3-1-1-80-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. augustil 2000. a

3-1-1-80-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

I. L. süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa riigiprokurör Marge Püss ja vandeadvokaat Rein Napa.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I. L. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt oli ta sõjaväekohuslane ja sai 31. jaanuaril 1997. a isiklikult allkirja vastu kätte kutse

ilmuda kaitsejõudude tegevteenistusse. I. L. ei ilmunud määratud ajal, 25. juunil 1997. a Harjumaa ja Tallinna Riigikaitse osakonda. Seega hoidus ta kaitsejõudude

tegevteenistusse ilmumisest kõrvale.

2. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega mõisteti I. L. süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Linnakohus tuvastas, et I. L. võeti kutsealusena arvele ning ta läbis arstliku komisjoni 30. jaanuaril 1997. a. Samal päeval anti talle isiklikult kätte kutse ilmuda

25. juunil 1997. a kaitseväe tegevteenistusse. Aadressbüroo teatisest nähtuvalt kirjutas I. L. end oma elukohast välja seoses elama asumisega Soome Vabariiki.

20. märtsil 1997. a lahkus ta koos perekonnaga Eestist ning asus alaliselt elama Soome Vabariiki.

2.1. Linnakohus motiveeris I. L. õigeksmõistmist järgmiselt.

Vastavalt EV Põhiseadusele on igaühel õigus Eestist lahkuda ning mingeid piiranguid I. L. selles osas ei olnud. Kaitseväeteenistuse seaduse § 15 lg-s 2 sätestatud

riigist lahkumisest teatamise kohustuse on kohtualune linnakohtu hinnangul täitnud. Linnakohus sedastas, et kaitseväeteenistuse kohustus lasub igal Eesti Vabariigi

kodanikul kuni ta pole kodakondsusest lahkunud või vastavasse vanusesse jõudnud ning, et nimetatud kohustus realiseerub üksnes Eestis. Kohtu hinnangul puudus

I. L. süüksarvatud kuriteo subjektiivne külg, sest kohtualuse tahtlus kaitsejõududes tegevteenistusest kõrvalehoidumiseks pole leidnud kohtus tõendamist.

3. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Eve Soostar, kes palus I. L. KrK § 781 lg 2 järgi süüdi mõista

ning karistada. Apellatsioonprotesti kohaselt pole tõendatud, et I. L. lahkus Soome Vabariiki alaliselt elama. Kutse kättesaamise hetkel oli kohtualune Eesti Vabariigi

kodanik ja kaitseväe tegevteenistuse kohuslane. Apellant leidis, et kaitseväeteenistuse kohustuse täitmine ei piirdu vaid riigikaitseosakonnas arvele võtmisega või

riigist lahkumisest teatamisega ja enda väljakirjutamisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus I. L. suhtes muutmata ning esitatud apellatsioonprotest

rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus täielikult linnakohtu otsuse motiividega ja tuginedes AKKS § 29 lg-le 5 ei pidanud vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus märkis, et käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid I. L. lahkumist Eesti Vabariigist seoses eesmärgiga hoiduda kõrvale

kaitseväe tegevteenistusest. Ringkonnakohus sedastas, et kohtualune pole toime pannud ühtegi tegu, et hoiduda kõrvale kaitseväe teenistuskohuslaste arvestuse ja

sellega kaasnevate kohustuste eest ning vältida tegevteenistusse minekut Eesti Vabariiki taaselama asumisel.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Prokurör palub kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada nii Tallinna Linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse I. L. õigeksmõistmises KrK § 781 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi Tallinna

Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonprotestis märgib prokurör, et Kaitseväeteenistuse seaduse §-s 31 on loetletud juhud, mil kodanik vabastatakse ajateenistusse kutsumisest. Protesti esitaja

leiab, et elamine teises riigis ei ole vabastamise aluseks. Samuti pole välisriigis elamine seaduslikuks aluseks kutsealuse mitteilmumiseks ajateenistusse

riigikaitseosakonna poolt teatatud ajal ja kohta. Kohtu järeldus, et Eesti Vabariigi kodanikul lasub kaitseväeteenistuse kohustus vaid Eestis viibimise ajal, on

kassaatori arvates ebaõige. Prokurör leiab, et kuna I. L., olles teadlik oma kohustustest ning nende mittetäitmisega kaasnevast vastutusest, ei ilmunud

tegevteenistusse ärasaatmiseks ega teavitanud mitteilmumise põhjustest, hoidus tahtlikult kõrvale oma kodanikukohustuste täitmisest.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud kassatsioonprotesti. Kaitsja palus jätta protest rahuldamata ja eelnevad kohtulahendid

tühistamata. Kaitsja arvates ei kuulu I. L. kriminaalvastutusele võtmisele seoses teo toimepanemisega väljapool Eesti Vabariigi territooriumi, samuti pole tõendatud

I. L. tahtlus kõrvale hoiduda kaitseväeteenistusest.

7. Riigikohus leiab, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb tühistada nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsus I. L. süüdistusasjas ning kriminaalasi saata

uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

7.1 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 124 sätestab iga Eesti kodaniku kohustuse osa võtta riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Eesti kodanike

kaitseväeteenistust reguleerib Kaitseväeteenistuse seadus.

Vastavalt Kaitseväeteenistuse seaduse §-le 3 (9. 03. 1994. a redaktsioonis), on kaitseväeteenistus kohustuslik kõigile meessoost Eesti kodanikele. Selle seadusega

sätestatakse kaitseväeteenistuse alused ja kord. Kaitseväeteenistuse seaduse § 7 kohaselt on kutsealused ajateenistusse kutsumisele kuuluvad kodanikud.

Kutsealusele, kes on tunnistatud ajateenistuseks kõlblikuks ja kellel ei ole õigust ajapikendusele, teatab kohalik riigikaitseosakond ajateenistusse kutsumise täpse aja

ja koha (§ 21). Õigust ajapikendusele ajateenistusse kutsumise eest antakse kutsealusele tervislikel põhjustel, perekondlikel ja majanduslikel põhjustel, hariduse

omamise jätkamiseks ning erandjuhtudel Vabariigi Valitsuse otsusega (§-d 26-29). Vastavalt Kaitseteenistuse seaduse §-le 31 vabastatakse ajateenistusse kutsumisest

kodanikud kas tervislikel põhjustel või kes on teise riigi sõjaväes teeninud või sellega võrdsustatud teenistuse läbi teinud või kes on tahtlikult toimepandud kuriteo

eest vabadusekaotuslikku karistust kandnud või kelleülalpidamisel on kaks või enam alaealist last või erandjuhtudel Vabariigi Valitsuse otsusega. Ajateenistusse

kutsumiseks ajapikenduse saamiseks või ajateenistusse kutsumiseks vabastamiseks peavad kutsealused esitama vastavad taotlused kohalikule riigikaitseosakonna

ülemale (§ 30).

7.2 KrK § 781 lg -s 2 sätestatakse kriminaalvastutus Eesti Vabariigi kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumise kõrvalehoidumise eest kutsealuse poolt. See kuritegu

seisneb kutsealuse mõjuvate ja seaduslike põhjusteta mitteilmumises ajateenistusse kaitseväeteenistuse komisjoni poolt määratud tähtajal. Nendeks põhjusteks on

Kaitseväeteenistuse seaduse § 22 alusel kutsealuse haigus, mis ei võimalda kohale ilmuda; kutsealuse eeluurimise või vahi all viibimine; stiihilise iseloomuga või

paratamatud takistused (nt tulekahju, rasked isiklikud õnnetused jms). Kutsealused peavad nendest põhjustest teatama ja esitama ka vastavad tõendid kohalikule

riigikaitseosakonnale. Välisriikides viibivate kutsealuste tähtajal ilmumata jätmise põhjusi tõendab Eesti saatkond või konsulaat.

7.3 Käsitletavas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtub, et Eesti Vabariigi kodanik, ajateenistuseks kõlblik kutsealune I. L., kellel ei olnud õigust

ajapikendusele ja kes oli teadlik kohustusest ilmuda ajateenistusse 25. juunil 1997. a, jättis mõjuvate ning seaduslike põhjusteta ajateenistusse ilmumata ega

teavitanud oma mitteilmumisest riigikaitseosakonda. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud väitega, et välisriigis elamine ei ole

mõjuvaks ega seaduslikuks põhjuseks kutsealuse mitteilmumiseks ajateenistusse riigikaitseosakonna poolt teatatud ajal. Ekslik on linnakohtu ja ringkonnakohtu

seisukoht, et Eesti Vabariigi kodanikul lasub kaitseväeteenistuse kohustus vaid Eestis viibimise ajal. Selline järeldus ei tulene EVPõhiseadusest ega

Kaitseväeteenistuse seadusest.

Teenistus kaitseväes ei ole mitte ainult kodaniku õigus vaid kohustus. Kooskõlas EV Põhiseaduse § 29 lg-ga 2 võib Eesti Vabariigi kodanikku sundida

kaitseväeteenistusse isegi tema vaba tahte vastaselt. Kaitseväeteenistuse seadus reguleerib Eesti Vabariigi kodaniku kohustused tema lahkumisel Eestist ja elama

asumisel välisriiki. Eesti Vabariigist lahkumine ja elama asumine mõnda teise riiki ei vabasta Eesti kodanikku tema põhiseaduslikust kohustusest

kaitseväeteenistuseks ega anna iseenesest ajapikendust teenistusse kutsumiseks. Õigust taotleda ajapikendust või enda ajateenistusse kutsumisest vabastamist I. L.

seaduses sätestatud korras ei kasutanud.

7.4 Kohtute järeldus, et I. L. käitumises puudus tahtlus kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumiseks on vastuolus kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. I. L. oli teadlik,

et ta peab ilmuma 25. juunil 1997. a Eesti Vabariigi kaitseväkke ajateenistusse. Kuid vaatamata sellele jättis ta teenistusse ilmumata, ei teatanud mitteilmumise

põhjustest, ei taotlenud ka ajapikendust ega enda vabastamist seoses elama asumisega Soome Vabariiki. Ja seda rohkem kui ühe aasta jooksul. Taotlus

kriminaalvastutusele võtmiseks esitati riigikaitseosakonna poolt alles 2. novembril 1998. aastal. Seega I. L. sai aru, et oma tegevusetusega ta hoidub ja soovib

hoiduda kaitseväeteenistusest kõrvale.

7.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et kuna I. L. tegu on toime pandud Soome Vabariigis, on KrK § 4 lg 1

alusel välistatud tema kriminaalvastutusele võtmine. Kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumine kui kuritegu loetakse lõpule viiduks pärast

kutsealuse ettenähtud kohta ajateenistusse ilmumiseks määratud tähtaja möödumist. Kriminaaltoimiku andmetel oli selleks kohaks Eesti Vabariik Tallinna linn

Maneezi 3 ja tähtajaks 25. juuni 1997. a (tl-d 8 ja 67). I. L. kuritegu - tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumine, seisnebki selles, et ta ei ilmunud sel kuupäeval

nimetatud kohta. Asjaolu, et ta viibis sel ajal Soome Vabariigis, ei oma tema kriminaalvastutusele võtmisel KrK järgi tähtsust.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a ja Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsused I. L. õigeks mõistmises.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista I. L. kaitsjatasuna 743.40 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 29. augustil 2000. a, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher