3-2-1-84-00 · Riigikohus

3-2-1-84-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. juunil 2000. a

AS Mesico (pankrotis) hagi Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise Sihtasutuse (endise

ärinimega Eesti Ekspordi Krediteerimise Riiklik Fond) ja AS Nüke Tekstiil vastu ostu-

müügilepingute ja pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning lepingu alusel saadu

tagastamiseks pankrotivarasse.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 24. mail 2000. a läbi AS Mesico kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. jaanuari 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/174/00. Istungist

võtsid osa AS Mesico esindaja vandeadvokaat V. Võhma ja Ekspordi Krediteerimise ja

Garanteerimise Sihtasutuse esindaja vandeadvokaat I. Teder.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt laenas AS Mesico Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise

Sihtasutuselt (edaspidi Sihtasutus) 29. aprilli 1996. a laenulepingu nr 96-009 järgi 3 miljonit krooni.

3. mail 1996. a sõlmitud pandilepinguga tagas AS Mesico laenu temale Tallinnas Saeveski 10

kuuluvate ehitistega: puidutöökoja kasuliku pinnaga 569,1 m2, ühe korrusega katlamaja kasuliku

pinnaga 325,8 m2 ja kahe korrusega töökoja kasuliku pinnaga 2139,5 m2 koos nendes paiknevate

seadmetega vastavalt lepingu lisale. 20. veebruaril 1997. a sõlmisid pooled laenulepingu nr 96-009

lisa, milles leppisid kokku panditud tootmishoonete vormistamises Sihtasutuse omandisse, kuna

laenusaaja AS Mesico ei ole suuteline täitma oma lepingujärgseid kohustusi. 20. veebruari 1997. a

ostu-müügilepinguga müüs AS Mesico panditud ehitised Sihtasutusele. Lepingu punkti 2 kohaselt

müüdi lepinguobjekt tasaarvelduse korras 2 miljoni krooni eest, mis on müüja võlgnevus ostja ees

vastavalt müüja ja ostja vahelisele laenulepingule nr 96-009. 30. märtsil 1997. a sõlmisid Sihtasutus

ja AS Nüke Tekstiil AS-lt Mesico ostetud ehitiste ostu-müügi- ja pandilepingu. Lepingu kohaselt on

ehitiste müügihinnaks 2 miljonit krooni ja pandilepingu järgi on nendega tagatud AS-le Nüke Tekstiil

26. veebruaril 1997. a antud laen 5 miljonit krooni. Müügiobjektiks ei olnud hoonetes asuv katlamaja

ja seadmed. AS Mesico suhtes algatati pankrotimenetlus 25. septembril 1997. a ja pankrot kuulutati

välja 7. novembril 1997. a.

Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 1999. a otsusega rahuldati AS Mesico hagi ja tunnistati kehtetuks

AS Mesico ja Sihtasutuse vahel 20. veebruaril 1997. a sõlmitud ostu-müügileping, Sihtasutuse ja AS

Nüke Tekstiil vahel 20. märtsil 1997. a sõlmitud ostu-müügi- ja pandileping. Samuti kohustati

Sihtasutust tagastama AS Mesico pankrotivarasse Tallinnas Saeveski 10 asuvad ehitised ning nendes

asunud seadmed. Vara tagastamise võimatusel mõista Sihtasutuselt välja AS Mesico pankrotivarasse

Tallinnas Saeveski 10 asunud ehitiste ja seadmete maksumus 6 450 000 krooni.

Kohus leidis, et AS Mesico ja Sihtasutus toimisid laenulepingu lisa ja ostu-müügilepingu sõlmimisel

20. veebruaril 1997. a vastuolus seadusega. AÕSRakS § 132 lg 2 alusel võib kuni ehitisaluse maa

kandmiseni kinnistusraamatusse ehitist või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata. Pandile

kohaldatakse sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud pandiõiguse sätteid. Osundatud paragrahvi 1. lõike

kohaselt enne 1. detsembrit 1993. a Eesti NSV TsK §-de 193-205 või Eesti Vabariigi pangaseaduse

§ 42 alusel tekkinud pandiõiguse korral, kui pandieseme valdus ei ole pandilepingu kohaselt üle

läinud pandipidajale, jääb panditud asi pantija valdusesse ja pandiõigusele kohaldatakse AÕS § 276

1. lõiget, § 277-280, § 283-285, § 286 punkti 1, § 289 3, 4 ja 5 lõiget, § 291, § 304 ja § 306. Kui

võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest

kohtuotsuse alusel täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Seda korda ei järgitud ja

20. veebruaril 1997. a AS Mesico ja Sihtasutuse vahel sõlmitud ostu-müügileping tuleb tunnistada

kehtetuks.

Kuna Sihtasutus omandas vara hagejalt vastuolus seadusega, s.o tühise tehingu alusel, mis ei too

kaasa õiguslikke tagajärgi, siis tuleb kehtetuks tunnistada ka 30. märtsil 1997. a Sihtasutuse ja AS

Nüke Tekstiil vahel sõlmitud AS-lt Mesico ostetud ehitiste ostu-müügi- ja pandileping.

Asjas ei leidnud tõendamist, et AS Mesico 20. veebruari 1997. a lepinguga teadlikult kahjustas

võlausaldajate huve.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. jaanuaril 2000. a linnakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi

rahuldamata.

Otsusepõhjenduste kohaselt leidis linnakohus, et tõendamata on hageja poolt võlausaldajate huvide

teadlik kahjustamine ja puudub alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel.

Seda põhjendust pole vaidlustatud ja seega ei saa apellatsioonikohus sellele hinnangut anda.

Ringkonnakohtu arvates on kohus vääralt tõlgendanud AÕSRakS § 132 lg 2, mille kohaselt kui

võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, kuulus pandipidaja nõue rahuldamisele panditud asja

väärtusest kohtuotsuse alusel või sundtäitmisele alludes täitemenetluse seaduses sätestatud korras.

Selle sätte eesmärgiks on pandipidaja õiguste kaitse ka selle pandieseme osas, mille valdus pole talle

üle läinud. Vaidlustatud 20. veebruari 1997. a lepinguga ei ole mingil määral rikutud pandipidaja ega

müüdud vara omaniku AS Mesico õigusi. Ostu-müügilepingust tekkis iseseisev õigussuhe. Kuna

20. veebruari 1997. a ostu-müügileping pole tühine siis puudub seaduslik alus ka 20. märtsi 1997. a

Sihtasutuse ja AS Nüke Tekstiil vahel sõlmitud ostu-müügi- ja pandilepingu tühisuse tunnustamiseks.

Sihtasutus vaidlusaluste hoonete omanikuna võis neid võõrandada ja pantida AS-le Nüke Tekstiil.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus AS Mesico tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse väidetel kohaldas ringkonnakohus vääralt AÕSRakS § 132 lg 1 ja 2. Osundatu kohaselt, kui

võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu

otsuse alusel või sundtäitmisele alludes täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Täitemenetluse

seadustik näeb ette vallasvara müügi täituri poolt enampakkumisel. Antud juhul omandas pandipidaja

pandieseme ilma enampakkumiseta ostu-müügilepingu alusel hinnaga, mis oli väiksem vara

turuväärtusest. Seega rikkusid hageja ja Sihtasutus lepingut sõlmides oluliselt seadust ning

20. veebruaril 1997. a sõlmitud ostu-müügileping on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine.

Kassaator leiab, et kuna AS Nüke Tekstiil vaidlustas apellatsioonkaebuses PankrS § 43 lg 1 p 2

kohaldamise, pidi ringkonnakohus vastavalt TsMS § 319 lg-le 1 ja § 330 lg-le 6 kontrollima

linnakohtu lahendit ka selles osas.

Samuti leiab kassaator, et müües vara Sihtasutusele ilma enampakkumiseta ja palju odavamalt selle

turuväärtusest, kahjustas AS Mesico teadlikult võlausaldajate huve, mis võimaldab pankrotis hagejal

nõuda 20. veebruari 1997. a tehingu kehtetuks tunnistamist ka PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

AS Nüke Tekstiil peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. 20. veebruari 1997. a lepinguga ei ole

rikutud pandipidaja ega pantija õigusi. Kuna nimetatud ostu-müügileping ei ole tühine, puudub

seaduslik alus ka 20. märtsil 1999. a Sihtasutuse ja AS Nüke Tekstiil vahel sõlmitud ostu-müügi ja

pandilepingu tühisuse tunnustamiseks. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et AS Nüke Tekstiil

vaidlustas apellatsioonkaebuses PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaldamise.

Sihtasutus peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Ta leiab, et 20. veebruari 1997. a lepinguga ei

ole rikutud pandipidaja ega ka AS Mesico õigusi. Selle ostu-müügilepinguga ei müüdud pandieset

pandipidajale, vaid see oli tavaline müügileping, mille sõlmimist ei saa lugeda AÕS RakS § 132 lg-

s 2 sätestatu rikkumiseks.

Kuna hageja ei esitanud apellatsioonkaebust, siis puudub vaidlus pankrotiseaduse kohaldamise üle.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat V. Võhma kaebuse ja Sihtasutuse esindaja

vandeadvokaat I. Teder kirjalikus vastuses toodud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele TsMS § 363 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

20. veebruaril 1997. a kehtinud AÕS RaKS § 132 lg 2 kohaselt võis kuni ehitisaluse maa kandmiseni

kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi

maakatastrisse kandmiseni ehitist või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata. Pandile

kohaldatakse sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud pandiõiguse sätteid. Sama paragrahvi esimeses

lõikes sätestati, et enne 1993. aasta 1. detsembrit Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-de 196-205 või Eesti

Vabariigi pangaseaduse § 42 alusel tekkinud pandiõiguse korral, kus pandieseme valdus ei ole

pandilepingu kohaselt üle läinud pandipidajale, jääb panditud asi pantija valdusesse ja pandiõigusele

kohaldatakse asjaõigusseaduse § 276 1. lõiget, § 277-280, 283-285, § 286 punkti 1, § 289 3., 4. ja 5.

lõiget, § 291, 304, 306. Kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue

panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras.

Kolleegium nõustub Riigikohtu halduskolleegiumi 10. mai 1996. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-17-

96 väljendatud seisukohaga, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 132 lg 1 kohaselt tuli

pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel rahuldada siis, kui pant tekkis enne

1. detsembrit 1993. a. Seega ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et 20. veebruari 1997. a leping

on tühine asjaõigusseaduse rakendamise seaduses sätestatud müügikorra eiramise tõttu. AÕS RakS §

132 lg-s 1 viidatud normid ei reguleeri pandieseme müügi korda. Seega peab kolleegium

põhjendatuks juhinduda vallaspandi eseme müüki reguleerivatest asjaõigusseaduse sätetest. AÕS

§ 276 lg 1 kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet pole kohaselt täidetud, toimub pandiga tagatud nõude

rahuldamine panditud vara arvel. Eelnevast tuleneb, et pandipidaja nõue rahuldatakse eelkõige

panditud asja müügist saadavast rahast. Panditud asja avalikul enampakkumisel müügi kõrval

nähakse AÕS § 294 lg-s 4 ette võimalus müüa panditud asi pantija ja müüja kokkuleppel ka muul

viisil. Seega ei saa välistada pärast müügiõiguse tekkimist panditud ehitise kui vallasasja müüki

pandipidajale. Küll tuleb vastavate asjaolude olemasolul kaaluda sellise ostu-müügilepingu vastavust

headele kommetele.

Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et kuna hagi rahuldamata jätmist PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel

ei vaidlustatud, siis ei saa sellel alusel hagi hinnata. Apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu

otsuse tervikuna. Uue otsusega hagi rahuldamata jätmine eeldas ringkonnakohtu seisukohavõttu kõigi

hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Praegu on lahendamata hageja nõue tunnistada 20. veebruari

1997. a ostu-müügileping kehtetuks PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel. Kolleegium märgib, et selles asjas ei

andnudki linnakohtu otsus hagejale õiguslikku võimalust apelleerida hagi rahuldamata jätmist PankrS

§ 43 lg 1 p 2 alusel. Nimelt luges linnakohus selle tehingu tühiseks TsÜS § 66 lg 2 alusel, sest selle

sõlmimisel rikuti oluliselt seadust. Kuna tühine tehing on kehtetu algusest peale, siis pole seda

võimalik kehtetuks tunnistada pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alustel.

Kolleegium peab ekslikuks kassaatori seisukohta, et kuna 20. veebruari 1997. a leping on tühine, siis

ei saa olla seaduslik ka Sihtasutuse ja AS Nüke vahel sõlmitud ostu-müügileping. TsK § 242 lg 1

järgi kohustub ostu-müügilepingu järgi müüja andma vara ostja omandisse, ostja kohustub selle vastu

võtma ja tasuma kindlaksmääratud summa. Ostja poolt omanikuks saamine eeldab AÕS § 92 lg 1

kohaselt ka käsutustehingut ehk asjaõiguslikku kokkulepet selle kohta, et omand läheb üle ostjale.

Asjaolu, et müüja pole asja omanik, ei anna lepingupooleks mitteolevale isikule, kes peab end asja

omanikuks, õigust ostu-müügilepingu ega asjaõigusliku kokkulepe vaidlustamiseks. Kui ka

20. veebruari 1997. a käsutustehing osutub kehtetuks, siis pole Sihtasutus vara omanikuks saanud.

Tuleb aga arvestada, et AÕS §-s 95 sätestatud tingimustel on võimalik vallasasja omandamine ka

isikult, kes pole õigustatud omandit üle andma (mitteomanikult). Kas mitteomanikult üleandmisega

asja saanud isik on saanud omanikuks või mitte, see lahendatakse asjaõiguslikus vaidluses. Hageja

nõuab 20. märtsil 1997. a sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamist. AÕS § 277 lg 2 kohaselt

saab pantida vara, mis on pantija omandis. Vaidlus lahendamine pandilepingu kehtivuse üle eeldab, et

kohus tuvastab, kes oli pandieseme omanik pandilepingu sõlmimise ajal.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. jaanuari 2000. a otsus tühistada osas, millega

jäeti rahuldamata hagi AS Mesico (pankrotis) ja Eesti Ekspordi Krediteerimise Riikliku Fondi

vahel 20. veebruaril 1997. a sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse või kehtetuks tunnistamiseks,

Eesti Ekspordi Krediteerimise Fondi ja AS Nüke Tekstiil vahel 20. märtsil 1997. a sõlmitud

pandilepingu tühisuse tunnistamiseks, vara pankrotivarasse tagastamise nõudes ja nõuti sisse

kohtukulu 80 krooni AS-lt Mesico ja tagastati Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise

Sihtasutusele riigilõiv. Tühistatud osas saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

A. Kull, H. Jõks, T. Vernik