3-2-1-53-00 · Riigikohus

3-2-1-53-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. juunil 2000. a

Arvo Soomre hagi Virve Karu vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara võõrast

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses 24. mail 2000. a läbi Virve Karu kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-230/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

A. Soomre ja V. Karu elasid koos aastatel 1975-1992. Poolte kooselu ajal sai V. Karu elamu Tartus

Võru 184 omanikuks 19. augustil 1986. a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ja 14. juulil 1987. a

sõlmitud kinkelepingu alusel. Poolte kooselu ajal tehti elamule juurdeehitus ja osteti koduse sisustuse

esemed.

Esitatud hagis palus A. Soomre tunnistada tema omandiõigust elamule Tartus Võru 184 ja elamu

välja nõuda V. Karu võõrast ebaseaduslikust valdusest; tunnistada hageja omandiõigust koduse

sisustuse esemetele ja kohustada kostjat need hagejale üle andma; välja mõista kostjalt 26 800 krooni

vara eest, mille kostja maha müüsja välja mõista 81 279 krooni Kanada dollarite eest, mille kostja

hageja isalt saadud pärandvarast ebaseaduslikult omandas.

Tallinna Linnakohtu 10. veebruari 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus jättis tunnistamata

hageja omandiõiguse elamule ja ei kohustanud kostjat elamut vabastama. Kohus mõistis kostjalt välja

koduse sisustuse esemed ja 108 079 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et elamu ostu - müügi- ja kinkeleping olid

teeseldud või näilikud ja sõlmitud kavatsuseta luua juriidilisi tagajärgi või varjates hagejat kui

elamuosade tegelikku omandajat. Elamu omanik on küll kostja, kuid see omandati poolte kooselu ajal

kavatsusega luua ühine kodu, mille rajamisse andsid panuse mõlemad pooled. Tunnistajate ütlustega

on tõendatud, et elamu osteti hageja isalt päranduseks saadud raha eest; juurdeehituse materjalide

hankimisega ja tööde tellimise ja nende eest tasumisega tegelesid vahelduvalt mõlemad pooled;

hageja kasutas ehitamiseks oma raha ja kostjale andis ehitamiseks raha ema.

Hageja ei taotlenud omandiõiguse tunnistamist osale elamust ega oma kulutuste hüvitamist, vaid

nõudis elamut tervikuna ja kostja kohustamist elamu vabastada. See nõue ei ole põhjendatud ega

kuulu rahuldamisele.

Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et koduse sisustuse esemed ostis hageja, need on hageja omad ja

need tuleb kostjalt välja mõista. Kuna kostja müüs 26 800 krooni eest hagejale kuuluvaid esemeid,

siis tuleb see summa kostjalt välja mõista. Kuna kostja võttis hagejalt saadud volitusega pangast välja

hagejale pärandatud Kanada dollarid ja ei ole tõendatud, et ta need hagejale üle andis, siis tuleb

kostjalt välja mõista ka 81 279 krooni.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue

omandiõiguse tunnistamiseks elamule. Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue omandiõiguse tunnistamiseks elamule ja elamu väljanõudmiseks kostjalt.

Uue otsusega tunnustati hageja omandiõigust ? osale ja kostja omandiõigust ? osale elamust Tartus

Võru 184 ja nõuti elamu kostjalt välja kaasvaldusesse hagejaga. Muus osas jäi linnakohtu otsus

muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb tunnustada hageja kaasomandiõigust elamule ja talle kuuluv

osa kostja valdusest välja nõuda ühise tegutsemise lepingu alusel vastavalt TsK §-dele 438 ja 440 lg 1

ja 2. Linnakohus tuvastas õigesti elamu omandamise poolte kooselu ajal kavatsusega luua ühine

kodu. Linnakohus pidi otsuse tegema poolte esitatud ja kohtus tuvastatud asjaolude alusel. Esitatud

asjaoludest järeldub, et pooled tegutsesid ühiselt elamu ostmisel ja ümberehitamisel. Asjaolu, et

hageja nõudis elamule omandiõiguse tunnistamist täies ulatuses, ei ole takistuseks elamule

kaasomandi tunnistamisele asjas tuvastatud asjaoludel.

Elamu hagejale kuuluv osa tuleb kostja valdusest välja nõuda AÕS §-de 72 lg 1 ja 80 lg 1 ja 2 alusel,

mille kohaselt kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel ning omanikul on

nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab; omaniku nõue on suunatud

omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Hageja muutis apellatsioonkaebuses hagi alust ja eset, millega rikkus TsMS §-s 319 lg 2 sätestatut.

Hageja väitis hagiavalduses, et elamu osteti ja ehitati tema raha eest tegeliku tahtega omandada vara

temale. Apellatsioonkaebuse rajas hageja ühise tegutsemise tunnustamisele ja märkis nõude

õiguslikuks aluseks TsK § 440 lg 2, milles sätestatakse kaasomandi loomine ühise tegutsemise

lepingu tulemusena. Kostja omandas elamu ostu-müügi- ja kinkelepinguga ning linnakohtus ei

leidnud tõendamist tehingute teeseldud iseloom ega elamu omandamine hageja rahadega. Kostja ei

ole kunagi tunnistanud elamu ostmist ühise raha eest või tegelikku tahet maja hagejale osta. Kohus

rajas otsuse hageja paljasõnalistele väidetele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millele tuginedes

muudeti linnakohtu otsust osas, millega tuvastati, et elamu omanik on kostja ostu-müügi- ja

kinkelepingu järgi.

Apellatsioonkaebus ja apellatsioonikohtu otsus põhinevad ühise tegutsemise lepingul juurdeehituse

tegemiseks elamule, kuid poolte vahel puudus kirjalik leping ühise tegutsemise kohta ja lepingu

olemasolu ei kinnita ka muud tõendid. Hageja ei ole tõendanud, kui palju raha ja mille jaoks ta andis

ning milline oli tema töine panus. Raha andmine ei ole tõlgendatav ühise tegutsemisena. Ehitajale abi

osutamine ei tekita kaasomandit. Kohus on ekslikult kohaldanud TsK § 440 sätteid.

Apellatsioonikohtu otsus on õiguslikult vastuoluline. Kohus leidis, et pooled tegutsesid ühise

tegutsemise lepingu järgi kaasomandi loomiseks ja pidas sellest tulenevalt elamut kaasomandiks, kuid

samas leidis, et koduse sisustuse esemed ja päritud raha on hageja ainuomand.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise

tõttu.

TsMS § 319 lg 2 kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses hagejal õigust muuta hagi alust ega eset, samuti

esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud.

Kohtule esitatud hagis palus hageja tunnistada tema omandiõigust elamule ja selle juurdeehitusele.

Nõude aluseks tõi hageja asjaolu, et elamu on küll kostja nimele registreeritud ostu-müügi- ja

kinkelepingu alusel, kuid neil tehingutel oli teeseldud iseloom. Tegelikult on nii elamu kui ka

juurdeehitus omandatud hageja raha eest tahtega omandada vara hagejale. Apellatsioonkaebuses

palus hageja tunnistada tema omandiõigust 9/10 osale elamust tuginedes ühise tegutsemise lepingule.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja muutis apellatsioonkaebuses hagi alust ja esitas nõude,

mida ta esimese astme kohtus ei esitanud.

TsMS § 147 kohaselt vaatab kohus asja läbi kohtule kirjalikult esitatud hagiavalduse alusel, milles on

märgitud hageja selgelt väljendatud nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja ei esitanud esimese

astme kohtule hagi kaasomandiõiguse tunnistamiseks ega tuginenud sellekohastele asjaoludele hagis.

Seetõttu tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada osas, millega tunnistati poolte kaasomandiõigust

elamule. Asja uuel läbivaatamisel ei või apellatsioonikohus tähelepanuta jätta hagiavalduses esitatud

asjaolusid ja hageja nõuet.

Kuna apellatsioonikohtu otsuse osalise tühistamise põhjuseks on protsessiõiguse normi oluline

rikkumine, siis jätab kolleegium käsitlemata materiaalõigusnormi kohaldamise õigsuse.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a otsus osas, millega

tühistati Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1999. a otsuse osa Arvo Soomre omandiõiguse

tunnistamata jätmises elamule Tartus Võru 184 ja tunnistati Arvo Soomre omandiõigust 1/2

osale ja Virve Karu omandiõigust 1/2 osale elamust Tartus Võru 184 ning nõuti elamu välja

Virve Karult kaasvaldusesse Arvo Soomrega. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Virve Karule 28. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 4000 (neli tuhat) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik