3-3-1-16-00 · Riigikohus

3-3-1-16-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. juunil 2000

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine Eestist lahkumise

ettekirjutuse tegemise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

18. mail 2000 avalikul kohtuistungil läbi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-

3/58/2000.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja vandeadvokaat

Jüri Leppik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialist tegi

13. septembril 1999. a. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) §-de 7 lg. 1, 8

lg. 1 p. 6 ja lg. 3 ning 11 lg. 1 alusel otsuse nr. 210970009 O. Lõssenkole ettekirjutuse tegemiseks

Eestist lahkumiseks hiljemalt 7. detsembril 1999. Ettekirjutuse aluseks oleva asjaolu kirjeldusena

märgiti: ?isik viibib Eestis seadusliku aluseta rikkus VMS § 9 lg 1?.

O. Lõssenko esitas selle otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus tunnistada otsus

ettekirjutuse tegemiseks täielikult seadusevastaseks.

Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-2050/99 jäeti O. Lõssenko

kaebus rahuldamata.

O. Lõssenko esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada ja

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2000. a. otsusega tühistati halduskohtu

otsus ja tehti uus otsus, millega tunnistati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. septembri 1999. a.

otsus nr. 21V970009 täielikult seadusevastaseks. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tehti

ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis:

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus ning halduskohtu otsus tuginevad seisukohale, et

O. Lõssenkol puudub Eestis viibimiseks Välismaalaste seaduse §-s 9 lg. 1 ja VSS §-s 2 lg. 2 märgitud

seaduslik alus.

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et O. Lõssenko saabus Eestisse 1991. a. septembris ega ole pärast

seda Eestist lahkunud. Alates 1993. aastast elab ta koos Eesti kodanik E. Roosiga, kellega kooselust

sündis 1994. a. tütar Anastassia Lõssenko.

O. Lõssenko esitas oktoobris 1998. a. Välisministeeriumile taotluse läbi vaadata tema taotlus

elamisloa saamiseks. See taotlus registreeriti Välisministeeriumis ning saadeti läbivaatamiseks ja

vastamiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametile. Viimase 21. detsembri 1998. a. kirjaga teatati

O. Lõssenkole, et üldjuhul taotleb välismaalane elamisluba Eesti välisesinduses, kuid Vabariigi

Valitsus võib erandina lubada esitada taotluse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, et tema avaldus

edastatakse valitsusele erandi tegemiseks ja et elamisloa andmise otsustab Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet aasta jooksul taotluse vastuvõtmisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei

edastanud O. Lõssenko taotlust valitsusele. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegi 13. septembril

1999. a. O. Lõssenkole ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.

Põhiseaduse § 27 järgi on perekond riigi kaitse all; vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma

lapsi ja hoolitseda nende eest. Vastavalt §-le 9 lg. 1 on need õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti

kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8

järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu.

O. Lõssenkol on kooselust Eesti kodanikuga sündinud tütar, keda ta on õigustatud ja kohustatud

kasvatama. Ta elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni

tähenduses. Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemine isikule, kellel on Eestis alaealine laps, rikub

välismaalase õigust perekonnaelule. Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 1997. a. määruses

haldusasjas nr. 3-3-1-16-97 asuti seisukohale, et kui isik elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja

konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda Põhiseadusest ja

konventsioonist. Kuna O. Lõssenkol on Eestis perekond, siis pole talle Eestist lahkumiseks

ettekirjutuse tegemine kooskõlas seadusega.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse,

milles palub tühistada kasseeritav kohtuotsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab:

Välismaalaste seaduse § 9 lg. 1 ja VSS § 2 lg. 1 järgi peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja

Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VSS § 4 kohaselt on ettekirjutus Eestist lahkumiseks

välismaalase kohustamine haldusaktiga Eestist lahkuda ettekirjutuse tähtaja jooksul. Ettekirjutuse

tegemine on kohustuslik välismaalasele, kelle Eestis viibimise alus on lõppenud.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ettekirjutuse tegemine polnud kooskõlas seadusega.

Kaevatud otsuse tegemise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse § 9 lg. 4 redaktsiooni kohaselt oli

välismaalane kohustatud Eestist lahkuma viisa või elamisloa lõppemisel või tühistamisel.

O. Lõssenkol puudusid kaevatud otsuse tegemise ajal Välismaalaste seaduse §-s 9 lg. 1 ja VSS §-s 2

lg. 2 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. O. Lõssenko kohustus Eestist lahkumiseks

tuleneb kaevatud haldusaktist. See akt on kooskõlas Välismaalaste seaduse §-ga 9 lg. 1 ja tehtud

vastavalt VSS §-s 11 sätestatud korrale.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kui isik elab perekonnaelu, siis võib tema õigus Eestis elada

tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist. Perekonnaelu elamine pole muu viibimisalus VSS § 3

lg. 2 mõttes. Perekonnaelu elamine on aga mõjuv põhjus, mis ei võimalda ettekirjutuse tähtaja

jooksul Eestist lahkuda ja mis annab õiguse pöörduda Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poole

ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks. Ettekirjutuse tegemine ei välista O. Lõssenko õigust taotleda ja

saada elamisluba ja elada perekonnaelu, viibides riigis seaduslikult.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses ettekirjutuse sisu puudutavate

motiividega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et

ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et:

O. Lõssenko elab 1993. aastast koos E. Roosiga, kes on Eesti kodanik. Sellest kooselust on 1994. a.

sündinud tütar, keda O. Lõssenko on õigustatud ja kohustatud kasvatama.

O. Lõssenko elab perekonnaelu Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses.

Põhiseaduse § 27 lg. 1 sätestab: ?Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena

riigi kaitse all.? Lõige 3 sätestab: ?Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda

nende eest.?

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Põhiseaduse § 27 lg. 1 kaitseb riigi alusetu sekkumise

eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras

vormistatud. Lõike 3 kaitsealas on vanemate õigus kasvatada oma lapsi. Selleks, et piirata õigust

elada perekonnaelu ja õigust kasvatada oma lapsi, peavad olema väga kaalukad põhjused.

2. Eestist lahkumise ettekirjutuse tegi O. Lõssenkole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa

osakonna Sõle büroo vanemspetsialist.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja oli Riigikohtu halduskolleegiumi istungil seisukohal, et

nimetatud ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus tuleneb Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti peadirektori 19. juuli 1999. a. käskkirjast nr. 142 ?Ametnike volitamine ja

volituste lõpetamine?. Käskkirja lisas loetletakse nimeliselt ametnikke, keda volitatakse tegema

käskkirjas ja selle lisas loetletud haldusotsustusi, sealhulgas Eestist lahkumise ettekirjutusi. Lisas on

nimeliselt ära märgitud ka ameti Harjumaa osakonna Sõle büroo ametnik, kes tegi O. Lõssenkole

Eestist lahkumise ettekirjutuse.

Peadirektori käskkirjas on selle andmise õigusliku alusena märgitud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti põhimääruse punkt 19 ja HÕS § 191 lg. 2. Põhimääruse punkt 19 sätestab, et

peadirektor annab seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse ning siseministri määruse ja

käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju. HÕS § 191 lg. 2 sätestab, et halduskaristuse

määramise õigus on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektoril, tema asetäitjal ja peadirektori

poolt volitatud ametiisikutel.

Põhimääruse punkt 19 ei saa olla nimetatud käskkirja andmise õiguslikuks aluseks juba seepärast, et

käskkiri, millega sätestatakse ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus, pole antud

teenistusalastes küsimustes. HÕS § 191 lg. 2 ei saa Eestist lahkumise ettekirjutuse osas olla käskkirja

õiguslikuks aluseks, sest ettekirjutus pole halduskaristus. Seega ei anna Põhimääruse punkt 19 ja

HÕS § 191 lg. 2 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektorile alust volitada Eestist lahkumise

ettekirjutust tegema ameti regionaalüksuse büroo ametnikku.

3. VSS § 11 lg. 1 sätestab: ?Ettekirjutuse teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.?

Siseministri 3. aprilli 1998. a. määrusega nr. 4 kinnitatud ?Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

põhimääruse? punkti 23 järgi on ameti struktuuriüksusteks osakonnad ja passitrükikeskus. Punkt 30

jaotab ameti struktuuriüksused kesküksusteks ja regionaalüksusteks. Punkti 32 alapunktist 1

(19. veebruari 1999. a. redaktsioonis) tuleneb, et ameti üheks regionaalüksuseks on Harjumaa

osakond. Punkt 24 sätestab: ?Ameti struktuuriüksusel puuduvad täitevvõimu volitused ametiväliste

isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti.? Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on suunatud

ametivälisele isikule. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei anna ameti struktuuriüksusele

õigust teha ettekirjutust. Seega pole ameti struktuuriüksus pädev tegema Eestist lahkumise

ettekirjutust.

Kui struktuuriüksus pole pädev teostama enda nimel täitevvõimu ametiväliste isikute suhtes, siis ei

saa ta selliseid täitevvõimu volitusi teostada ka ameti nimel.

4. Seega on O. Lõssenkole Eestist lahkumise ettekirjutuse teinud selleks pädevust mitteomav

ametnik. Tallinna Ringkonnakohus ei pööranud sellele tähelepanu ja menetles ameti Harjumaa

osakonna Sõle büroo ametniku otsust kui Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsust. Sisult oli aga

ringkonnakohtu otsuse motivatsioon põhjendatud. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kassatsioonkaebuse sisuliseks rahuldamiseks puudub alus. Seepärast kuulub ringkonnakohtu otsus

muutmisele. Seadusevastaseks tuleb tunnistada mitte Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus, vaid

ameti Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialisti otsus.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsuse

numbriks märgitud 21V970009. Halduskohtu toimikus oleva kaevatud otsuse koopiast nähtub, et

selle otsuse numbriks on 210970009 (t.l. 15). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis

muuta ka otsuse numbrit.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3-58/00, lisades otsuse resolutsiooni pärast sõnu ?Tunnistada Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti? sõnad ?Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialisti? ja asendades

numbri "21V970009" numbriga "210970009".

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 19. juunil 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann