3-2-1-71-00 · Riigikohus

3-2-1-71-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. juunil 2000. a

Peeter Kulmu, Veiko Mitti, Mati Salve, Virve Krause, Anu Šavlini, Ants Valdmanni, Vello

Karilaidi, Vitali Tšubakovi, Stella Kallisaare, Maie Mägi ja Kalev Kuzmini hagi Eesti Vabariigi

vastu töölepingute lõpetamiseks, sellega seotud hüvitiste, saamatajäänud töötasu ja viiviste

saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 5. juunil 2000. a P. Kulmu, V. Mitti, M. Salve, V. Krause, A. Šavlini,

A. Valdmanni, V. Karilaidi, V. Tšubakovi, S. Kallisaare, M. Mägi ja K. Kuzmini (edaspidi töötajad)

kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 1999. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/835/99. Istungist võtsid osa hageja P. Kulm ja hagejate esindaja vandeadvokaat

V. Viilol.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Töölepingute järgi töötasid hagejad Eesti Vetelpäästeühingu Harju Komitee vetelpäästeteenistuses.

Hagiavalduses nõudsid töötajad riigilt töölepingu ja palgaseaduse alusel töölepingute lõpetamist ning

töölepingu lõpetamisest tulenevate summade väljamaksmist. Hagi põhjendasid töötajad sellega, et

Eesti Vetelpäästeühingu 31. mail 1991. a kinnitatud põhikirja p. 5.13.6 kohaselt moodustati Eesti

Vetelpäästeühingu koosseisus ja alluvuses riiklik vetelpäästeteenistus, mida finantseeris riik.

Põhikirja p. 7.2 järgi sai riikliku vetelpäästeteenistuse tegevuse lõpetada Vabariigi Valitsuse otsuse

alusel. Riikliku vetelpäästeteenistuse tegevust ja töölepinguid ei ole lõpetatud. Töötasu maksti kuni

1996. a veebruarikuuni. Riikliku struktuuri poolt tööle võetud töötajatega sõlmitud töölepingutest

tulenevate õiguste ja kohustuste eest on vastutav riik.

Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 1999. a otsusega jäeti töötajate hagi rahuldamata, kuna hagi ei ole

esitatud õige kostja vastu.

Kohus tuvastas Vetelpäästeühingu kujunemise alates 1955. aastast ning tuli järeldusele, et

vetelpäästeteenistus ei olnud riiklik struktuur alates 1972. aasta 17. aprillist, mil vetelpäästeteenistus

anti ENSV Siseministeeriumi alluvusest üle ENSV Vetelpäästeühingule.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt registreeriti Vabariigi Valitsuse 31. mai 1991. a protokollilise

otsusega Eesti Vetelpäästeühingu põhikiri. Põhikirja p 5.13.6 järgi on vetelpäästeteenistus Vabariigi

Valitsuse finantseeritav riiklik teenistus, mis on allutatud Eesti Vetelpäästeühingule; Eesti

Vetelpäästeühingu direktor on ühtlasi vetelpäästeteenistuse ülem. Eesti Vetelpäästeühingu 7. augustil

1995. a ümberregistreeritud põhikirjas vetelpäästeteenistust struktuuriüksusena enam ei ole, sest

24. aprillil 1994. a jõustunud päästeseaduse alusel ei saa riigi päästeasutus päästeühingu koosseisus

olla. Eesti Vetelpäästeühingu 1991. a põhikirja p 7. 2 kohast Vabariigi Valitsuse otsust

vetelpäästeteenistuse lõpetamise kohta ei ole, kuid see asjaolu ei tekita riigile töölepinguseadusest

tulenevaid õigusi ja kohustusi.

TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe. Hagejate ja Eesti Vabariigi vaheline

töösuhe ei ole tõendatud. Töölepingute järgi on hagejatele tööandjaks Harju Vetelpäästeühing. TLS

§ 3 lg 2 kohaselt võib tööandjaks olla ka juriidilise isiku struktuuriüksus Eesti Vetelpäästeühingu

Harju Komitee.

Eelistungil tegi kohus ettepaneku kostja asendamiseks õige kostja Harju Vetelpäästeühinguga, kuid

hagejate esindaja keeldus sellest.

Linnakohus käsitles otsuses ka töövaidluse sisu ning kostja taotlusel kohaldas hagi aegumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus

ei korranud linnakohtu otsuse põhjendusi. Linnakohus leidis õigesti, et hagi oli esitatud ebaõige

kostja vastu. Töösuhetest tulenevad nõuded tuleb esitada tööandja Harju Vetelpäästeühingu vastu,

mille struktuuriüksuseks oli vetelpäästeteenistus. Harju Vetelpäästeühing on Vetelpäästeühingu Harju

Komitee õigusjärglane. Eraldades raha vetelpäästeteenuste osutamiseks, ei muutunud riik sellega

tööandjaks. Otsuses käsitleti ka töövaidluse sisu ja leiti, et aegumise kohaldamine oli õige.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palusid töötajad tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele, rikkudes sellega

TsMS § 231 lg 3.

Ringkonnakohus nõustus alusetult linnakohtu seisukohaga, et Eesti Vabariik ei ole õige kostja. Kohus

tuvastas, et töötajate tööandajaks oli juriidiline isik Vetelpäästeühingu Harju Komitee, kelle

esindajaks oli ühingu esimees. Töölepingud sõlmis töötajatega Vetelpäästeühingu Harju Komitee

riiklik vetelpäästeteenistus ja selle ülem, kes ei ole võrdsustatavad Vetelpäästeühingu ja tema

esimehega, mistõttu ei saa viimast käsitleda töölepingute sõlmijana ja tööandjana. Toimikus olevate

dokumentide kohaselt oli ühingul ja teenistusel eraldi bilanss ja raamatupidamine. Eesti Vabariik on

Siseministeeriumi kaudu õige kostja. Riiklik vetelpäästeteenitus oli Siseministeeriumi valitsemisalas

ja eelarve koosseisus riigi eelarvest finantseeritav riiklik struktuuriüksus ja hagejate tööandja.

Hagejad said palka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud palgaastmete järgi ning päästeseaduse

§ 31 lg 1 alusel. Eraõigusliku juriidilise isiku Harju Vetelpäästeühingu töötajatele riigi eelarve

vahenditest ja kehtestatud palgaastmete järgi töötasu maksta ei saanud.

Kohus kohaldas alusetult aegumist. Kui kohus leidis, et hagejatega töölepingute lõpetamine

17. aprillil 1998. a pole tõendatud, oli alusetu arvestada nimetatud kuupäevast aegumist ja väita, et

töölepingute lõpetamisest tulenevad nõuded on aegunud. Kohus on vääralt käsitlenud hagejate

nõudeid. Hagejad ei nõudnud kostja poolt tööandja algatusel töölepingute lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamist, vaid nõustusid sellega ja soovisid töölepingute lõpetamise ja tööraamatute vormistamist

ning lõpparve maksmist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagi esitati vale kostja - Eesti Vabariigi vastu. Pärast riikliku

vetelpäästeteenistuse üleandmist Eesti Vetelpäästeühingule ja kohalikele vetelpäästeühingutele sai

vetelpäästeteenistus Eesti Vetelpäästeühingu ja kohalike vetelpäästeühingute struktuuriüksusena olla

tööandjaks TLS § 3 p 2 mõttes. Kui Eesti Vetelpäästeühingu struktuuriüksus vastavat pädevust

realiseeris, tekkisid tööandja õigused ja kohustused siiski juriidilisel isikul, käesoleval juhul Eesti

Vetelpäästeühingul. Asjaolu, et Eesti Vetelpäästeühingu ja tema territoriaalsete komiteede

finantseerimine võis toimuda teatud ajavahemikul riigieelarveliste vahendite kaudu, ei oma

töösuhetes tähendust. Hagejate ja Eesti Vabariigi vaheline töösuhe ei ole tõendatud.

Kuivõrd hagi oma väidetavate õiguste kaitseks esitati seaduses sätestatud tähtaegu eirates, siis

kohaldasid kohtud põhjendatult hagejate nõuete osas osaliselt aegumist. Hagejad ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et nendega sõlmitud töölepingud oleksid lõpetatud või et töösuhe tööandjaga

oleks faktiliselt lõppenud tööandja algatusel, mistõttu nende nõuded on põhjendamatud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil palus hageja P. Kulm ja hagejate esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada

kassatsioonkaebuses esitatud põhjustel.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid põhjenduste osas

kuulub see muutmisele.

Riiklik vetelpäästeteenistus ei olnud juriidiline isik, ega saanud töölepingu seaduse järgi olla

tööandjaks. Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe (TLS § 1). Tööandjaks võib olla juriidiline

isik või juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused (TLS § 3). Kohtud

tuvastasid õigesti, et tööandjaks on Harjumaa Vetelpäästeühing kui juriidiline isik, kes

Vetelpäästeühingu Harju Komitee vetelpäästeteenistuse kaudu sõlmis töötajatega töölepingud ja

korraldas vetelpäästeteenistuse tööd. Asjaolu, et riik eraldas raha vetelpäästeteenuste osutamiseks,

määras riikliku vetelpäästeteenistuse Vetelpäästeühingu koosseisu ja nägi ette, et

vetelpäästeteenistuse tegevuse saab lõpetada Vabariigi Valitsuse otsuse alusel, ei muuda riiki

tööandjaks. Seega on õige kohtute järeldus, et riik ei olnud töövaidluses õige kostja. Asja

läbivaatamisel linnakohtus ei nõustunud hagejad kostjat asendama.

Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vetelpäästeühingu põhikirjades on aegade jooksul muudetud

vetelpäästeühingu struktuuri ja tööorganeid. Tööandja nime muutumisega ei muutu töösuhted,

tööraamatute kanded peavad vastama vetelpäästeühingu põhikirjas sätestatule. Linnakohus tuvastas

õigesti, et tööraamatute kanded ei ole juriidiliselt täpselt vormistatud.

Pärast kohtute poolt selle tuvastamist, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, ei saanud tõusetuda

aegumise kohaldamine töötajate nõuetele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 8

lg 2 kohaselt kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema

esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kuna töötajate hagi oli esitatud Eesti Vabariigi vastu, kes

ei olnud õige kostja ja huvitatud isik, siis ei saanud aegumise kohaldamine enam tõusetuda.

Ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele osas, millega hagi rahuldamata jätmist põhjendati

aegumisega.

Juhindudes, TsMS §-st 362 p 5 kolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 1999. a otsus muuta põhjenduste osas.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada kautsjon: Peeter Kulmule 2161 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend üks) krooni,

Mati Salvele 1864 (tuhat kaheksasada kuuskümmend neli) krooni, Virve Krausele 668

(kuussada kuuskümmend kaheksa) krooni, Anu Šavlinile 1011 (tuhat üksteist) krooni, Ants

Valdmannile 1035 (tuhat kolmkümmend viis) krooni, Vello Karilaidile 1010 (tuhat kümme)

krooni, Vitali Tšubukovile 200 (kakssada) krooni, Stella Kallisaarele 759 (seitsesada

viiskümmend üheksa) krooni ja Maie Mägile 5001 (viis tuhat üks) krooni.

H. Jõks, J. Luik, T. Vernik