3-2-1-93-00 · Riigikohus

3-2-1-93-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. juunil 2000. a

RAS Ookean (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu 9 862 373 krooni 93 sendi saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 5. juunil 2000. a läbi AS Eesti Ühispank ja RAS Ookean (pankrotis)

kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/116/00. Istungist võtsid osa RAS Ookean esindaja vandeadvokaat A. Pilv ja AS

Eesti Ühispank esindaja A.-H. Raig.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

RAS Ookean esitas 28. oktoobril 1998. a PankrS §-de 41 lg 1 ja 2, 45 lg 1 ja 135 alusel hagi tasutud

võla 9 862 373 krooni 93 sendi AS-lt Eesti Ühispank tagasinõudmiseks. Hagiavalduse põhjenduste

kohaselt sõlmisid Põhja-Eesti Pank ja RAS Ookean 31. mail 1994. a laenulepingu. Selle lepingu järgi

võttis RAS Ookean tingimusteta täitmiseks Põhja-Eesti Panga ja tootmiskoondise Eesti Kalatööstus

laenulepingust summas 10 223 778 krooni 97 senti tulevad kohustused. RAS Ookean oma lepingulisi

kohustusi ei täitnud. 7. septembril 1995. a esitas Põhja-Eesti Pank avalduse Tallinna ja Harju

Täitevbüroole 8 781 413 krooni 93 sendi sissenõudmiseks. RAS Ookean ei esitanud sissenõudmise

osas vastuväiteid. Nõude täitmiseks arestiti võlgniku kaheksa laeva ja ujuvbaas. 2. oktoobri 1995. a

ostu-müügilepinguga müüs RAS Ookean vara 13,9 miljoni krooni eest AS-le Kalbur-F. 13. oktoobril

1995. a loovutas Põhja-Eesti Pank nõude AS-le Eesti Ühispank. 16. oktoobri 1995. a

maksekorraldusega kanti AS Eesti Ühispank arvele 9 862 373 krooni 93 senti, makse otstarbeks oli

märgitud "Võla sissenõudmine RAS Ookean".

1. augustil 1995. a esitatud pankrotiavalduse alusel kuulutati 30. oktoobril 1995. a välja RAS Ookean

pankrot. Vara võõrandamine ja raha maksmine kostjale toimus peale pankrotimenetluse algatamist ja

enne pankroti väljakuulutamist, seega oli võla tasumine vastuolus pankrotiseadusega ja sellega

võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve. Kuna alates 1. veebruarist 1997. a kehtiv PankrS § 45

p 1 võimaldab tagasi nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud

võlga, siis laieneb sellele nõudele kolmeaastane aegumistähtaeg.

Tallinna Linnakohtu 28. septembri 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Hageja pankrotimenetlus

algas 1. augustil 1995. a. Põhja-Eesti Pank esitas 7. septembril 1995. a täitevbüroole avalduse võla

sissenõudmiseks. Laenulepingust tulenev vaidlustamata varaline nõue kuulus täitemenetluse korras

täitmisele. Võlgniku nõusolekul ennetähtaegselt võla sissenõudmine täitemenetluses on käsitatav võla

tasumisena PankrS 45 p 1 mõttes. Võla tasumine toimus pärast pankrotimenetluse algatamist ja enne

pankroti väljakuulutamist ning kuuluks tagasinõudmisele PankrS § 45 p 1 alusel. Eeldatakse, et

tagasinõudmisele kuuluv tasutud võlg on kahjustanud teiste võlausaldajate huve ja seetõttu ei anna

kohus hinnangut registerpandilepingule. Meelevaldne on kostja väide, et võla tasus täitevbüroo.

Täitevbüroo osales vara müügil ja raha ülekandmisel üksnes seaduse alusel faktilise täideviijana.

Kuigi võlgniku vara arestiti ning vara müügist saadud raha anti kostjale üle täitemenetluses enne

pankroti väljakuulutamist, kuuluks vara tagasinõudmisele, sest vara ei läinud võlgnikult välja

enampakkumise korras.

Kuigi võlg tasuti kostjale vastuolus pankrotiseadusega, kahjustades teiste võlausaldajate huve, ja võlg

kuuluks tagasinõudmisele kui mitte enampakkumisel realiseeritud vara eest saadu, tuleb hagi jätta

rahuldamata aegumise tõttu. Hageja pankrot kuulutati välja 30. oktoobril 1995. a. Pankrotiseaduse

muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse PankrS § 50 lg 2 tagasiulatuvalt. PankrS § 50 lg 2

järgi on hagi aegumistähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Seda kolmeaastast tähtaega

saab kohaldada nende tagasivõitmise nõuete suhtes, mille üheaastane aegumistähtaeg ei olnud

1. veebruaril 1997. a möödunud. Hageja sai tagasinõude hagiga pöörduda kohtusse kuni

30. oktoobrini 1996. a. Hageja esitas hagiavalduse 28. oktoobril 1998. a. Pankrotiseaduse muutmise

seaduse jõustumisel 1. veebruaril 1997. a oli hagi esitamise üheaastane tähtaeg möödas ja seetõttu ei

saa kohaldada alates 1. veebruarist 1997. a kehtestatud pikemat aegumistähtaega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Linnakohus leidis õigesti, et hageja nõue oli õiguslikult põhjendatud. Nii nõusolek võla tasumiseks

kui ka võla tasumine toimus pärast pankrotimenetluse algatamist. PankrS § 45 p 1 järgi kuulub

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlg kohtu poolt

sissenõudmisele.

Kohus kohaldas õigesti aegumist. Alates 1. veebruarist 1997. a kehtiv pankrotiseadus muutis hagi

aegumistähtaegu. Kohus leidis õigesti, et PankrS § 50 kohaldamine ei võimalda laiendada selles

märgitud tähtaegu neile nõuetele, mis 1. veebruariks 1997. a olid aegunud. Pankrotiseaduse muutmise

seaduse § 135 järgi kohaldatakse tagasiulatuvalt küll PankrS § 50 lg 2 sätteid, kuid aegunud nõuetele

tähtaega pikendada ei saa.

Hageja väide, et tagasiulatuvat jõudu andev säte reguleerib nõuete esitamise tähtaega üheselt ega

kehtesta tagasiulatuva jõu rakendamisele mingeid täiendavaid tingimusi, on pankrotiseaduse

muutmise seaduse § 135 sõnastusest formaalselt õige, kuid vastuolus seaduse mõttega tervikuna.

Tagasiulatuva jõu andmine PankrS §-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide

aegumistähtaeg, mis polnud 1. veebruariks 1997. a möödunud, pikenes kolmeks aastaks. Ebaõige on

ka hageja väide, et tegemist on nõudega, mille esitamine kuni 1. veebruarini 1997. a kehtinud

pankrotiseaduse järgi ei olnud võimalik. PankrS § 45 p 1 varasema redaktsiooni kohaselt sai tasutud

võlga tagasi nõuda kui tasumine toimus kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust. Selle sätte

mõttest tuleneb, et tagasinõudmisele kuulus ka võlg, mis tasuti pankrotimenetluse algusest kuni

pankroti väljakuulutamiseni. Hageja tasus võlga summas, mis oluliselt halvendas tema majanduslikku

olukorda ja mida ei saanud pidada tavaliseks võla tasumiseks.

Alusetu on kostja väide, et kohus käsitles poolte õigussuhte kvalifitseerimisel pankrotiseadust ja

täitemenetluse seadustikku ebaõigesti seetõttu, et tagasinõutav raha tasuti kostjale täitemenetluses ja

seda raha ei saa arvata pankrotivarasse ega nõuda kostjalt tagasivõitmise korras sisse. Linnakohus

leidis õigesti, et võlausaldaja nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine täitevbüroo vahendusel

on käsitletav võla tasumisena PankrS § 45 p 1 mõttes ja täitevbüroo vahendus ei muuda võla

tasumisele antavat õiguslikku hinnangut.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi aegumise osas

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning teha ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude alusel

uue otsuse ja mõista kostjalt välja 9 802 373 krooni 93 senti ning tasu advokaadi õigusabi eest.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud PankrS § 45 mõttest

tulenevalt oli võimalik esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks võla suhtes, mis tasuti

pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 45 p-de 1 ja 2 eelmises

redaktsioonis puudus võimalus tagasi nõuda võlgu pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni. Tagasi sai nõuda üksnes enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võlgu.

Seetõttu on põhjendamatu kohtu väide, et RAS Ookean nõude puhul on tegemist nõudega, mida sai

varem esitada.

RAS Ookean esitas hagi uue PankrS § 45 p 1 järgi, mille kohaselt on pankrotimenetluse algatamisest

kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlaga võimalik tagasi nõuda. See on tasutud võla

tagasinõudmise täiesti uus õiguslik alus, mida seaduse eelmine redaktsioon ei käsitlenud. Kuna

seadus ei reguleerinud varem sellise nõude esitamist, siis ei ole nõue aegunud.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Kostja hageja kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi

tõlgendamise osas, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele TMS § 1 lg 1 p 8, § 48 ja § 56 lg 3 alusel.

Kostja nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta. Kui lähtuda

sellest, et hagi on põhjendatud, siis nõustub kostja samuti ringkonnakohtu otsuse põhjendustega hagi

aegumise osas.

Hageja taotles kostjalt pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võla

tagasinõudmist PankrS § 45 p 1 alusel. Võla sissenõudmine toimus aga täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras, s.t sundtäitmisena. Apellatsioonikohus on ebaõigesti tõlgendanud PankrS § 45 p 1,

§ 11 lg 8, § 42 lg 3 ja § 54 lg 2 sätteid. Õigussuhte kvalifitseerimisel tulnuks lähtuda TMS § 1 lg 1 p-

st 8, §-st 48 ja § 56 lg-st 3.

Vastuolus TsMS § 330 lg-ga 6 jättis ringkonnakohus hinnangu andmata apellatsioonkaebuse väitele,

et pandiga tagatud vara arvelt võla tasumist ei saa vaadelda võlausaldajate huvide kahjustamisena.

V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on materiaalõiguse kohaldamise

osas põhjendatud ja seaduslik. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidluse õiguslikule

sisule antud hinnangu muutmiseks, v.a hagi aegumise kohaldamine, ja kostja kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebustes esitatud väidete juurde.

Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub.

Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse tagasiulatuvalt PankrS § 50, mille

teise lõike kohaselt tagasivõitmise hagi aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on jätkuvalt tsiviilasjas nr 3 -2-1-70-98 väljendatud seisukohal, et

tagasiulatuva jõu andmine PankrS §-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide

aegumistähtaeg, mis polnud möödunud 1. veebruariks 1997. a, pikenes kolmele aastale. Samuti on

kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest nendele tagasivõitmise

hagidele, mille jaoks pankrotiseaduse 1. veebruaril 1997. a jõustunud redaktsioon kehtestas

varasemast erinevad alused.

Varemkehtinud PankrS § 45 p 1 redaktsiooni kohaselt oli tasutud võla tagasinõudmise aluseks see, et

võla tasumine toimus viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust ja kui seda tehti

ebatavaliste maksevahenditega või enne maksetähtaega või summas, mis oluliselt halvendas võlgniku

majanduslikku olukorda ja seda ei saanud pidada tavaliseks võlatasumiseks. Pankrotiseaduse mõte oli

võlausaldajate huvide kaitsmine sellega, et kui võlgnik tasus võlga kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetlust, seega ka pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni,

ebatavalise maksevahendiga, või summas, mis halvendas tema majanduslikku olukorda või enne

maksetähtaega ja seda ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada, siis kuulus tasutud võlg

tagasinõudmisele. PankrS § 45 lg 1 uus redaktsioon täpsustas, et kui võlg tasuti pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis kohus nõuab sisse võlgniku tasutud võla ning

kohus ei pea seejuures hindama, kas seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega

või üht võlausaldajat teisele eelistades ja seda, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve

ning võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Seega ka kuni

31. jaanuarini 1997. a kehtinud PankrS § 45 p 1 redaktsiooni kohaselt oli pankrotiseaduse mõtte

kohaselt võimalik pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlga

tagasi nõuda. Hageja pankrot kuulutati välja 30. oktoobril 1995. a, võlg tasuti 16. oktoobril 1995. a.

Apellatsioonikohus leidis õigesti, et hagejal oli õigus esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks kuni

30. oktoobrini 1996. a, sest hageja tasus võlga summas, mis oluliselt halvendas tema majanduslikku

olukorda ja mida ei saa tavaliseks võlatasumiseks pidada. Selle tähtpäeva möödumisel hagi aegus ja

TsÜS § 114 lg 2 järgi pidi kohus huvitatud poole nõudel aegumist kohaldama ja hagi rahuldamata

jätma.

Eeltoodud põhjendustel on ebaõige kostja kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus kohaldas

vääralt poolte õigussuhtele PankrS § 45 p 1. Hagi oli esitatud PankrS § 45 p 1 alusel tasutud võla

tagasinõudmiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja võlg tasuti ja see toimus pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Väär on kostja seisukoht, et hageja ei olnud võla

tasuja. Poolte lepingulisest suhtest tulenev vaidlustamata varaline nõue täideti TMS § 1 lg 1 p 8

alusel. TMS § 25 lg 1 kohaselt on võlgnik selle seadustiku mõttes kohustatud isik, kelle vastu on

sundtäitmisele esitatud lahend. Kuna täideti hageja vara arvel tema lepingulist kohustust, siis oli võla

tasujaks hageja.

Asjas kuulus kohaldamisele kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud pankrotiseaduse § 45 p 1

redaktsioon. Seetõttu ei pidanud apellatsioonikohus kohaldama alates 1. veebruarist 1997. a kehtivaid

PankrS § 11 lg 8, § 42 lg 3 ja 54 lg 2 sätteid. PankrS § 54 sätestas, mida teha pankrotiteate ilmumise

ajaks arestitud ja sissenõudjale üleandmata varaga. Osundatud sättest ei järeldu, et PankrS § 45 p 1

alusel ei saanud tagasi nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni

täitemenetluses võlgniku tasutud võlga.

Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg 6. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu

seisukohaga, et võlgniku nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine on võla tasumine PankrS

§ 45 p 1 mõttes ja võlg tasuti summas, mis oluliselt halvendas võlgniku majanduslikku olukorda ja

mida ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa