3-1-1-72-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. juunil 2000

3-1-1-72-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

R. P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 202 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENELUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsusega tunnistati R. P. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi ja talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm

aastat kuus kuud ja kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks neli aastat

vabadusekaotust.

Veel tunnistati selle kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 15 lg 2 - § 197 lg 1 järgi süüdi R. I., kes on sündinud 17. novembril

1982. a ja oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine.

KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad 30. novembril 1997. a tungisid võõra vara hõivamise eesmärgil kallale J. V-le, peksid

teda käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse, tekitades kergeid kehavigastusi ning varastasid asju 223.- krooni väärtuses.

Kuna R. I. oli ülalkirjeldatud avaliku varguse toimepanemise ajal alaealine, siis tunnistati R. P. veel täiendavalt süüdi ka KrK § 202 järgi alaealise R. I.

kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele.

R. P. eitas oma süüd KrK §-s 202 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja väitis, et esimesena jooksis kannatanu juurde ning hakkas teda peksma R. I. Kohus aga leidis,

et R. P. süü on tõendatud, kuna nii R. I. kui ka tunnistaja N. M. kinnitasid J. V. üheaegset peksmist kohtualuste poolt ning R. P. pidi ja ka sai aru R. I. alaealisusest.

2. Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. P., kes vaidlustas enese süüdimõistmise KrK § 202 järgi, tema tegude

kvalifitseerimise KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning ka lõpliku karistusmäära. Kohtuotsuse vaidlustas ka R. I., märkides kaebuses muuhulgas ka seda, et

kaaskohtualune ei olnud teadlik tema alaealisusest ja nende vahel pole kunagi vanusest juttu olnud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kohus tuvastas,

et R. I. sai vaid mõni päev enne kuriteo toimepanemist 15-aastaseks. Vanuse poolest pidas teda alaealiseks ka kannatanu J. V. Seetõttu luges kriminaalkolleegium

alusetuiks R. P. väiteid selle kohta, et ta ei teadnud I. vanust.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2000. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu R. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja.

Kaebustes vaidlustatakse R. P. süüditunnistamist KrK § 202 järgi. Mõlemad kassaatorid rõhutavad oma kaebustes, et esimesena lõi kannatanut ja seega alustas

iseseisvalt kuritegelikku käitumist R. I. ning et R. P. sekkus alles hiljem. Samuti eitavad mõlemad kassaatorid R. I. mõjutamist R. P. poolt. Lisaks sellele viitab

kaitsja R. I. isikuomadustele, tema poolt kuritegude varasemale toimepanemisele, mis ei jäta kahtlust, et viimane võis sooritada kuriteo ilma mõjutamiseta.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebustes sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuste rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kaebused on põhjendatud ja need

tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel.

Nii esimese astme kohtu otsuses kui ka ringkonnakohtu otsuses on KrK § 202 järgi R. P. süüditunnistamise põhjendamisel keskendutud vaid küsimusele sellest, kas

R. P. oli teadlik R. I. alaealisusest või mitte. Kuid kohtud ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et KrK §-s 202 sätestatud alaealise kaasatõmbamise all kuritegevusele

tuleb silmas pidada täisealise poolt alaealise sellist füüsilist või psüühilist mõjustamist, mille eesmärk on äratada alaealises soov kuriteo toimepanemiseks. Kui on

tuvastamata täiskasvanu poolt alaealise aktiivne mõjustamine kirjeldatud viisil, puudub alus täisealise isiku tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 202 järgi. Kooskõlas

KrK § 38 p-s 6 sätestatuga võidakse sõltuvalt asjaoludest kuriteo toimepanemist koos alaealisega arvestada raskendava asjaoluna täisealisele isikule karistuse

mõistmisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et R. P. oleks kas füüsiliselt või psüühiliselt mõjustanud R. I. eesmärgiga

äratada viimases kuritegelikke soove. Seetõttu tuleb R. P. süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsus R. P. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 202 järgi ning talle KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku

karistuse mõistmise osas.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2000. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsus

R. P. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 202 järgi ning talle KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.

3. Mõista R. P. süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks.

4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2000. a otsus muutmata.

5. Kassatsioonkaebused rahuldada.

6. Tagastada R. P. kaitsjale tema poolt tasutud kassatsioonikautsjon.

7. Mõista R. P. välja kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja

kolmkümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 27. juunil 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg