3-1-1-76-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. augustil 2000

3-1-1-76-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil

kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. M. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 140 lg 2 p 1, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja

K. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. T. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, M. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2000. a otsusega tunnistati K. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta

vabadusekaotust; § 144 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta

vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks loeti KrK § 40 lg 1 alusel kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel kohaldati kolmeaastast

katseaega.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi M. M. KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; § 140 lg 2

p 1, 3 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; § 144 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; § 197 lg 2

p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks loeti kolm aastat kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 47

alusel kohaldati kolmeaastast katseaega.

KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad koos M. T. ajavahemikus 1.-10. oktoober 1998. a varastasid kolm

sõiduautot, lisaks sellele varastasid nad hulgaliselt esemeid nende poolt eelnevalt ärandatud autodest. M. M. mõisteti lisaks sellele veel

süüdi kahes salajases varguses.

KrK § 197 lg 2 p 1, 2 järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad koos M. T. 1998. a oktoobri alguses ärandasid või püüdsid ärandada

ajutise kasutamise eesmärgil hulgaliselt autosid.

KrK § 144 järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad kahel korral hävitasid tahtlikult võõrast vara, mis seisnes eelnevalt varastatud või

ärandatud autode rüüstamises ja lõhkumises.

M. M. mõisteti KrK § 140 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi veel selles, et ta 19. veebruaril 1999. a varastas avalikult kaks mobiiltelefoni.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaolu, et tõendamist leidis kohtualuste süü enam kui kahekümne teise astme ja kahe esimese astme

kuriteo toimepanemises. Vastutust raskendavad asjaolud puudusid, vastutust kergendavateks asjaoludeks loeti kohtualuste alaealisust

kuritegude toimepanemisel, puhtsüdamlikku kahetsust ja kahjude hüvitamisele asumist.

M. M. pidas kohus võimalikuks tingimisi vabastada ajaks, mil ta omandab kutsehariduse. Lisaks sellele oli kohtualune ka eelnevalt

kriminaal-ja halduskorras karistamata.

Kuigi K. T. oli eelnevalt kriminaalkorras karistatud, oli ta kohtu hinnangul peale eelvangistust oluliselt muutnud oma ellusuhtumist - lõpetas

põhikooli, asus omandama kutseharidust, paranesid talle antud iseloomustused - ning kohus pidas otstarbekamaks ka tema puhul rakendada

tingimisi karistust. Kohus arvestas ka asjaolu, et vabaduses viibides on kohtualusel tööpraktikaga teenituga võimalik jätkata põhjustatud

kahjude hüvitamist.

2. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör M. Gross, milles paluti

kohtualustele reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 19. aprilli 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s o kohtualuste suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise

osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioonprotest rahuldati.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel vajalikul määral arvestanud kriminaalkoodeksi üldsätteid. Nii on

kannatanutele tekitatud oluline kahju enamuses hüvitamata. Arvestades kohtualuste isikuid, pidas kriminaalkolleegium õigeks valitud

karistusmäära, kuid pidas põhjendamatuks KrK § 47 sätete kohaldamise. Olles küll alaealised ja kahetsedes toimepandut, oli K. T. eelnevalt

kohtulikult karistatud ja M. M. pani toime lisaks ka avaliku varguse. Asjaolu, et kuriteod pandi toime lühikese ajavahemiku jooksul, viitas

kohtu arvates pigem nende kuritegeliku käitumise aktiivsusele, mitte aga kergendavale asjaolule. Seda, et kohtualused suutsid mõned kuud

käituda seaduskuulekat, ei pidanud kriminaalkolleegium piisavaks, et lugeda otstarbekaks vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu 19. aprilli 2000. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused K. T. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel, M. M. kaitsja

vandeadvokaadi abi M. Kallas ja M. M. Kõikides kassatsioonkaebustes palutakse tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse osas.

4.1 A. Pärtel leiab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kohtu väide, et kannatanutele on tasutud vaid tühine osa

tekitatud kahjust, on õige vaid osaliselt. Kuna enamus kannatanute esitatud hagisid olid vaieldavad ja kohtuistungi käigus esitati täiendavaid

tõendeid, siis tasus K. T. enne kohtuistungit täielikult kahjud vaid neile kannatanutele, kelle osas polnud vaieldavusi. Samuti oli K. T.

vabaduses ligi aasta, mitte aga mõned kuud, nagu väitis kohus. Selle aja jooksul muutis ta kardinaalset oma elustiili, mis on tõendatud ka

toimiku materjalidega. Seega sattus ringkonnakohus vastuollu enda poolt väljendatuga KrK § 47 osas, samuti pole otsuses motiveeritud

seda, miks asuti maakohtust erinevale seisukohale.

4.2 Kaitsja M. Kallas põhjendab taotlust asjaoludega, et süüdimõistetu on varasemalt karistamata, kuritegude toimepanemise ajal oli ta

alaealine ning on asunud tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitama, mis on kergendavaks asjaoluks. Nii on M. M. hüvitanud tsiviilhagid, mille

osas ei olnud vaidlust, seejuures ei sea KrK § 37 seda kergendavat asjaolu sõltuvusse hüvitatud kahju suurusest. Lisaks sellele on

süüdimõistetu asunud tööle ning käinud vabatahtlikult kriminaalhooldaja juures, toimikus teda iseloomustavad materjalid on positiivsed.

Samuti on kohtul piisavad garantiid kriminaalhooldusele määratud isiku poolt kontrollnõuete mittetäitmise korral, et teda karistada reaalse

vabadusekaotusega. Samal ajal on süüdimõistetul aga võimalus tõendada, et ta on õigusrikkumistest teinud järeldused ning oma teguviisi

hukka mõistnud.

4.3 M. M. leiab kaebuses, et ringkonnakohus ei ole olnud erapooletu, kuna ta on rikkunud tsiviilhagejate põhiõigusi ning ei ole näidanud,

millised on kohtu poolt tsiviilhagi ja varalise kahju hüvitamise tagamiseks tarvitusele võetud abinõud vastavalt KrMK §-le 255 lg 9. Samuti

on reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine vastuolus EV põhiseadusliku korra (PS § 18) ja seadustega (KrK 20 lg 3). Lisaks

sellele kahtleb kassaator kohtuniku ja prokuröride erapooletuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära K. T. kaitsja vandeadvokaat A. Pärteli, M. M. ja tema

kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ning riigiprokurör M. Püssi, kes taotles

kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

5.1 Vastavalt KrK § 20 lg-le 1 on karistus sunnivahend, mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises

Kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et kooskõlas väljakujunenud

kohtupraktikaga arvestab kohus karistuse mõistmisel eelkõige toimepandud kuritegude raskust ja laadi, seejärel süüdlase isikut ning

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Selline seisukoht tuleneb üheselt KrK § 36 mõttest.

5.2 Karistuse mõistmist reguleerib Kriminaalkoodeksi 4. peatükk. KrK § 47 aga, mille kohaldamist K. T. ja M. M. suhtes taotletakse, asub

Kriminaalkoodeksi 5. peatükis, mille pealkirjaks on Karistusest vabastamine. Seega on ainetud need kassatsioonides esitatud väited, mille

kohaselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on rikkunud karistuse mõistmist reguleerivaid seadusesätteid. Kohus juhindub ka

karistuse mõitmisel üksnes seadusest ning südametunnistusest. Seadus ei näe ette ühtegi juhtu, mil KrK § 47 kohaldamine oleks

obligatoorne, vastupidi sama paragrahvi esimene lõige sätestab, et tähtajalist vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes ei pöörata tingimuslikult

täitmisele vaid siis, kui kohus leiab, et vabadusekaotuse ärakandmine pole otstarbekas. Käesoleval juhul on nii K. T. kui ka M. M. esimese

astme kohtu poolt mõistetud tähtajaline vabadusekaotus ning nende suhtes on see KrK § 47 alusel jäetud tingimuslikult kohaldamata.

5.3. AKKS § 32 lg 3 p 4 alusel oli ringkonnakohus õigustatud raskendama süüdimõistetute olukorda karistuse mõistmise osas, kuna see

toimus prokuröri protesti alusel. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks pole K. T. ja M. M. mõistetud karistuse tingimuslik

kohaldamata jätmine otstarbekas. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ja nendib, et kassatsioonkaebustes esitatud

väited ei anna alust ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamiseks.

Lähtudes eeltoodust, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu 19. aprilli 2000. a kohtuotsus K. T. ja M. M. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Mõista M. M. riigieelarve tuludesse 867 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 15. augustil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Ott Järvesaar

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep