija lepinguga. Nimetatud sätetest tulenevalt peab tee omaniku ja teehoiu tööde tegija

vahel olema sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud tee korrashoiu eest vastutav isik.

Haldusõiguserikkumise protokollidest ega karistuse määramise otsusest ei ilmne, mille alusel leiti, et

vastutavaks isikuks on M. Praks.

4. Nendel põhjustel kuuluvad antud haldusõiguserikkumise asjas tehtud ringkonnakohtu otsus,

halduskohtuniku otsus ja Harju Politseiprefektuuri komissari poolt tehtud karistuse määramise otsus

tühistamisele. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et on möödunud väidetava haldusõiguserikkumise

toimepanemise ajal kehtinud HÕS § 30 lg. 4 sätestatud üheaastane tähtaeg halduskaristuse

määramiseks tuleb menetlus käesolevas haldusõiguserikkumise asjas lõpetada.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Margus Praksi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. aprilli 2000. a. otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/78/2000, Harju Maakohtu halduskohtuniku 14. veebruari

2000. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 3/6-2/00 ja Harju Politseiprefektuuri komissari

30. aprilli 1999. a. otsus nr. LÕ 188-189 ning lõpetada asjas menetlus.

Tagastada Margus Praksile kassatsioonikautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Määrus jõustub 18. septembril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann